Vadja muuseumist ja renessansist Luuditsas

Ergo-Hart Västrik

1990. aastate lõpus võis Luuditsa külas Leningradi oblastis ühtäkki kogeda vadja eneseteadvuse märkimisväärset renessanssi, mis sai alguse külla rajatud Vadja muuseumist. Mäletan, kuidas 1998. aasta suvel Tartu ülikooli keeleekspeditsiooni seltskonnaga esimest korda muuseumi külastades siiralt imestunud olime, et selline omaalgatuslik ettevõtmine Venemaa toonase postsovetliku tegelikkuse taustal üleüldse sündida võis. Muuseumi rajajateks olid Tatjana ja Sergei Jefimov, kes olid sisustanud selle tarvis aasta varem ühe toa Sergei vanematelt päritud kahe „otsaga” vanapärases vadja tares.       

Muuseumi hingeks ning kõige tarmukamaks vadja aktivistiks on sellest ajast saati olnud inseneriharidusega Tatjana Jefimova (sünd 1956), kes enda sõnul korjas koduloo teema üles selleks, et harida oma poegi. Kuigi Tatjana on vene-vepsa juurtega ja toona vadja keelt ei osanud, oli talle kui mujalt tulnule oluline Luuditsas valitsenud erilise olustiku ja kultuuritraditsioonide jäädvustamine. Nii sai Tatjanast peagi külaelanike genealoogia parim tundja, Jefimovitele hakati tooma esemeid, dokumente ja fotosid, ning edaspidi Luuditsas käies kogesime, kuidas kodumuuseumi ekspositsioon  tasahaaval täienes.       

Väljapanek kajastas XX sajandi alguse küla eluolu, eksponeeritud olid majapidamistarbed, tööriistad, rõivaesemed, külaelanike loodud või neile kuulunud kunstiteosed jms, mis olid paigutatud lihtsate vahenditega näituseruumi seintele ning mida täiendasid annetatud või muuseumidest tellitud fotod ja dokumentide koopiad. Nagu ikka väikses muuseumis, teadis Tatjana peast iga eseme lugu, selle päritolu,  endist omanikku ja kasutusvaldkonda. Ta esitas vadjalaste lugu kohalikust vaatepunktist, vastandudes ilmselt teadlikult kohalikule rajoonimuuseumile Kingissepas, kus selle rahvakillu olemasolu oli 1990. aastate lõpus veel peaaegu täiesti maha vaikitud.       

Vaieldamatult oli Jefimovite külamuuseumil vadjalaste eneseteadvuse tõusus oluline roll. Seal käidi kooliekskursioonidega, kohalikud inimesed viisid muuseumisse sugulasi, kohal käis ajakirjanikke. Sellele pani äkilise punkti tulekahju Jefimovite majas 2001. aasta  sügisel, selle tulemusena hävisid kõik eksponaadid: 70 eset ja 200 fotot-dokumenti. Põlengu põhjus jäi selgusetuks, kuid et see järgnes Jefimovite kaebekirjale ebaseadusliku metsaraide vastu, siis seostati tulekahju metsaärikate kättemaksuga.       

Kahjutulest hoolimata jätkas külarahvas uute eksponaatide kinkimist muuseumile ning  2003. aastal nägime juba uut ekspositsiooni Jefimovite vastse tare verandal. 2005. aasta sügisel annetati muuseumile samas külaotsas üks teine majaosa, kus sisustati juba suurem ruum XIX sajandi lõpu vadja talu interjööriga. Sellest kujunes kiiresti kohalik kultuurikeskus, kus peeti Jõgõperä kooli kodulootunnid, käis koos folkloorirühm, korraldati traditsiooniliste töövõtete töötube, külaelanike kokkusaamisi jms. Kõik oli paljulubav, kuid siingi tuli äkiline  lõpp 2006. aasta sügisel, mil muuseumihoone taas põles. Osa ekspositsioonist päästeti, tulekahju põhjused jäid aga ka seekord välja selgitamata. Kolmandat muuseumi pole seni veel rajama hakatud. Tatjana Jefimova on keeldunud uusi esemeid vastu võtmast ning tal on kavatsus jätkata virtuaalse muuseumiga, et dokumenteerida kõik vadjapärane digitaalselt, vältida esemete külaelanikelt ärakorjamist. Algust sellega on tehtud vadja aktivistide kodulehel  www.vatland.ru, millest koos võrgustiku В Контакте Vadjamaa-teemaliste rühmadega on praeguseks kujunenud operatiivseim infokanal Luuditsas toimuva vahendamiseks kõigile huvilistele.   

Vadja muuseumil ja Jefimovite perekonnal on olnud keskne roll ka Luuditsa külapüha taaselustamisel. Esimene külapüha peeti 2000. aasta suvel ning sellega tähistati küla esmamainimise 500. aastapäeva. Külapüha on sellest ajast saati peetud igal aastal juuli teisel  nädalavahetusel. Aja jooksul on muuseum ja külapüha koondanud rühma mitmete elualade vadja aktiviste, kes on koos Jefimovitega korraldanud vadjalust edendavaid ettevõtmisi. Näiteks 2003. aastal tutvustati külapüha raames üldsusele aktivistide välja töötatud vadja lippu, vappi ja hümni. Aastatel 2003-2004 ilmusid sama rühma koostatud kakskeelsed vadja muinasjutukogumikud. 26. IV 2005 registreeriti Peterburis mittetulundusühing Общество  Водской Культуры (Vadja Kultuuri Selts), mis on välja andnud väiketiraažilist vadja ajalehte Maaväci (Maavägi) ning hea seisnud eespool mainitud kodulehe käigushoidmise eest. Eelmisel aastal ilmus trükis esimene vadja seinakalender „Vad´d´a päivüzikko” ning värvimisraamat lastele „Vad´d´a krazgõttavõ cirja”. Üheks seltsi oluliseks saavutuseks on kindlasti vadjalastele Venemaa väikearvulise põlisrahva staatuse omistamise algatamine, mis päädis positiivse otsusega 13. IV 2008. Kogu protsessi ajendiks oli Lauga jõe suudmesse ehitatava Ust-Luga kaubasadama arendajate soov praeguste vadja külade asemele rajada linn 35 000 – 70 000 sadamatöölisele. Kui kohalikud elanikud selle kava vastu protestisid, siis oli üks sadamaehitajate vastuväiteid, et vadjalasi kui rahvast pole ametlikult olemas. Pärast seda, kui sekkusid uurimisasutused Peterburis ja Moskvas, seniseid plaane muudeti ja vadjalased n-ö  legaliseeriti.       

Kuigi vadja keel elava suhtluskeelena on hääbumas, on siiski veel küllaldaselt inimesi, kes oma vadja päritolu teadvustavad ja tunnustavad. Neile on väga oluline, kuidas ja mida meie uurijatena vadjalastest kirjutame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming