1. juulil jõustub uus keeleseadus

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor

Mati Hint: „Praegusel 2011. aastal on Eestis mõjukad isikud juba mitu korda jõudnud esitada mõtte, et eesti rahvas on väsinud oma keeles ja kultuuris elamisest. … Rahvusena olemasolu debatt on jõudmas eetilisse ja isegi loogilisse absurdi: Nõukogude okupatsioonivõimu venestamisplaan oli alatu, aga oma keelest ja  kultuurist loobumise mõte iseseisvuse ajal vaata et progressiivne. 50 aastat võõrast võimu ei pannud meid kahtlema eesti keele ja kultuuri püsimises, 20 aastat iseseisvust on pannud. Kui ma ütlen „meid”, siis ei mõtle ma neid, kes tähistavad Sonda kooli eesti keele õpetaja Meinhard Laksi algatatud emakeelepäeva” (ÕL 01.04.2011).  Uus keeleseadus võeti vastu eelmise riigikogu viimasel tööpäeval 23. veebruaril, president kuulutas selle välja 9. märtsil ning see jõustub 1. juulil. Tegemist on 1995. aasta seaduse uue redaktsiooniga, struktuuri korrastamise kõrval  on tehtud ka olulisi täiendusi.   

Uus seadus algab selge eesmärgipüstitusega: arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades, siit ka suurem tähelepanu eesti keelele, ennekõike ametlikule ja avalikule keelekasutusele ning keele-elu korraldamisele.   

Seaduse § 4 avab ametliku ning avaliku keelekasutuse mõiste ning sätestab keelekasutusvaldkonnad, kus kirjakeele normi järgimine on kohustuslik. Ametlik keelekasutus on avaliku sektori asutuse dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus (veebilehe keelekasutust seni seadus ei reguleerinud). Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile, mille rakendamise korra kehtestab valitsus. Tekstides, mis  jäävad väljapoole ametlikku keelekasutust, sealhulgas eestikeelses meedias, järgitakse keelekasutuse head tava. Loomulikult põhineb seegi kirjakeele normil, kuid on paindlikum ning võimaldab normist kõrvalekaldeid (nt murdekeele või selle tunnuste kasutamine meedias, ametlikesse dokumentidesse sobimatud sõnamängud ajakirjanduskeeles, kõrvalekaldumine algustäheortograafiast reklaamikeeles jms). Hea tava väljakujundamist koordineerib Tartus tegutsev keelehooldekeskus koostöös ajakirjanike esindusorganisatsiooni ning Emakeele Seltsiga.         

Laienenud on murdekeele kasutamise võimalused. Kui seni võis eesti keele piirkondliku erikuju lisada kirjakeelsele tekstile vaid avaliku keelekasutuse ehk mitteametlike tekstide puhul (nt kuulutused ja reklaam), siis 1. juulist võib murdekeele põlisel kasutusalal seda teha ka ametlikes tekstides.         

Seadust on täiendatud keelevaldkonna korraldamise sättega (§ 6), mille kohaselt suunab ja koordineerib keelevaldkonda, sealhulgas keeleõpet, eestikeelse oskussõnavara ja eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist ning rakendamist ja eesti keele alast teadus- ja arendustegevust Haridus- ja Teadusministeerium.  Lisatud on ka säte, mis kohustab riiki toetama eestikeelse laiale kasutajaskonnale suunatud ja õppeotstarbelise tarkvara kasutamist.       

Seni haridusministrit keelepoliitika küsimustes nõustavale Eesti keelenõukogule annab uus seadus (§ 7) senisest kõrgema staatuse ning sellest saab valitsust keelepoliitika küsimustes nõustav asjatundjate kogu. Eestikeelse asjaajamise õigust sätestavas §-s 8 on võetud asjaajamis- ja suhtluskeele asemel kasutusele mõisted kirjalik ja suuline asjaajamine – ametiasutustes käiakse ju ikka asju ajamas. Asutuste hulka, kes peavad tagama eestikeelse  suulise ja kirjaliku asjaajamise, on lisatud Eesti välisesindused.     

Asutuste asjaajamise keelsust sätestavas §-s 10 on öeldud, et riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamine toimub eesti keeles, kusjuures nõue kehtib nüüd ka riigi enamusosalusega äriühingu, riigi asutatud sihtasutuse ja riigi osalusega mittetulundusühingu suhtes. Sama paragrahvi lõige 4 aga sätestab, et  riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnik esineb Eesti eestikeelses meedias eesti keeles, poliitikutele ei peetud sobilikuks keelevalikut ette kirjutada.     

Kõige enam on muudatusi teabekeele valdkonnas (§ 16). § 16 lg 1 kohaselt peavad avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte  liiginimetus ja välireklaam, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam, ning juriidilise isiku teadaanded olema eestikeelsed (seega võivad füüsiliste isikute teated, nt kadunud kass, müüa korter, olla võõrkeelsed). Teabe või reklaami eestikeelsele tekstile võib lisada tõlke võõrkeelde, kusjuures eestikeelne tekst peab olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav.     

Ka kõik võõrkeelsed tegevuskoha tähised café, restaurant, shop, bar, lounge, pub jms peavad saama eestikeelse sildi. Ettevõtja võib küll endiselt panna tegevuskohale võõrkeelse nime, nt Cafe Caprice, Goodwin Restaurant, Cheap Shop, Buffalo Pub, City Lounge, Nail  Bar, Hair Boutique, kuid peab lisama eestikeelne tegevuskoha nimetuse. Kahe viimase näite puhul siis küünebaar või juuksepood – mis parata, kaks (või kolm) ühes teenuse levikuga suureneb ka sõnade tähendusmaht (või pole ettevõtja lihtsalt mõelnud, mida tema äri noobel ingliskeelne nimi eesti keelde ümber panduna tähendada võib).   

Eestikeelse teabe lisamisest ei päästa ka  tegevuskoha tähise registreerimine kaubamärgina (nt Café Solo, Werner café-lounge, Lime Lounge, Lounge Loft, Savoy Boutique Hotel, Viru Café-Bar, Candy Shop), sest seaduse § 16 lg 3 kohaselt tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet. See tähendab, et eestikeelne teave ei pea olema esikohal, samuti ei pea see  olema kaubamärgiga sama kujundusega ning selle võib esitada ka tegevuskoha sissepääsu juures või vaateaknal. Loodetavasti aitab uus keeleseadus kaasa sellele, et ärinimed hakkavad taas eestikeelseks muutuma. 

§ 16 lg 4 ütleb, et kui Eestis registreeritud asutusel, äriühingul, mittetulundusühingul, sihtasutusel või füüsilisest isikust ettevõtjal on avalikkusele suunatud võõrkeelne veebileht, peab see sisaldama vähemalt kokkuvõtvat eestikeelset teavet tema tegevusvaldkonna või pakutavate kaupade või teenuste kohta. Seal peaks olema lühike eestikeelne selgitus, kellele see leht on suunatud ning millist teavet see sisaldab. Kaupade ja teenuste pakkumise korral tuleb täita ka tarbijakaitseseadusest tulenev tarbijateabe eestikeelsuse nõue. Uues keeleseaduses on § 17 lg 2 sätestatud ka see, et õigus saada kauplejalt kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste kohta eestikeelset teavet on ka juriidilistel isikutel. Audiovisuaalse teose, tele- ja raadiosaate  ning reklaami võõrkeelse teksti tõlke regulatsiooni on lisatud nõue tõlkida eestikeelses raadiosaates sisalduvad võõrkeelsed kõnetekstid eesti keelde (§ 18 lg 3).       

Täiesti uus on kehtiva keeleseadusega  võrreldes § 19. Kuna võlaõigusseadus seab keelepiirangu ainult mõne üksiku lepinguliigi puhul, siis on ettevõtjad majanduse rahvusvahelisemaks muutudes võtnud kasutusele võõrkeelsed lepingud ka kohalikuks tarbeks, kus teiseks lepingupooleks on sageli eraisik või väikeettevõtja (kindlustusleping, veoteenuse leping jms), millega rikutakse nõrgema lepingupoole õigust eestikeelsele asjaajamisele  ja suhtlemisele. Lepingu eesti keeles koostamise nõue kehtib eelkõige töölepingu ja sellise võlaõigusseaduse alusel sõlmitud lepingu suhtes, mis lepingu ühe poole jaoks ei seondu majandus- ja kutsetegevusega, samuti avaliku teenuse osutamise lepingu suhtes. Lepinguid võib sõlmida aga ka mõnes muus keeles, kui osapooled nii kokku lepivad. Eesti keele valdamise ja kasutamise nõuded on jäänud põhimõtteliselt samaks. Eesti  keele oskuse nõudeid ei kohaldata isikule, kes töötab Eestis tähtajaliselt väliseksperdi või välisspetsialistina, lisatud on (§ 23 lg 5), et välisõppejõule ja välisteadustöötajale ei kohaldata eesti keele oskuse nõudeid, kui ta on Eestis töötanud vähem kui viis aastat.   

Eesti keele eksamit ei pea sooritama need töötajad, kes on omandanud tasemehariduse eesti keeles; täpsustuse kohaselt on haridus omandatud eesti keeles, kui vähemalt  60% õppetööst toimus eesti keeles (§ 26 lg 4). Olulist muudatust sisaldab ka § 26 lg 5, mille kohaselt on eesti keele tasemeeksamist vabastatud isikud, kes on sooritanud eestikeelse kutseeksami ja töötavad kutsetunnistusel märgitud kutsealal. Keeleametnikud on sageli kokku puutunud inimestega, kes on omandanud eesti keeles hariduse ja seetõttu eesti keele tasemeeksamist vabastatud, kuid ei oska eesti keelt tööks vajalikul tasemel. Kui seni ei saanud keeleinspektsioon sellisele inimesele ettekirjutust teha, siis uue keeleseaduse § 28 lg 2 kohaselt võib keeleametnik kahtluse korral saata tasemeeksamile ka eestikeelse haridusega või eestikeelse kutseeksami sooritanud isiku.         

Uue seaduse § 29 annab aga riigile õiguse  kontrollida eesti keele õppe kvaliteeti täiskasvanute keelekursustel. Seadus sätestab, et erakoolina tegutsevas täiskasvanute koolitusasutuses rakendatava täiskasvanute tööalase või vabaharidusliku koolituse eesti keele õppekavas peab olema määratud õppe eesmärk, õppe sisu ja maht ning kavandatud õpiväljundi seos käesoleva seaduse lisas kirjeldatud keeleoskustasemetega. § 30 lg 2 kohaselt tehakse selle sätte üle järelevalvet erakooliseaduses  kehtestatud korras; viimast aga muudetakse uue keeleseaduse jõustumisel, nii et täiskasvanute eesti keele õppe korraldajale kehtivad kvaliteedinõuded õppe kestusest sõltumata; nüüd tuleb kvaliteet tagada ka lühiajaliste (nt 30–40 tundi) keelekursuste puhul. Keeleseadusega täiendatakse ka alkoholiseaduse § 43 nõudega, et alkohoolse joogi müügikohas tehakse tarbijapakendi märgistusel  esitatav kohustuslik teave kirjalikult kättesaadavaks eesti keeles ja – erinevalt kehtivast nõudest – tuleb seda alates 2013. aasta 1. juulist teha kirjalikult.   

Keeleseaduse nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Keeleinspektsioon, järelevalve põhimõtted ega sanktsioonid ei ole kehtiva seadusega võrreldes muutunud. Jääb vaid loota, et nende mõistlik rakendamine ja kogu ühiskonna keeleteadlikkuse tõstmine aitab  saavutada keelseaduses püstitatud eesmärgid.