Varamu

Maarja Kangro

ÖÖ PESEB PUHTAKS MEELE Hetk hiljem, siin ei saa olla kahevahel,

ilmub piki raami hingederivi,

kes hüppevalmis, keda näib hoidvat ahel.

Mõni merelehel, mis on veekarva,

tabab elumärgi, peatab sel pilgu.

Mõni üksik kajakas ilmub harva.

 

OLLA PÄÄSUKE

  Sööstavad

üksteisest välja

nood, pudenevad

välja oma esimesest soojast salgast, üks-

teise järel, löövad laiali

oma kärmed patrullid,

hajutavad väed kohkumatus ägeduses,

  ja vaat kuidas viskuvad,

  musta pideva joana,

  üles, kõrgele õhku, ent sest on vähe ?

      üksnes

  esimene proov

  on see, kokkusurutud leegi

  esimene sähvak

siis venitab

igaüks neist kõrgusse ? igaüks

veel, nii tahaks ? oma sööstu,

aga mitte väljapoole

oma õhuvälu perimeetrit,

mitte väljapoole oma jõu ulatust.

  ja piiri puutunult naasevad jälle,

  tiirlevad tasa suurel kõrgusel,

  viskuvad taas hooga

  tolle ammendamatu

      purskkaevu suhu.

     

      Kas on piina

või õnne ses tunglemises

või selles pingutuses?

      mis on selles elu

keerlemises iseenda tarastikes?

     

Vabad on

need hinged,

    ent vabad liikuma

määratud rütmiga…

    mida ütleb väljakaranud vedru

mida kiirjas tõus

  ja tõtakas noolesadu ?

      sageli jääb hämaraks,

      teinekord lubab end lugeda

      mõte,

        mis on kirjas igas osas,

      igas toimivas osas.

        Seda nad ehk

väljendavadki, kiljuvad seda vahkvalu ja joobumusega,

raevuvad sellest ?

see ongi nende pääsukeseks olemine,

selles püsituses on nende rahu.

Paneb tähele aeg

ta vargsust, reedab

võpatus inimese.

    Aeg, inimene,

kes kohkub

keset püsikindlat aega,

oma kestvuses paigalejäänut,

kulgemises liikumatut.

Inimese aeg

  ajaga võrreldes ?

ta tõstab oma

hetkedest, näilistest igikestvustest

rusika ? nood on kadunud,

need röövitud selles võitluses…

aga seal ta on, süttib

künka tipul,

  teda puutub

uus tuul,

  ta hiivab ankru,

  helesinises

ja kullas pihustub tolmuks,

valutav aeg

lihas, ajaloos.

     

 

 

S-ile

Triin Soomets

 

ära kyynista enam oma tundlikke kohti

nad tahavad õitsema hakata

maailma tasemel

nii su köögis, nukruse tipus kui mõistmise

madalal asemel

ära keela karussellihobustele leiba

keera kuradiratas kaheksaks

pane parem lõbustuspark yldse kinni

sest oi kui kõrini

– – –  

läheme kirdesse

kahe veeuputuse vahel

ühe tsivilisatsiooni lõpupoole

miks on kõigel kaks otsa

kysis pisike inimene

ja mulle tuli meelde üks hea luuletus

ytlesin et ymmargustel asjadel ei ole

nagu õunal ja armastusel

aga miks ei ole

aga me võime need ribadeks lõigata

siis

– – –

niisiis läheme loodesse

praos jääaegade, kivikirveste, mõistatuslike templite vahel

projekteeritud meridiaanide järgi ammu enne meridiaanide ?avastamist?

tõmmates kõik lõpmatuse liistule

tehes hästi süüa

jättes lilled kasvama

loobudes paberarvetest

vilistades koera lõikudes kyyslauku vastates valikuliselt meilidele

sinu ID on tolmunud sirelileht

sama hästi kui võrkkesta kujutis

sõrmejälg sünnikaart

maailma tase on sinu tase

just praegu

tunned

olete tasa

 

 

Hea

Karl Martin Sinijärv

 

Sonimüts peas ja varbad külmad,

rõdu pealt tulnud nad jahedad.

Joogiga ähmasemaks said silmad.

Tekstid on tuimad ja tahedad.

Ah nii.

 

Kas ma peaks

 magama?

Kas ma peaks sööma?

Küsimused on lahedad.

Kas ma peaks

 kedagi vöö alla

 vaatama panema,

töö alla öö ma võiks jätta ju

 magamata

 ja mahedaks?

Uni näib.

 

Äi põle mõte see hüva nii sugugi.

Meil on ju Eesti ja meil on

 me Kohustus.

Kohustus töötada,

 töötada ööta ja

ses on vaid rahvuslik uhkus,

 ei ohustus.

 

Surevad nõrgad

 ja kärvavad lollakad!

Kui mina koolen,

 siis sööge mu liha.

Korralik inime ei tahaks olla ka

kodanik käitises,

 millise viha

kaela saab luuser ja luuseri sõbrad.

 

Kuldketi

 kaela

 saab edukas tõbras

ja kõige edukam ordeni rinda.

 

Türnüffel, nüüd käib küll koledalt pinda,

et mingid jumala suva tüübid

rapivad Jumalast kirjatud rüüsid

ja rüütatuist etemaiks arvavad end.

 

Null!

 Kurat!

 Lõpku ne lora-lend!

Spordile rahad ? ja rahvas on rahul,

 pilvelõhkujad merre,  ja kahur

idapiirile!

Kahureid kaks nagu naks!

Paneme kuus,

 ja et uus

 oleks neist

igaüks!

 

Et argpüks-patsifist-sitakäi

 igal võimalusel, mis näib efektiivne,

ei saaks olla tulitiibne,

 pommivastasus suus,

ise pahur, ega torpedeerida üritust õilsat

 plaks!

 

Et mitte kui ükski ei arvaks, et tema on keegi,

 kellele lubatud!

Jah, kellele midagi üldse on lubatud?

Mokk maas!

 Ja parem, kui mõlemad mokad.

 

Õhempoolsusest rasvaspoolsusse

 majanduskasvutsi kukrumees käib.

Hou!

 Mullegi

 lisandus

 mammonat!

Vau! Uue nüüd teleri toon!

Uue

 teleri

 toon

on maha keeratud, mõtetest vaikne.

 

Kapital, kurat,

 vaat too pole paikne,

numbrid on üleval mujal kui meil,

imaginaarsete

 jadade hambumust

tunneme vägagi võõramail teil,

siin saagu vaikus ja sai.

 Ja ta sai.

 

Lubame delikaatset vaikust

 delikaatses maailmas

delikaatsetele inimestele.

 

Väikest võidukat sõda

 huvilistele.

 

Loetud paugud.

 Laskemoona ei raisata.

Te võibolla veel mäletate,

 kuidas see käis.

 

Parem ongi, kui ei.

Varsti on teil hea.

Väga hea.

 

Väga, väga

hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming