Veel tõlkeid 8.-12. V Käsmus toimunud rahvusvaheliselt luuletõlke seminarilt.

 

Jan Erik Vold  (Norra) SEE ET ÜKSKI LIND EI LAULA

Kui tuleb kurbus, tuleb taIlma

Keeleta. KurbusOn must pimedus, puudumine, igatsus ? palju nimesid

Kurbusele on antud, ei ükski neist võrdukurbusega. Kui valitseb kurbus,

Ei ole tahtmist hommikul üles tõusta,Ei ole jõudu jalga maast

Tõsta, ei leia pääsuSestsamast torkest südames, mis tabas

Eile, üleeile, üle-üleeile,Iga kord,

Kui möödud linnas teatavaist paikadest, meelesTeatavad stseenid, teatavad nimed sellele,

Mida sa kaotasid: keha, naeru, vaevata kerguse ?Silmapaari kohtumas sinu omaga. Ons neil silmadel

Nimed? Kas neid hüütakse Oskariks? Kas neidHüütakse Katinkaks? See, et O või K on läinud,

On arusaamatu, arusaamatu, arusaamatu ?On sellel nimi? See, et

K või O ei aseta eal enam rahustavat kättSu laubale, teeb haiget

Sõnulseletamatult ? on sellel nimi? See, etÜkski lind ei laula. Must pimedus,

Mida hüütakseKurbuseks. Harva kestab see vähem kui seitse aastat.

Tõlkinud Doris Kareva

Mererid Davies (Wales)

DRESS CODE Ikuna sa oled kaunis, ma hingan;muutun minagi ilusaks:kannan pärle.iga pärlikenesalapärane peegel,sulab ja hoiab eneses su nägu,embab märkamatult

IIkuna sa oled kaunis, ma vakatan;aga need lihtsad pärlid(nii sügavad ja pehmed, peaaegu võiks unustadatoore valu ta sisimas,kiskudes karbi elusalt pooleks),nad saadavad lõputult salasignaalenagu hingamise katkematut morsekoodi

Tõlkinud Kalju Kruusa

Sigursur Palsson (Island)

MUULANE

Nüüd mängivad nad baarileti ääres kaarteKaks naist ja ühel neist on pandladtumedais juukseis ja teine pannaldetaon blond

Järsku vaatavad nad mõlemad minu poolekorragaKas sa kirjutad luuletust?küsib too ülespandud juustega naeratades

Ei, luuletus kirjutab mindvastan kähkuja joon kohvi lõpuni

Mis ta ütles?pärib blond

Ma ei saanud aruta on muulanelausub teine

VINEER

Esimene ülesanne, mille ma sel sügisel käsitöötunnis endale valisin, oli saagida vineerist välja Island.

Lihtne oli kanda maa piirjooned läbi kopeerpaberi vineerplaadile.

Saeleht oli sinisest terasest ja väga õhuke ja ma ei tea, miks alustasin Reykjavikist ja mitte sellest paigast, kus ma ise elasin, küllap arvasin, et Faxafloi lahega on kerge hakkama saada. Nii oligi, kui mitte arvestada Myrari ümbruskonda, aga see oli andeksantav, mu ema on seal sündinud.

Snaefelli poolsaar osutus üllatavalt lihtsaks, raskused algasid alles loodefjordidest. Esimese saelehe murdsin otse Gilsfjordi juures. Sellele järgnesid teised. Jõuluvaheaja alguseks olin jõudnud Hornbjargi kaljudeni. Kooli oli jäänud veel vaid mõni saeleht, nii et õpetajal tuli neid juurde tellida.

Tõtt öelda ei arvanud ma, et sellega kunagi lõpuni jõuan. Isegi oma koduni mitte. Vähehaaval sai selgeks, et see jääb mu selle talve ainsaks tööks käsitöötunnis. Kui päevad jälle pikemaks muutusid ja kõikjal loodefjordides oldi kindlasti juba tähistamas päikese tagasitulekut, tõotasin endale, et ma ei anna alla, kui see ka veel mitmeid talvi peaks võtma.

Kui olin loodefjordid seljataha jätnud ja Hunaflói laheni jõudnud, hakkas mul viimaks paremini minema ja ma ei murdnud enam ühtegi saelehte kuni Axar-fjordini, kus ma rumalusest pilgu töölt kõrvale pöörasin, aknast välja vaatasin ja mõtlesin, et siin ma siis saen, kui saeleht kõveraks paindus.

Idafjordidele oli keeruline ligi pääseda, kuid need olid viimased suuremad raskuskohad ja ma saagisin reipalt edasi ning rõõmustasin selle üle, et jõudsin Horna fjordideni, kus oli sündinud nii mu isa kui kogu mu isapoolne suguvõsa, päris algusest peale.

Väljas oli õhk hele ja täis linnulaulu, kui ma õnnelikuna ja võidukana saagisin piki sadamateta lõunaranda. Päike säras pilvitus taevas, lammastel sündisid talled ja kooliaasta ligines lõpule, kui mu saag Reykjaviki sadamasse libises.

Mõnikord, nähes ilmateate ajal televiisoris Islandi kaarti, tunnen kuumenenud siniterasest sae, vineeri ja peene saepuru tugevat lõhna.

TÄNAVAPOEEM

vähe asju on minu jaoks päris käia lehekroonide alltänavail kerges tuules ja soojas

ühtki lindu ei paista puudel nad on läinud või pole veel tulnudjust nii nagu mõnikordmul on tunneon ka minu endaga

vähe asju on minu jaoks pärisma ei näe inimesi mind nägemaskuid ma ise näen end siiski selgeltpeatudes hetkeksja end vaadates ainitivaadates majakus ma magasin voodisning koguni kollasel põrandakattel

vähe asju on minu jaoks pärisma näen et ma seisan sealkõrvus lindude kostmatu laul;näen et ma vaatan majamul on tunne et ma mäletan uduselttüdrukut hämarikus selles majasta juukseid õlgu ja selga

Vanduda ma küll ei saaometi tean et ta on läinudvõi pole ehk saabunud veel ma ei tea

Tõlkinud Ilvi Liive

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming