Tõlkija angažeeritusest *

Anne Lange

Euroopa on sündinud tõlkimisest ja tõlkides, kirjutab Henri Meschonnic 1999. aastal (1), Niisuguse iseenesestmõistetavuse kirjapanemine on üllatav maailmajaos, mille kirjakeeled on sündinud piiblit tõlkides ja tänane administreerimine seisneb suures osas tõlkimises. Ometi on seda vajalikuks peetud ja – kirjapandus on värskust ka Tallinnas, kui seda tsiteerida.

Euroopa tõlkelisuse tunnistamine iseenesest tõlkimist ei pühitse. Insener on pahatihti  tõlkima sunnitud, ja sunnitud tõlkima keelde, mis valitseb kui vääramatu jõud. George Steiner möönab inglise keelest kirjutades: „Maailmakõne ühtsuse, Paabelist kojupöördumise aadamlik ideaal on tänapäeval meil tõesti käeulatuses”. Et verbaalset ühtsust ilmestab aga „valitseva joonena mälu kõhetumine”(2), on Steineri möönmises irooniat: üksteisemõistmine õnnestub hästi lihtsaima lalina tasandil, väljaspool seda on aga maailm niisama paljukultuuriline  ja -keelne nagu alati.

Nii et paika peaks pidama ei üksi sund, vaid ka huvi tõlkida. Viimane – huvi tõlkimise vastu – on Eestis olnud ajalooliselt suur(em kui täna). Nooreestlased tunnistasid oma „kustutamata janust Eestit osa saada lasta kõigist tuultest, rajudest, otsimistest ja saavutustest vaimlises ilmas” (3), nihutades tõlkimise kirjatööde perifeeriast tsentrisse. Tõlgiti, mõistes, et välismõjude omandamiseta pole võimalik  eesti professionaalset kõrgkultuuri luua, aga – välismõjud tuleb tasakaalustada ja mitmekesistada nii, et ükski suurkultuur ei pääseks mõjule. Enamgi veel, tõlkimine oli ka võimalus keeleuuenduseks, eesti keele tunnetusvõimaluste parendamiseks. D’Annunciot või Poe’d ei tõlgitud ainult nende endi pärast, vaid rohkemgi selleks, et inverteerida eesti keele võimalusi, luua uudissõnu, mis oma „elegant lyhemuses” tabaksid täpsamalt mõtte ja peenendaksid  tunnet.

Nooreestlased ei jõudnud palju. Kui Eesti Vabariigi loomisega loodi ka Eesti haridussüsteem, tuli välja, et omakeelset (kirjandus)tundi on raske läbi viia. Tõlkimine oli Eesti Vabariigis päevakorral riikliku kultuuripoliitikana selle määrani, et tõlgete kirjastamist kavandati haridusministeeriumis (4). Eesti kirjastused said riigilt laenu, et ilmuks õppe-, teadus- ja ilukirjandus.

Lugemist riiklikuks poliitikaks teha on juba raskem. 1930ndail koostati haridusministrile raamatute leviku kohta ettekanne, kust selgub: paari aasta jooksul õnnestub üht proosaraamatut müüa 400–500 eksemplari. Raamatukaupluse andmetel läheb pool neist üksikisikutele, ülejäänud jagunevad raamatukogude vahel. Viimastes oli 1934. aastal iga kodaniku kohta 0,6 köidet (sama palju kui Taanis) ja aastas laenutati 1,4 (Taanis 2,59) raamatut (5).  

Eesti tõlkelugu (nagu tõlkelugu ülemaailmselt) on olnud läbi aegade kirjastuste ja tõlkijate rahapuuduse lugu, mis õpetab tõlkijat teenimisvõimalusi kombineerima. Professionaalsus ei jäta selleks muud võimalust, sest päevas tõlgitavate lehekülgede arvu kasvatamisel on just seda silmas pidades oma piir. Kahe-kolmekümnendail suurendati eesti keele massi paberkandjatel küll hirmuäratava enesepingutusega, ent eesti keele kandepinda,  lugejate massi, suurendada ei suudetud (6).

Tõlkekirjandus, kui selle taga seisab inimene, kes on eluks ajaks tõlkima jäänud, on olnud angažeeritud kirjandus. Eestikeelne rootsi või prantsuse kirjandus on eesti väikene kirjandus, mis ajab etableerunud omakirjanduse rüpes sihiteadlikult oma asja, introdutseerib prantsuse vm vaimu ja esindab suuremat või väiksemat kõlapinda leidnud temaatilist vähemust. „Meid ei rahulda Eesti praegune  õhkkund, ei, kahjuks,” (7) nõnda mõeldakse ka tõlkides.

Teise maailmasõja järel, Eesti poliitilise isoleerituse foonil, on ilmne, et tõlkija, kes tõlkis muust keelest peale vene (või vene keelest autoreid, kelle ees põles poliitiline punane tuli), lõi intellektuaalse vabaduse tingimusi. Et parteipoliitiliselt kontroversiaalseid autoreid avaldati vähe, said tõlkelepingu ainult väga head tõlkijad, ja nõukogude aeg andis meile  kõrge tõlkekultuuri. Pealegi ei valitsenud partei valitsedes turg: raamat oli odav, tiraaž suur ning inimestel oli aega ja vajadus lugeda. Sest: „et eesti kultuurisaar ikka iseendaks jääks, peab ta paljus sarnanema ümbritseva indoeuroopa merega. Ei saa säilitada eripära, kui sa paljus ei sarnane – see on elu tingimus” (8). Nõukogude ajal sai loogiliselt võimalikuks see, mis oli olnud retooriliselt õhus sõja eel: eestlased olla raamaturahvas. 

Nüüd, raamatute alla uppununa, loetakse järjest vähem. Muidugi on lugema jäänud need, kellele lugemise eest palka makstakse, ja nemad (kui mõelda ainuüksi „Avatud Eesti raamatu” sarjale) on end varustanud üsna hea eestikeelse lektüüriga. Ilmunu järgi otsustades on meil tõlkimisega asjad üsna hästi ja mõistetav maksumaksja nurin: miks pidanuks leppima veel raamatute madala käibemaksuga ja hoidma hinge sees nii paljudel kirjastustel?  Aru saab ka tõlkijast, kes ameti maha paneb ega teeni kasumit kirjastusele, kes soosib kümnete lehekülgede tõlkimist päevas, põhjendades seda objektiivse tarvidusega. Ent – mulle minu töös olulisi tekste eesti keeles ei ole. Peeter Toropit pean ma lugema vene, Henri Meschonnici prantsuse, Anthony Pymi inglise keeles.

Vaevalt et tuleks kutsuda üles tõlkima noori, kes on valmis tegema ükskõik mida, et  kultuuriringidesse pääseda. Tõlkimine iseenesest ei vaja väärtustamist, sest see on paratamatus. Küll aga võiksid otsustajad selle paratamatusega silmitsi seistes mõelda tõlgetest kausaalsuse klassikalistes terminites: igal asjal on neli põhjust, mis kõik koos ja ainult on see tingimus, ilma milleta tõlgetki ei ole. Vaja on algupärandit, keelteoskust, trükitehnikaid (see on aga tõlkimise ainult üks põhjus, causa materialis); vaja on tõlke olemasolu õigustavat  eesmärki, seda kasu, mis keegi tõlkest saab (causa finalis); vaja on, et tõlge kui tõlge oleks aktsepteeritav kas lugejale või vähemalt tõlkijale endale (causa formalis); ja vaja on ka seda, kes teo teeks, vaja on tõlkijat (causa quod) (9).

Kõige nõrgem ses loetelus on tõlkija, statistiliselt representatiivseim küllap juhutõlkijana, kellele piisab ühest lepingust, et saada aru: tema ettekujutus töö raskusest, tõlkija positsioonist kirjastustööstuses jms on olnud liiga  optimistlik. Et sära tõlkimisest hoopis ei kaoks, on tõlketeooriates järjest tooniandvam tahe tõlkijaid angažeerida. Sest tõlkija saab astuda vastu kultuurilisele ja keelelisele ühtlustamisele, tema aitab mõista tekstide ideoloogilisi erinevusi, teeb teoks maailma paljukeelsuse ja -kultuurilisuse. See tähendab siis mida? Et eestikeelses tõlkes nagu originaalis on kirjas: mina kuulun saksa kultuuriruumi, aga ma ei ole sakslane, ma ei ole venelane, aga saan aru  vene kultuuri spetsiifikast, mulle ei ole kauge prantsuse vaim, ja ma oskan soome keelt, kuigi ma ei ole soomlane, jne. Eestlane on sündinud ja sünnib tõlkides, ja ta ei ole ei sakslane ega venelane ega ameeriklane seetõttu, et ta on, tänu tõlkimisele, õppinud elama kultuuride- ja keelterohkes maailmas.

* Lühendatult 12. XII 2008 Prantsuse Kultuurikeskuse ja TLÜ korraldatud mitmekeelsuse konverentsi ettekande põhjal.

1 H. Meschonnic, Poétique du traduire. Verdier, 1999, lk 32. 

2 G. Steiner, Valik esseid. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk. Loomingu Raamatukogu 2008, nr 33-34, lk 34, 21.

3 J. Semper, Kümme aastat: Noor-Eesti 1905–1915. Noor-Eesti, 1918, lk 64.

4 Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonna asjaajamistoimik „Tõlkekirjandus”. Aprill 1919 – 14. juuni 1920. ER A, f 1108, n 5, s 12, l 55.

5 Hariduse- ja sotsiaalministeeriumi teaduse ja kunsti osakonna s/a „Eesti Raamatufond” asutamise materjale. ER A, f 1108, n 5, s 853, l 93–93p. 

6 A. Saluäär, Who cares? Rmt: Põhjamaadest ja Eestist. Kirjutisi 1987–2008. Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 459.

7 A. Anni, Meie ilmast ja ilmavaatest. Rmt: Mõtteid valmivast intelligentsist. E. Yliõp. S. „Veljesto” väljaanne 1923, lk 8.

8 H. Rajandi, Eraviisilised kõnelused 28. vandemjääril (koos Joel Sangaga). Rmt: Tõlkija teekond. Ilmamaa, 2002, lk 186.

9 A. Pym, Method in Translation History. St Jerome, 1998, lk 148-149.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming