Tiit-Rein Viitso: „Eesti ja liivi keel on mu põnevaimad uurimisobjektid”

Karl Pajusalu

Wiedemanni auhinna laureaadiga vestleb Karl Pajusalu        Wiedemann on ajalukku jäänud nii eesti keele, liivi keele kui veel mitmete teiste sugulaskeelte teeneka uurijana. Sinagi oled  tegelnud süviti eesti keelega ning selle kõrval ka eesti keele lähemate ja kaugemate sugulaskeeltega. Kuivõrd ja kuidas on eesti keele uurimisel tähtsad sugulaskeeled?        Eesti keel on pikkade sajandite jooksul toimunud  suhteliselt lähedaste hõimukeelte või -murrete järjest tiheneva koondumise ehk nn integratsiooni saadus. Kui seda poleks toimunud, oleks eesti keele asemel olnud ainult hulk juba hääbunud või hääbuvaid sugulasmurdeid, nii nagu näeme või mäletame ajaloolisel Ingerimaal ja Karjalas ning täiesti hääbunutena Lätis. Võime vaid tänada ordu- ja rootsiaega ja seda, et Peeter I oli jõudnud enne Eesti vallutamist alustada uue pealinna ehitamist samuti  Rootsi riigilt vallutatud Ingerimaale. Lähisugulaskeelte andmed lubavad teha olulisi oletusi ja järeldusi eesti murrete tausta ja eesti ning kogu läänemeresoome keeleruumi täitumise suuna ja järjekorra kohta. Ja ainult sugulaskeelte uurimine lubab selgitada seda, mille poolest eesti keel on tõepoolest ainulaadne meie keelkonnas, Euroopas ja võib-olla ka kogu maailmas.       

Sel aastal on rahvusvaheline liivi keele ja kultuuri aasta. Mida on tähendanud liivi keel sinu jaoks? Kuidas liivi keele ja kultuuri tundmine saab olla tähenduslik eesti  keelele ja kultuurile?       

Liivi keel on minu jaoks olnud eriline juba selle poolest, et varakult tekkinud huvist liivlaste ja liivi keele vastu kasvas välja mu huvi sugulaskeelte ja edasi keeleteaduse vastu. Aktiivsemalt sain liivi keelega tegelema hakata alles 1972. aastal, eriti siis kui asusin tööle Keele ja Kirjanduse Instituuti, praeguse Eesti Keele Instituudi  eelkäijasse, kus välitöödeks mingeid takistusi ei olnud. Üldiselt on eesti ja liivi keel olnud minu jaoks kõige põnevamad uurimisobjektid. Nii eesti keele kui ka liivi keele häälikusüsteem ja sõnamuutmine ja nende ajalugu on huvitavalt keerulised, selles keerulisuses on niihästi sarnast, mis puudub muudes keeltes, kui ka erinevat, nii et mõlemad keeled on unikaalsed. Eesti keele väldetega seotud häälikumallide kirjeldamine seisab aastakümneid väldanud pingutustele  vaatamata ikka veel lahendamata probleemide ees. Seetõttu pean liivi keelt eesti keele uurija jaoks eriti õpetlikuks keeleks. Lisaks on Edela-Pärnumaa rannaala murdes huvitavaid liivipärasusi. Nagu Urmas Sutrop on näidanud, on see ala olnud ajaloolise liivi maakonna Metsepole ehk Metsapoole põhjaosa. Ja nii on eesti keele juured otsapidi ka liivi keeles. Oma juuri tuleb tunda ja võimalikult hästi.     

Seoses eelnevaga tekib küsimus, kus on  eesti keele piirid, seda nii ajaloolises kui kultuurilises mõttes?     

Ajaloolises mõttes on eesti keelel selgeim piir läänes Läänemere näol. Kuid Saaremaa puhul ei tea vist keegi, kui vana oli sealne jäljetult hääbunud rootsi asustus: täpsemalt, kas XII ja XIII sajandi vahetusel ojamaalastega heades suhetes olnud saarlased olid eestlased või hoopis  rootslased. Me ei tea, kui kaugele lõunasse ja kagusse ulatus kunagi lõunaeesti asustus. Võib arvata, et küllaltki kaugele. Kolbaleidude alusel on otsustatud, et latgalid ilmusid PõhjaLätisse suhteliselt hiljaaegu. See on ehk parim seletus, kuigi nende kolpade ja ka varasemate kolpade omanike keelest ei tea keegi midagi. Eesti keele idamurde ja Alutaguse murde ühisjooned vadja keelega osutavad kõige enam sellele, et vadjalased on kunagise ühishõimu  kaugema osa järeltulijad, kes mingil põhjusel ja ajal Eestimaale ei jõudnud või ei mahtunud. Jõelähtme kihelkonnast Viru-Nigulani ulatuva soomepärasena serveeritava rannikumurde häälikulised ja morfoloogilised soomepärasused on huvitaval kombel ennekõike omased idasoome murretele, aga ka isuri keelele, vadja keelele. Aga põhjas Soome rannikul on rannikumurde vastas sajandeid olnud rootsikeelne ala ja selle taga läänesoome murded. Murde  idapoolseimal, Vaivara osal on ühisjooni Eesti Ingeris räägitud soome keele Narvusi ja isuri keele Alam-Lauga murdega, ning neis on omakorda ka selgeid eesti- ja/või vadjapärsusi. Nii et eri keelte murded olid vastastikku mõistetavad ja tihedas kontaktis. Narva oli pikka aega tähtis keskus ning Ingerimaa on hõlmanud ajuti Alutaguse ja isegi Viru-Nigula. Kuid Eestis ainult Harjumaal mõnes sõnas ilmnev ühend hr, nt kohanimes Kehra, esineb samades sõnades  just läänesoome murretes. Pole selge, kas see kajastab kunagist üle Soome lahe siirdumist või siis on üks osa kunagi ühtsest muinashõimust läände jõudnud lahe lõunarannikut pidi Narva kannase kaudu ja teine osa põhjarannikut pidi Karjala kannase kaudu. Liivi ning vepsalüüdilivvi-karjala iseenesest napid ühisjooned lubavad siiski oletada, et läänemeresoomlased on suures osas tõugatud oma tuntud asualale kuskilt lõunast või kagust. Soomlased ja karjalased  on teadaolevaltki tunginud varasemale lapi alale.       

Paljud ei tea enam, et Ivangorod on Jaanilinn või et Daugava on Väina jõgi. Kus ja kuidas  kasutada eestikeelseid kohanimesid?       

Riigipiiritaguste kohtade eestikeelsed kohanimed kajastavad seda, et koht on ajalooliseltki tuntud ja ehk isegi tähtis. Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaksime neist eestikeelsetest nimedest loobuma. See oleks vabatahtlik rahvuslikriiklik mälukaotus. Selle asemel peab häbenema kuuldes, kuidas riigitelevisioonis hääldatakse meie lähimate naaberriikide kohtade ametlikke nimesid. Väga vähe on neid, kes  suudavad korralikult hääldada nt Läti Võnnu lätikeelset nime. Riigitelevisioonis vist mitte keegi. Ja Postimees ei suuda Läti ja lätlaste ning Rootsi ja rootslaste nimesid isegi mitte õigesti kirjutada, läbikollastest lehtedest rääkimata.       

Oled esitanud eesti keele grammatika kõige  vormirikkama kirjelduse. Kui räägime keelepiiridest ja piiridest keeles, kas võib siis ütelda, et eesti keele struktuur on juba küllalt kirjeldatud ja mõistetud?       

Kindlasti ei ole eesti keele struktuuri küllalt uuritud. Seda isegi kirjakeele piires, murretest rääkimata. Üldse tundub mulle, et eesti keele grammatika kirjeldajate seas on vaid üksikud pühendunud kirjakeele vormi- ja lauseõpetuse  uurijad, ülejäänuist ühe osa moodustavad väitekirjakirjutajad ja teise osa tellimus- või muidu juhukirjutajad, viimaste hulka kuulun ka mina. Ja viimaste hulka kuulujana pööran tähelepanu seikadele, mis muude läänemeresoome keelte foonil või keeleajalooliselt on huvitavad. Aga selge foonita n-ö hallide või segaste alade käsitlemine nõuab visa süvenemist.       

Oled näidanud eesti keele n-ö äärmisi võimalusi, näiteks loonud pikimad eestikeelsed sõnad. Millised need sõnad on ja miks nad on just nii pikad, nagu nad on?       

Siin on tegemist kahe keelemängutüübi variantidega, kus tulemus peab olema mingi aimatav mõttega sõna, kuigi kogu tähendus ehk korraga pähe ei mahu. Rekordid on isiklikud,  keegi ei tea, kui pikk on senine pikim. Pikimate lihtsõnade moodustamine põhineb võimalusel mängida sõnast teise sõnaliiki kuuluva tuletise moodustamisega. Minu kunagi pikimat 12silbilist tulemust vastastikustatamatumatelegi Jaak Põldmäe „Värsiõpetusest” kordas 1987. aastal Rein Taagepera sõnaga kirjanduslikustatamatuselegi Keeles ja Kirjanduses. Tema väljakutse 13silbilise modustamiseks saab lihtsalt neid kaht kombineerides: kirjanduslikustatamatumatelegi,  veel pikem on nt parajuslaslikustatamatumatetagi. Võib moodustada ka 20silbilisi sõnu, aga mida pikem sõna, seda segasem on siis sisu. Mängud pikimate liitsõnade saamiseks kasutavad teatavaid soovitusi eirates õigekirjutuse võimalusi. Põhitoiminguks on (liit)sõna teisendamine uue liitsõna täiendsõnaks, mis eesti keeles on enamasti omastavas käändes. Üldjuhul erilisi kitsendusi pole. Nii on saadud  isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülem. Nõudlikum on enim vokaalitähti sisaldavate liitsõnade moodustamine. Minu senine suurim saavutus oli 11 vokaalitähte laoõueaiauuendus. Nüüd näen, et vokaalitähejada saab pikendada: sõna lao võib asendada sõnaga saia: et saiakang on olemas, on mõeldav ka saiaõu. Aga õu võiks olla nii suur, et seal oleks väike oaaed, mida ümbritseda aed ehk. Tulemuseks on saiaõueoaaiaaiauuendus,  nüüd juba 17 vokaalitähte. Komponendiga oaaiaaed on sõnamoodustuslikult tinglikult sarnane eesti sõna veskikivi: veski on kahesilbiliseks kulunud kunagine vesiveski nimetus vesikivi, mis on veel jätkuvalt liitsõna ersa keeles, vrd ved’gev. Seda võib kasutada pikimate liitsõnade moodustamisel uue liitsõna täiendsõnana, mis eesti keeles on enamasti omastavas käändes. 

Sinu luulehuvi ja tööd eesti meetrika vallas ei ole ilmselt niivõrd tuntud kui näiteks keeleajaloolised uurimused. 1970. aastatel oled kirjutanud artikleid koos Jaak Põldmäega, retsenseerinud tema „Eesti värsiõpetust”.  Mida neis artiklites on käsitletud ja milline on sinu panus eesti värsiõpetuses?       

Mulle tundub, et mul erilist luulehuvi ei ole, vaid vahel mänguhuvi. Hea luule on uppunud ebaluulesse. Kuid keele mingisse meetrilisse vormi paigutamine on mäng keele prosoodiaga, ja eesti keele puhul seda on vahel huvitavalt tehtud. Ja sellega tegeles professionaalselt Jaak Põldmäe. Jaak Põldmäega koostöö tulenes  sellest, et ta oli tõsiselt huvitatud värsiteooria formaliseerimisest, võiks öelda aksiomatiseerimisest, ning eesti riimitranskriptsiooni loomisest ja otsis keelepoolset abi, ja sellest tulenesid meie ühiskirjutised. Kuid kõik jäi pooleli, ta aeg jäi lühikeseks. Ta leidis, et eesti keele puhul on võimalik rakendada kaheksat värsisüsteemi, mis on väga suur arv. Minu isiklik suurim n-ö saavutus on kahesalmiline tükk, mis ei kuulu ühessegi süsteemi kaheksast. Mul  poleks midagi olnud selle vastu, kui ta oleks öelnud, et see pole luule. Ta trükkis selle oma raamatus isegi ära, jättes mainimata, milleks see oli kirjutatud. Asja nael ongi selles, et vist ükski värsiteoreetik maailmas ei riski luuletusena pakutu kohta öelda, et see pole seda. Selleks on vaja pädevat värsiteoreetilist alust, aga see, mis on olemas, on vaid hulk eriotstarbelisi klassifikatsioone.       

Oled olnud paljude eesti keeleteadlaste ning vist peaaegu kõigi praeguste liivi keele uurijate õpetaja. Kuidas muutused ülikoolis on mõjutanud eesti keele ja sugulaskeelte õppimist?       

Raske küsimus. Ma ise olen õppinud vist parimal ajal, mida ei varjutanud oluliselt ei punaained ega ülepaisutatud ilukirjanduseõpetus. Eesti filoloogia osakonda õpetati kursusesüsteemis suuresti ühtse ja kindla programmi alusel. Viimastel kursustel valisid üliõpilased enesele eriharu: kas eesti keel, soome-ugri keeled, eesti kirjandus, rahvaluule, žurnalistika või psühholoogia. Õpetus harudes toimus lahus, aga kogu kursusel samal ajal. Kõigis harudes  oli suvel kahenädalane menetluspraktika, keeleharudes ja rahvaluules n-ö ekspeditsioonina keele- või rahvaluuleainestiku kogumiseks, selle põhjal enamasti kirjutati diplomitöö. See praktika oli paljudele õppeaasta meeldivaim osa, lisaks tasuti üliõpilaste reisikulud ja maksti päevaraha. Osa üliõpilasi pääses ekspeditsioonile juba esimese kursuse järel, nii ka mina. Välja arvatud žurnalistika eriala valinud, kes lõpetasid žurnalisti kutsega, said kõik  lõpetajad keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse. Pedagoogiliste ainete õpetus ja pedagoogiline praktika ei olnud liiga pikad. Niisiis harunemine ei takistanud õpetajakutse saamist ega kutse omandamine harunemist. Praeguseks on asendatud ühtne viieaastane diplomiõpe kolmeaastase bakalaureuseõppega, millega kaasneb võimalus algusest peale valida kolm eriala korraga. Nii võib tulla soomeugri keeli õppima üliõpilane, kelle teisteks  erialadeks on teatriteadus ja rahvaluule, kuid eesti keele grammatika tundmine on nõrk ja eesti keele ajaloo tundmine olematu. Ma pole kuulnud, et sellise õpetusskeemi loojaid oleks karistatud. Soome-ugri keelte õpetamine (ma ei loe selleks soome või ungari keele õppimist peaainena) kannatab aga juba selle tõttu, et läänemeresoome väikekeeled on jõudnud staadiumisse, kus välitööde tulemuslikkus on küsitav või olematu, sest keeled on lakanud  toimimast suhtluskeeltena. Jääks arhiivitöö. Aga soome-ugri keeleteaduse õppimine kutset ei anna. Ainsa saadaval oleva kutse, nimelt õpetajakutse omandamise kestus on ülipikk, ilmselt toidab see ülikoolis mingeid sisuliselt erialatuid pedagoogilisi eiteakeda. Nii pole ma professorina julgenud kellelegi soovitada soomeugri keeleteaduse õppimist, seda enam et 20 aastat tagasi lugesin, et Helsingi ülikoolis oli kümmekonnast üldkeeleteaduse alal doktorikraadi  omandanust enamik töötud. Aga samas mul on ülim heameel, et ikka leidub julgeid teadushimulisi.       

Millised suurimad tööd on sul praegu käsil? 

Praegu on käsil liivi-eesti-läti sõnaraamatu koostamine, mis on jõudnud palju aega ja vaeva nõudvasse muutuvate sõnade tüübistamise  järku. Selle kõrval midagi muud teha ei saa. Aga kunagi alustatud suurigi töid on nii mitu, et neist eelistan vaikida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming