Vepsa keel sada aastat ellujäämise piiril

Riho Grünthal

Mõnisada kilomeetrit Peterburist kirde poole jäävad põlised vepsa külad. Mõnedes külades leiab veel elanikke, kes räägivad vepsa keelt. Nad on ja on alati olnud vepslased. Paljud majad on maha jäetud, mõned juba ammu. Kõnelejate arv kahaneb. Keelelised võrgustikud hõrenevad. Keele pikaldase hääbumise protsess on valus meeldetuletus ka elujõuliste keelte kõnelejatele.   

      

Veel on alles Venemaa viimane tagala, viimane metsaserv, mille taga tõuseb suits korstnast. Rahulik vepsa keelekeskkond on nüüd midagi hoopis muud kui veel 75 aastat tagasi, enne Stalini repressioonide kulminatsiooni. Tänapäeva vepslaste keeleline identiteet on hädaohus, keelekeskkonna tuum, põlised vepsa külad, on hääbunud aastakümneid kestnud migratsiooni tõttu. Kakskeelsus on igapäevane asi, iga kõneleja kasutab ka venekeelseid  väljendeid. Keelevahetus algas juba aastakümneid tagasi. Seda pole suudetud või isegi püütud peatada, vastupidi, see on käinud ennaktempos, nagu kirjutab Lembit Vaba 1993. aastal ilmunud Venemaa impeeriumi rahvaste punases raamatus.       

  Tavalised asjad, millele meie ei pööra erilist tähelepanu, on väikese keele rääkijatele ellujäämise küsimus. On oluline märgata, kellega räägitakse kodus, tänaval, poes või tööl, kas seda tehakse vähemuskeeles või enamuskeeles. Vepsa keel on XXI sajandi algul vähemuskeele seisus, käib pidev võitlus eksistentsi eest enamuskeelest vene keele kõrval.  Vepslane teab, et linnas tuleb rääkida nagu linnainimesed, külas on külainimesele lubatud ka keelelised vabadused; poes tuleb asju ajada poekeeles, kodus kodukeeles. Valiku teeb siiski iga vähemuskeele kõneleja ise. Kui oled üks kord otsustanud oma lapsega enamuskeeles suhelda, on väga raske viie aasta pärast ümber otsustada. Keelevahetuse põhjustavad ühiskondlikud ja kultuurilised muutused. Linnastumise ja moodsa eluga venekeelses keskkonnas  kaasneb sotsiaalsete võrgustike muutus, mis toob kaasa ka keelelise lahkheli.   

Suured ja väikesed keeled     

Rahvusvahelistunud maailmas tekib kergesti arvamus, et mõned keeled on suuremad kui teised, eriti inglise keel, mis on Internetis kättesaadav ka äärealadel. Hariduse tõttu on inglise keel vähemalt mingil määral arusaadav väga paljudele üle ilma. Eesti lähiajaloos domineeris vene keel – selle suurus on veel käegakatsutav, saksa keele suurust tuleb aga otsida ajaloo akna kaudu.     

Nii me usumegi, et mõni keel on suurem kui teine. Tekib illusioon, et suuri keeli on rohkem, väikseid vähe nagu nende kõnelejaid – ka keelte maailmas on ühed võrdsemad kui teised. Tegelikult on n-ö väikseid keeli palju rohkem kui suuremaid. Vepsa keelega sarnaselt on ellujäämise piiril praegu paljud teised keeled. Vähemuskeele kõneleja on harva võrdses positsioonis enamuskeele kõnelejaga, sageli puuduvad tal igasugused keelelised õigused.  Sellegipoolest on ta rikkam, sest tal on keele abil sissepääs oma kultuuri ainukordsesse maailma.   

Kas üht või teist keelt tuleb pidada suureks või väikeseks, sõltub keelekeskkonna elujõulisusest. Kõnelejate arv pole nii otsustav, elujõuline on moodsa ühiskonna keel. Rakenduslik  külg on nende puhul tugev ega nõua kõnelejalt erilist pingutust, vajaduse korral lööb kaasa keelekorraldus.   

Mida on sellele vastu pakkuda ohustatud, moderniseerimata keelel? Sellise keele perspektiiv on tume maailmas, kus suhtlemine on  kiire ega tunne geograafilisi piire. Üldtuntuks kujunenud standardita on keelekeskkonnal raske koormava idiosünkraatilise variatsiooni vastu võidelda. Piiratud kasutusvõimalus piirab järjest rohkem väljendusvõimalusi. Ohustatud keele elulugu koosneb mahajäetud kasutusvaldkondade reast.   

Väikesest suurem eesti keel   

Küllap oleme kõik puutunud kokku väitega, et eesti keel on väike keel. Juhan Liivi luuleread „Sa oled ise väike ja väike on su keel …” maksavad endiselt. Ka soomlased usuvad, et soome keel on väike, kuigi selle kõnelejaid on viis korda rohkem. Taanlasi on umbes sama palju,  kuid see pole neile probleem, poemüüja ütleb summa julgelt taani keeles. Eesti-suurune maaala – aga ikkagi kuningriik!   

Vaatamata kõigele on eesti keele kõnelejate arv pika aja vältel võrdlemisi stabiilne olnud. Keele seisukohast on veelgi tähtsam, et keel ja  Eesti ühiskond on tihedalt seotud. 1990ndate peaaegu et anarhilise moderniseerumislainega koos moderniseerus ka keel. Eesti keelt pole kunagi varem kasutatud nii mitmekülgselt ja paljudes valdkondades, eestikeelne haridus ja meedia õitsevad. Tahes-tahtmata mõjutab keel mitmel moel keelekeskkonna liikmeid: kui oled keelega kursis, on ka ühiskonna uksed avatud. Keelepoliitilisel teemal on Eestis palju ja pikalt kirjutatud. Tugev keeleline identiteet  tugevdab kohalikku kultuuri, keele elujõulisusega kaasneb kollektiivne kokkukuuluvus oma sõnadeta reeglitega. 

Unesco välja antud maailma ohustatud keelte atlases (viimane versioon ilmus 2009. aastal) leidub keeli, millel võib olla veel sadu tuhandeid kõnelejaid, näiteks tšuvaši keeles räägib koguni üle miljoni inimese (selle puhul on küll ohustatus tinglik). Vepsa keele ja kõigi temasarnastega võrreldes on eesti keel aga suur võidumees.     

Keelelise identiteedi stratigraafia   

Tulgem tagasi Unesco andmetel üle 5000 kõnelejaga vepsa keele juurde. Juba Venemaa 2002. aasta rahvaloenduse järel arvasid paljud  asjatundjad, et tegelikult on emakeelseid parimal juhul veel 4000. Inimese eluea jooksul on keelekeskkond jõudnud oma arvulisest tippseisust madalseisuni. XX sajandi ajalugu ja kollektiivsed muutused on osutunud saatuslikuks tuhandetele keelekeskkondadele, ka vepsa keelele. 

Enne 1937. aasta repressioone oli lühike periood, kui trükiti kümneid vepsakeelseid kooliõpikuid, rajati alus emakeelsele kooliõpetusele. Agraarühiskonnale hukatuslikule kommunistlikule režiimile vaatamata olid administratiivsed üksused lühikest aega vepsakeelsed. Seejärel tehti aga aastakümneid koolilapsele selgeks, et tuleb vene keeles õppida. Lapsevanematele anti mõista, et raskused koolis tulenevad valest keelest. Linnastunud põlvkond  püüdis oma päritolu varjata, kui vähegi võimalik, ka administratiivseid üksusi muudeti, nii et katkes isegi transpordiühendus oblastite ja rajoonide vahel.   

Kõnelejate arvu kahanemisel, assimileerumisel ja keeleliste võrgustike hõrenemisel on palju tagajärgi. Keele ja modernse ühiskonna juhusliku sideme korral nõrgeneb keeleline identiteet. Puudulik rakendus haridussüsteemis ja meedias takistab noore põlvkonna keelelist kohanemist tänapäeva elu nõudmistega.  Passiivses rollis keelel on vähe või pole üldse tähendust isiku identiteedis ja kohalikus kultuuris. 

Keelt tuleb kasutada   

Keeleökoloogia seisukohast on järeldus lihtne: keelt ei tohi vaos hoida, seda tuleb julgelt kasutada. Ainult nii jääb keel ellu ja loob uuesti oma  iseärasused. Ülihoogsat keelte hääbumist ei põhjusta suure keele saladused. Kõige saatuslikum on see, kui keelekeskkond otsustab ise oma keelest loobuda, näeb und, et on midagi uuemat ja kaunimat, mis toob parema elu. Enn Soosaar on kirjutanud artiklis „Ajalooga kimpus” (EP 11. XII 2004): „Minevik on mõistmiseks, et oma ängistavas traagilisuses inimesi hoiatada ja – lootkem – ka kinnitada”. Vepsa keele lähiajalugu on õpetuseks, kui räägime keelte elujõulisusest ja hääbumisest. Kes on suur ja väike, seda tuleb õiges valguses näha. Suuruse määravad paljuski kõnelejad ise. Väikeste keelte suurus – olgu need millised tahes – ei peitu rahvaarvus ega riigi eelarves, vaid kordumatus ainulaadsuses.         

Soome keeleteadlane Riho Grünthal on läänemeresoome keelte professor, töötab Helsingi ülikoolis, on käinud 2006. aastast regulaarselt välitöödel vepslaste juures. Euroopas kõneldavaid soome-ugri vähemuskeeli uuritakse praegu lähemalt Euroopa Liidu finantseerimisel interdistsiplinaarse projekti ELDIA raames.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming