Uuemat saksa luulet

 

Poetry slam ? valik möödunud nädalal Eestit külastanud ?veitslase ja sakslaste luulevõistlusel esitatud tekste. MUSTVALGE

Etrit Hasler

 

ole hea

ole mis sulle head teeb

ole mis sind heaks teeb

olgu vägi sinuga

vägi on hea

vägi on suur

naistele meeldivad suured

headele naistele meeldivad vägevad

sinule meeldivad naised

ole suur

ületa end

ole vaha oma sõrmede vahel

vormi end

saavuta vorm

armasta end selles vormis

armu vormi

armasta ilu

ole üks ilusatest inimestest

joo softdrinki bensiini asemel

joo endale tiivad

usu inglitesse

ole esoteerik

ole sihtgrupp

sea endale sihid

ära vedele vaid tõuse üles

tõuse varem üles

varem oli kõik parem

täna jookseb kõik liiva

ja kõik on perses

ja kõik kiruvad, et on perses

ja kõik lähevad vooluga kaasa

sest kõik vajavad voolu

voolu, mida tekitavad tammid

ja need tammid on sulle head

ole parem

mine vooluga kaasa

koli mere äärde

ole rohkem kui sa kannatada suudad

mine rahvamerega kaasa

vali oma lennukompanii

vali oma valuuta

vali oma sõltuvus

vali oma solidaarsus

vali trainspotting

vali elu

ela abordi nimel

tõmba ringi ja pidutse

helista oma piitsutajale

ja puudu töölt

ole valel ajal vales kohas

ära tee ruumi

ole kuri koer

ja lase end magama panna

maga sisse

maga välja

lase end lõdvaks

lase õhk välja

õhuta end

ole tühi kui õhk

saa tühjemaks, saa õpetajaks

tee end värvilisemaks

osta endale värvipliiatsid

tunnista taas värve

naera taas

pese taas kord oma hambaid

mine taas kord hambaarstile

lase oma palet paitada sõrmenukkidega

õgi endal juuksed peast

oled ju niikuinii vaid üks nazi

unusta oma minevik

otsi endale suunda

hakka rajaleidjaks

küpseta küpsiseid lõuna-aafrikasse

söö ise oma kuradi küpsiseid

õgi end täis

ole pealt paks

ole seest paks

paksuks teeb mcdonalds

ja mcdonalds on võim

haara sellest

ole siga

osta omale mcbacon

kirjuta sigadusi seintele

pane sead seina äärde

ja see paneb sul seisma

kujuta ette et oleksid popstaar

kujuta ette et saaksid staare panna

kujuta ette et ikka suudaksid veel

kujuta ette et ikka tahaksid veel

uncle sam küll tahab sind

sest uncle sam tahab sulle vaid parimat

uncle sam tahab vaid parimaist parimaid

ja uncle sam on tõesti see kõige viimane

kujutle et oleksid viimane inimene maailmas

kas maailm oleks siis süüdi selles

ela maailma jaoks

võta tal käest

loe talle head-ööd-jutte ette

öö on hea

ööjutud on head

lõpp hea kõik hea?

ei

jõua lõpuni

jää viimaseks

jõua otsuseni

ole halb

 

(tõlkinud Aija Sakova, Asko Künnap.)

 

 

NÄLG

Tobi Hoffmann

 

ma kohtasin

tõelist inimest

kaela ja käte vahele

langes ta mulle

kui otse taevast

või tähtedelt

 

kerkis pinnale tõusust

ujus mulle vastu

ma tõmbasin ta oma paati

pakkusin talle sigaretti

ja ta suitsetas

võttis mult aeru käest

vaatas mulle õrnalt otsa

enne kui mind vette tõukas

 

<see oli kord inimene>

ütles mees minu kõrval

ja lõi aupaklikult risti ette

tõelist inimest

kantakse hauda

ikka ja jälle

tema elu

piltides kui <shot>

märterlus

<the big picture>

suur mälestus

aukartus

selle suuruse ees

kirjutatud elulugudesse

kirjutatud nägudesse

 

pärandusi hinnatakse kõrgelt

pärandid antakse edasi

õpetusi tuubitakse ja kantakse edasi

sõnas ja pildis ja helis

tuhanded järelehüüded

kiitus- ja leinakõned piiblipikkuses

saksa araabia inglise

prantsuse flaami ja aafrika keeltes

valjuhäälsed surmalaulud

kui ühest kõrist

elule nagu valatult

 

mida nad talle järele hõiguvad

hõiguvad nad järele igaühele

nende sajatused nende ettekuulutused

nende semireligioossed hüüatused

järelehüüded laimuni

kutsutud võtavad sõna

kriitiliste analüüsidega

kuivalt kainelt ja jahedalt

sotsioloogid ja ajaloolased

psühhoanalüütikud

popteoreetikud

ja läbikukkunud kolumnistid

haistavad mahlakaid lugusid

 

ainet järgmisteks raamatuteks

uuteks filmideks

ühe elu draama

<lõpus võitis ikka vähk>

kapitalism kunst või naised

kõik need jutustamata lood

vabrikuvärsked ja trükisoojad legendid

vürtsitatud sensatsioonihimuga

ja omaksed

seisavad lõtvade pisaranäärmetega

vee- ja tatiloigus

ulatavad veel kord

teineteisele taskurätte

enne kui nad esimestele lepingutele alla kirjutavad

 

igast surnust

saab veel

paar anekdooti välja väänata

halvasti kirjutatud päevikuid

või pooleldi vanadusluulet

ühe voodiloo vaimustuse

memuaarid miljonites eksemplarides

<me myself and i>

<mu metsik lõbus elu>

minu enda sõnades

tema enda sõnades

nende endi sõnades

meie endi peades

istub võibolla üks tõeline inimene

ja kirjutab oma lugu

 

ma näen end tantsimas

näen trampimas

ema teresade peal

che guevarade peal

madonnade ja maradonnade peal

ma sülitan john lennoni põrmule

ma näen end tantsimas tema laulude järgi

 

ma näen end tantsimas surnutega

ma loen nende lihast

nende elututest kudedest

leian ma osa asjade olemusest

tunnen et elan veel

ma kogun nende luud

ja ehitan nendest

uued surnumajad

mitte maailma jaoks

publiku jaoks

 

tõeline inimene on väike

on raamatukaante vahele pakitud

pilti lõuendisse suletud

tundmatuseni moonutatud

elavad silmad

kadunud lehemetsa

hääl kahe ajaleheartikli

rea vahel

sõna sõna sõna sõna kõrval

nimi kujund

meenutamise struktuurid

mulle meenutatakse midagi

miski meenutab mulle sind

 

tõeline inimene

the real inimene

mis see on

mida ütleks tõeline inimene selle kohta

too vana hea

vanast heast ajast

vanadest headest raamatutest

<me oleme ju kõik vennad> ütleb ta

väsinult rähmaseid silmi hõõrudes

<ja kus olen mina?>

küsivad talt tema õed

ja nende naeratus on kivistunud ja hall

kontidesse ja juustesse

koguneb lupja

leheküljed on pöördunud

visioonid on hüvasti jätnud

olid asendatavad ja mööduvad

nagu sina

 

minu väike maailmapilt

minu väike maailm nii pehme 

minu väike inimpilt

ma olen tõeline inimene

ma olen ka inimene

olen ka ainult inimene

olen pilt inimesest

 

ma kohtasin

tõelist inimest

<kergesti kõdunev bioloogia- ja

religioonitarind>

riivasin tema keha

haarasin korraks tema pilgu

kuulatasin tema häält

sügav ja rahulik ja monotoonne

kuidas tema suu vormis sõnu

 

huulte liigutused

ja ma ei tea

kuidas ta räägib

kui ta väsinud on

kuidas ta ennast liigutab

kui ta üksi on

kuidas ta välja näeb

kui ta õnnelik on

ja kui ta õnnetu on

oma väikest päeva

kannab ta enda ees

ja midagi temas

meenutab mulle sind

 

<sellest vähesest jeesusest

saad ka kord lahti>

ütleb tõeline inimene

ja ma usun teda

ja ma ei usu teda

ja üks teine räägib jumalaga

ma ei tea

mida jumalale öelda

jumal ei ütle midagi

ma küsin jumalalt

<the real inimene>

mis see on

mis see on

üks inimene

kes see on

ja kes veel mõtleb temale

ma mõtlen

ikka veel

sinule

 

sinu hirmule

sinu laulule

suurele peole

nagu ka piltidele

ühest vanast loost

mis ühest suust kuuldud

tuttav hääl

ikka sama lugu

ma mõtlen sinule

nagu näole

ühes unenäos

minu peas

 

ja ta tuleb ikka ja jälle

nagu inimene

kellest lahti ei saa

nagu janust

nagu hirmust

nagu ihast

nagu näljast

sinu nälg

on kustutamatu

 

(tõlkinud Triin Tähema, Triin Soomets.)

 

 

DEFRIGERAT (poem in progress)

Wehwalt Koslovsky

 

pole enam õlle

isegi külmkappi mitte

tühjade pudelite tarbeks

suitsud on läind

raha ka

münditopsik

seisab juba ammu tagurpidi

padjal

mu kõrval

pisike

magamas

vähemalt

ma mõtlen hölderlin

vaid lapses on vabadus

ja võtan välja viimase peotäie rohtu

sellest

mis kunagi oli sokk

niipalju armupalakest peab ju olema

kui enam telekatki pole

väljakolimisest saadik

kahksa nädala eest

söögi tegemine

võimatu

taaskord

sest gaasimeest ootan

ma ikka veel

varsti mul polegi teda enam vaja

siis söön omaenda mune toorelt

ja muud mis must alles jäänd

seni

olgu aeg mulle armuline

seni majandan end lihtsalt edasi

päevast

päevast

päevast

öhe

ja edasi

ja edasi

ja ikka edasi

kuni must pole enam midagi majandada

minust

minust

mu enda pankrotihaldurist

ning mu keha

selle

minu pankroti

reaalne mass

pluss vaim

pluss hing

lõpuks

lõplikult

täienisti ja totaalselt

kogu oma täiuses

saab likvideeritud

ei nime

ega numbreid

padjal

mu kõrval

pisike

magades

nii nagu enne

bon chance

mon frere

nüüd kiiresti

piip suhu

kiiresti sisse hingata

sügavalt

kakskümmend üks

kakskümmend kaks

kakskümmend kolm

kakskümmend neli

kakskümmend viis

jap

ning aeglaselt välja

hästi aeglaselt

kuni kopsuvatsakesed lõhkevad

ning karussell peas

enam ei pöörle

ning kuni maailm peatub

kogu

suur

maailm

ning kõik

täielikult

kuni punetavad mu silmad

on väljakannatatav

ma seon end lahti

aja rattalt

ja vajun vaikselt tagasi

patja

mu kõrval

pisike

kiire liigutus

ripsmete välgatus

väike naeratus

siis jälle kadund

naeratus

magusam kui suhkrutükk

läbi ja läbinisti

ideaalist läbi immutatud

nii ehe

nii puhas

nii et

kogu maailma kadedus

peab ta säras tuhmuma

ohh

inimene on jumal kui ta näeb und

nii pidin ju ka mina jumal olema

kuna ma lihtsalt unustasin

kuidas on

näha und

kuid kes unustab

see määratakse

jälle mäletama

nii ka mina

tean ühel päeval jälle

et see süda ei löö mitte ainult

kuna ta on liiga noor

et enda üle kohut mõista

ja siis see kell randmel

tasane piiks

silmad enam ei puneta

tagasi pöördunud

reaalsuse

magamistuppa

viimane pilk

viimane südametunnistus

läbi uuritud

nagu päevatöö

nagu tekk

on sirgeks tõmmatud

mu lõua alla

veel vaid tuli kustu

uinu ja näe und

mu pisike

homme

mu pisike

homme

on uus päev

 

(tõlkinud Aija Sakova, Jürgen Rooste.)

 

AHOI, AHOI, MITTE KURVASTADA Jan Off

Pärast seda, kui olime lasknud oma ainevahetusmootoritel tund aega üles soojeneda, saabus aeg teele asuda.

Pidime minema kolonnis lähedal asuvasse peatusse, kolonnis sisenesime ka trammi nr. 3 tagumisse vagunisse. Nelikümmend lõngust, keeldumise märk laubale lõigatud, mikrokosmoses nimega trammivagun ? arusaadavalt pole siin ebaküpsel karakteril raske upsakuse küüsi langeda. Mitte et oleks läinud tõesti mainimisväärt tülitamiseks, kallaletungidest rääkimata. Meie nägemisest piisas, et lasta ülejäänud reisijates idaneda sisemisel soovil võimalikult ruttu nähtamatuks muutuda. Kes ei silmitsenud oma kingi, jõllitas sellise intensiivsusega aknast välja, justkui marsiks tänaval sadakond alasti kisakooritüdrukut. Ja selline käitumine muidugi kaunistas härraseid. Sest loomulikult oleks ju iga kell võinud midagi inetut juhtuda.

Selliseid grupireise võib igale kasvueas noorukile ainult südamest soovitada, koos tervisliku portsjoni suurushullustusega aitavad need kergendada paljusid eakohaseid alandusi ja nendest tulenevat võimetuse tunnet. Ja nii nautisin minagi sõitu, kuni mingil hetkel hakkas lõivu nõudma tarbitud õlu.

Kui Melzer poleks just sel momendil avaldanud olulist infot, poleks mu põie appihüüded mind eriti närviliseks teinud, kuna lõpp-peatus polnud enam kaugel.

Melzer ütles: ?Meil tuleb siva teha. Buss Hondelagesse sõidab kohe välja. Ja meie peame veel üle selle ristmiku??

?Aga ma pean vett laskma!? esitasin ma vastuväite.

?Tjah, mees, järgmine buss läheb alles tunni aja pärast.?

?Lase trammi, kui sa muidu ei saa,? leidis meie taga pingi hõivanud Schmentrik.

Nõuanne Schmentriku seenetanud suumulgust kõlas nagu käsk, ja kontserdi algusest ma küll ilma ei tahtnud jääda. Kuid kas oli see piisav põhjus pisimast inimene olemise nimetajast üleastumiseks? Siin, laia avalikkuse ees??

Heitsin pilgu enda ümber. Meie lähimas naabruses istusid kaks kohustuslike kapottkübaratega pensionäri, kelle pingutatud sõjaväelik kehahoid reetis selgelt, et nad ei soovinud lasta endid trammi sisenenud plebeide poolt endast välja viia. Tagapool istus üks viiekümnendates naine, kes surus enda ligi poolt tosinat kilekotti. Temast paremale jäävatel istmetel paarike, kes keeldus ümbritsevast intensiivse süljevahetuse abil. Naiste osakaal vähenes alles vaguni tagaosas ? langedes seal rõõmustaval kombel isegi nulli ligidale. Ainsad eristatavad reisijad seal olid kootud mütsiga türgi vanapapi ja kutt, kelle punavalgeruudulise särgi alusel võisin järeldada, et ta tudeerib masinaehitust. Selles elutus nurgakeses pidi saama võimalikuks pissimistungi vaba vallandumine.

?Lase mind,? ütlesin ma, trügisin Melzerist mööda ning läksin mõõdetud sammul tagumise ukse juurde. Platseerusin alla viivate trepiastmete kohal, avasin luku ja valmistusin muundama põletavat häda hunnituks kerguseks.

Juba rajaski läbipaistev juga endale teed pleksiklaasi suunas, kui tramm korraga kiirust vähendas. Hopsti, ega?s me ometi peatusele lähene? Nägin end juba sisenevate reisijatega vastamisi. Kuid pulsi langemiseks piisas ühest pilgust välja. Meie sõitu häiris vaid valgusfoor.

Ainuke rumal asi, et punane tuli kehtis ka sõiduautodele. Otse minu kohal seisatus metallikhall sportauto, mille rooli keeras hingemattev blondiin. Hüüdsin appi kõikvõimalikke mulle teadaolevaid ebajumalaid, anusin neid kirglikult, et nad tõmbaksid kübarast midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale, näiteks mõne liiklusõnnetuse koos kauni ohvriga. Kuid juba pööraski iludus oma filigraanselt töödeldud peanuppu, heites minu suunas igavleva pilgu. Tundsin sisemist soovi ümber pöörata, kuid minu taga istus türgi papi ja ma ei saanud talle ometi saapasse pissida. Seetõttu piirdusin nii häbeliku kui ka kasutu veerandpöördega vasakule. Huvitu ilme minu vaatajanna näos, mis ? tahaksin siinkohal seda veel kord rõhutada ? asus minust vähem kui kahe meetri kaugusel, moondus jahmunud vastikustundeks. Püüdsin naeratada, kuid blondiin samaga ei reageerinud. Selle asemel edastas ta märkuse kõrvalistmele, tõenäoliselt umbes midagi sellist, et ?kuule, jälgi seda purjus jobu seal!?

Järgmiseks kerkis mu vaatevälja veel üks naisepea. Seega oli minu purskavat tilli vaatavaid silmapaare korraga kaks.

Kui tramm lõpuks kohalt võttis, pidid mulle õnnetundest peaaegu pisarad silma tulema. Kuid tuleproov polnud läbi. Ka sportauto oli saanud loa edasi liikuda, nüüd veeres see trammi kõrval ja trammiga väga kenasti samas tempos ? justkui tulnuks tal kaitsta mõnd presidendilimusiini.

Oli ülimalt selge, miks nood tibid gaasipedaalist keeldusid. Neile oli asi hakanud tasapisi lõbu pakkuma, nad karjusid ning rõkkasid nagu kaheksa-aastased konna täis puhudes; kusjuures kõrvalistmel sõitja paistis eriliselt silma; ta ei jätnud kasutamata ühtegi vulgaarset ?esti. Pole aimugi, kuidas neil kogu selles saginas õnnestus veel kirjutada üks sedel. Igal juhul kleepus silt mingil hetkel juba vastu aknaruutu, läkitades järgmise, musta Eddingiga kujundatud küsimuse: ?Kas sul oli mingi õnnetus või kasvab see ikka pikemaks??

Ja siis sai see ? Issand olgu kiidetud! ? lõpuks läbi. Viimase tilga jätsin trussikuisse (küll ema korda teeb) ja hiilisin murtult oma kohale tagasi.

Melzer tervitas mind tunnustava irvega.

?Hästi panid, vana. Sa panid päriselt sellesse kuramuse trammi. Sa oled ikka lõpp kõva mees.?

?Ah, persse. Oleme me punkarid või kindlustusagendid??

Jäägu minu võõrutusnõustaja uurida, kas jõin end kontserdil just selle vahejuhtumi tõttu maani täis. Fakt on, et ekslesin hilisel tunnil Hondelage noortekeskuse ruumides verise lõustaga ringi ja palusin raske keelega kõigilt, kel õllepudel käes, väikest sõbralonksu.

Aga sellest kuulsin alles telefonis.

 

(Tõlkinud Liina Sumberg, Jan Kaus.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming