Teod: Eesti Keele Instituut

Aili Künstler

Eesti Keele Instituudis käib minu teada kõva läti keele õppimine, aga sõnaraamatutega pole vist priisata. Kust saab praegu läti keele õppija tuge? Udo Uibo: EKIs läbib tõepoolest kümmekond inimest Guntars Godiņši juhendamisel läti keele algkursust. Et tegu on algajate keeleõppijatega, kes omandavad alles põhisõnavara, siis pole meil suuri sõnaraamatuid esialgu vajagi, 1960. aastail ilmunud Karl A beni läti-eesti ja eesti-läti sõnaraamatust täiesti piisab. Need on mõnevõrra tänapäevastatud ja täiendatud kujul olemas ka veebilehel www.letonika.lv. Lisaksin siiski, et eesti-läti on mõneski mõttes rikkalikum, s.t lihtsalt parem kui läti-eesti. Lätis välja antud keeleõpikutega on meid varustanud Guntars Godiņš. Teoksil on nii eesti-läti kui ka läti-eesti sõnaraamatu tegemine. Kaugel nendega ollakse? Margit Langemets: Naaberkeelte uut sõnaraamatut on viimase tosina aasta jooksul algatatud mitmel korral, imelikel põhjustel pole see tänini õnnestunud. Mitte imelik, aga lõppkokkuvõttes ilmselt otsustav põhjus on olnud pideva raha nappus, samuti on olnud päris keeruline leida õigeid inimesi. Sobiv tegija oleks see, kes valdaks niihästi läti kui ka eesti keelt, aga peale selle ka sõnaraamatu koostamise kunsti, ja kel oleks üsna pika aja jooksul võimalik pühenduda sõnastiku koostamisele rohkem kui tund-paar mõnel õhtul nädalas. See kokku nõuabki pidevat rahastamist. Praegu ollakse taas alguses, mulle tundub, et seekord üsna lootusrikkas. Läti Keeleagentuuri ja EKI koostöös on sündimas riikidevaheline ühisprojekt, mis – pärast seda, kui taotlus aktsepteeritakse – peaks suure hooga käima minema selle aasta suvel. Ja juba kolme aasta pärast peaks valmima keskmise mahuga, 40 000 märksõna sisaldav sõnaraamat, kusjuures tehtud saavad mõlemad keelesuunad, nii eesti-läti kui ka läti-eesti oma. See on võimalik ühelt poolt tänu sellele, et kokku on saadud hea sõnaraamatumeeskond (Läti poolt juhib tuntud liivlane Valt Ernštreit), teiselt poolt tänu Eesti Keele Instituudi sõnastikusüsteemile ning moodsale keeletehnoloogilisele mõttele (mida Eesti poolt suunab Arvi Tavast).

Kas nendest sõnaraamatutest on ka ilukirjanduse tõlkimisel kasu? Millal on oodata suurt ja põhjalikku läti-eesti sõnaraamatut?

Margit Langemets: Karta on, et ilukirjanduse tõlkimiseks neist ei piisa – kui just päris algaja tõlkijaga tegemist pole –, pealegi ei piirdu tõlkijad enamasti kunagi kakskeelse tõlkesõnaraamatuga, vaid pöörduvad ikka suurte põhjalike ükskeelsete sõnaraamatute poole, kui need vähegi olemas on. Kuivõrd instituudi sõnastikusüsteemi kakskeelsete sõnastike eesti lähtekeele pool põhineb viieköitelisel mahukal eesti-vene sõnaraamatul (1997–2009), mis omakorda toetub suuresti eesti keele seletavale sõnaraamatule (1987–2007, 2. trükk 2009), siis on ka iga praegune ootel sõnaartikli toorik alustuseks küllalt „paks”, sisaldades ohtralt mitmesuguseid kasutusnäiteid. Millise valiku sõnaraamatu koostajad-toimetajad teevad, kui palju vähendavad, kui palju lisavad uut, sõltub neist endist. Olen üsna kindel, et eesti-läti/läti-eesti sõnaraamat ei moondu pelgaks kakskeelseks sõnaloendiks, mis kasutuskonteksti ja muu lisainfo osas keelekasutajat üleüldse ei aita. Suur ja põhjalik läti-eesti (ja eesti-läti) saaks hakata võrsuma siis, kui esmane, keskmist mahtu ring sõnadele peale on tehtud.

Omapärane on veel see, et kolme aasta pärast valmivat sõnaraamatut levitatakse nii Eestis kui ka Lätis eelkõige tasuta (koolidele, ülikoolidele, raamatukogudele), raamatumüüki läheb kummalgi maal vaid pisku. Tasuta levi toetab ka peatne elektrooniline versioon.