Lõimumine ei taha edeneda

Mart Rannut

Poolteist kuud on jäänud ühe olulise keelelise tähtpäevani Eesti ajaloos: novembris aastal 1988 andis Eesti NSV Ülemnõukogu eesti keelele tagasi riigikeele staatuse. Senine kompartei käepikenduse meelemuutus andis selge signaali, kuhu tüürib Eesti keelepoliitika. Veerand sajandit hiljem tuleb aga tõdeda, et edu on olnud siiski tagasihoidlik: põlvkond hiljem üritame ikka veel kõrvaldada okupatsiooniajal tekkinud keelelisi puudeid, vene koolide praegused lõpetajad ei kõlba oma keeleoskuse poolest isegi mitte vangivalvuriks, rääkimata mõnest peenemast ametnikukohast. Veelgi enam, ligi pool ei ole suuteline saavutama õppekavas ette nähtud taset. Samal ajal maadlevad mitmedki eestlased edasi oma rahvusliku alaväärsuskompleksiga, kusjuures tegu ei ole mitte ainult okupatsiooniaegsete parteininadega, vaid ka mõningate nooremate kirjainimeste hulgas leidub tahtmist siiani nõrguke patriotism veega alla lasta.

Lähiajal on kultuuriministeeriumi tiiva alt oodata ka uut lõimimiskava, mis peaks edasised lõimed paika panema. Seejuures on lõimimise eesmärk siiani määratlemata, mida kultuuriministeerium eelmisel aastal küll ebaõnnestunult üritas. Seega valmib enne rahakulutamise kava ning eesmärk leitakse alles hiljem. Sellises järjestuses pole midagi innovaatilist, nii mõneski Aafrika riigis on see meetod hästi sisse töötatud.

Praegune lõimimiskava ei toimi

Suur murekoht on praegune, aastaid 2008–2014 hõlmav kava, mis on osutunud ebaõnnestunuks. See oli selge küll juba programmi vastuvõtmise ajal. Nagu teada, saadeti sotside (nende käes oli rahvastikuministri portfell) koostatud lõimimiskava eelnõu avalikkusele arutamiseks. Selle käigus selgus, et tulemus pole mitte ainult kõlbmatu, vaid ka riigivastane. Pärast kosmeetilist kohendust kuulutati saadud versioon sobivaks ametkondlikult kasutamiseks, avalikkuse ette jõudis see alles pärast valitsuses kinnitamist.

Nüüd, kui on aeg kokkuvõtteid teha, ei ole sellega suurt midagi pihta hakata. Seatud eesmärgid ja indikaatorid ei kipu integratsiooni mõõtma ning kui mõnikord isegi mõõdavad, siis selgub, et edasiminekut ei ole või on eesmärgid jäänud lihtsalt täitmata. See-eest on Eesti filmifond rikastunud mitmete portreefilmidega, korraldatud on mitmeid huvitavaid ekskursioone, tõlgitud vene keelde mitmesuguseid materjale. Lõimimiskavas on toodud kuus strateegilist eesmärki koos indikaatoritega, millest üks puudutab otseselt eesti keele oskust: eesti keele oskus peab tõusma inimeste hulgas, kelle emakeel ei ole eesti keel. Indikaatoreid selle mõõtmiseks on kaks. Esimene näitab eesti keele tasemeeksamite edukalt sooritanute osakaalu eksamil osalenutest tasemete kaupa. Aastal 2007 eksami algtasemel 52% osalenutest, kesktasemel 43,45%, mis kava kohaselt peaks nüüd kõrgem olema. Teiseks indikaatoriks on eesti keele enesehinnanguline oskus (hästi, keskmiselt, veidi, üldse mitte): aastal 2007 oskas enesehinnanguliselt eesti keelt hästi 22%, keskmiselt 25%, veidi 29% ja üldse mitte 24%. Sihttaseme kohaselt peab aastaks 2013 eesti keele oskuse enesehinnanguline tase olema tõusnud.

Kahjuks on indikaatorid ebakorrektsed ega näita eesti keele tegelikku oskust. Eksami sooritanute suhe eksaminandide üldarvuga on üldjuhul seotud muude keeleoskusega otseselt mitte haakuvate tingimustega. Suurem osa eksaminande tuleb eksamile sooviga saada kodakondsus ning keeletõend mõnel ametikohal töötamiseks, kusjuures paljud käivad eksamil „proovimas”. Nende hulk sõltub tihtipeale keeleinspektsiooni tööst ning muudatustest keeleõiguses (nt vangla-ametnikele kehtestatud kõrgem tase tõi eksamile rohkem inimesi). Harilikult proovitakse sooritada see eksam, mida töökohal tarvis läheb, mitte aga see, mis vastab tegelikule keeleoskusele. Mingit seost keeleoskuse ja eksamite eduka sooritamise määra vahel ei ole. Enesehinnanguline keeleoskus on sõltuvuses selle kasutusest nii üldiselt kui ka valdkonnas ning igasugused muutused, mis mõjutavad suhtlustingimusi, mõjutavad ka enesehinnangut. Eestis on seetõttu eesti keele enesehinnangulise keeleoskuse määr mõningatel tegeliku keelelise suhtluse suurenemisega seotud juhtudel (nt Narvas 1990. aastatel, kutseharidussüsteemis jm) isegi vähenenud.

Kahtlane lugu on ka muukeelse põhikooli lõpetanute keeleoskusega. Lõimeindikaatori kohaselt peab eesti keele lõpueksami keskmine tulemus olema 68 punkti, 2012. aastal oli see aga 62,5.

Keeleõppeprogrammid kraavis

Suurim häda on see, et seniajani puuduvad uuringud, mis võimaldaksid seni tehtut adekvaatselt hinnata või vähemalt aru saada, mis toimub. Ainuke ulatuslikum on lõimimiskava rakendusplaani Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud keeleõppe arendamisprogrammide uuring, mille koostas Saar Poll sel kevadel (vt Keeleõppe arendamise programmide mõju uuring 2013, http://www.meis.ee/bw _ c l i e n t _ f i l e s / integratsiooni_sihtasutus/public/img/ File/MISA_keeleoppe_programmide_ uuringu_ARUANNE.pdf ). Programmid ise kestsid seitse aastat ja hõlmasid üle 7000 osalejaga 90 eri koolitust, mis läksid maksma miljoneid eurosid, asja juhtis ja toimetas MISA.

Nagu kombeks, vajusid ka need keeleõppeprogrammid kraavi juba eesmärkide määratlemisega. Programmide eesmärk oli eesti keele oskuse parandamisega tõsta teistest rahvustest isikute sotsiaal-majanduslikku konkurentsivõimet ning suurendada igapäevast suhtlust. Püstitati üldeesmärk ja kaks alaeesmärki. Üldeesmärgi kohaselt peavad kõigil Eesti elanikel olema võrdsed võimalused hariduse omandamiseks ja tööturul toimimiseks, sõltumata emakeelest, vanusest või rahvusest. Muuseas, programmi mõte polnud eakatele inimestele töökohtade leidmine, vaid ikkagi keeleõpe. Eesmärgi tegelik sisu jääb ebaselgeks, sest vaevalt meil kedagi nende kriteeriumide osas diskrimineeritakse, terasid eraldab sõkaldest hoopis eesti keele oskuse tase. Võrdsed võimalused jäävad aga eesmärgina ebareaalseks, niikaua kui me ise probleemi juurde toodame: vene koolides õppivate õpilaste edasised haridusvõimalused on piiratud ebapiisava riigikeele õpetamise tõttu. Ka tööturul on paljudes ametites nõutav eesti keele oskus, mida praegune muukeelne haridussüsteem ei taga.

Programmide alameesmärkidena on kirjas: eesti keelest erineva emakeelega õppurid on omandanud Eestis toimetulekuks vajalikul tasemel eesti keele oskuse ning eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanud oskavad Eestis igapäevaseks ja ametialaseks toimetulekuks vajalikul tasemel eesti keelt. Siinjuures puudub jälle selgitus, mida need eesmärgid tähendavad. Euroopa keeleõppe raamdokumendi järgi algab igapäevane toimetulek keeleoskustasemest A2, kus inimene „tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuavad otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel”. Vaevalt on programmi sihiks üleüldine algtaseme keeleoskus, selle najal me riik püsti ei püsi.

Keeleõppe alameesmärgiks seatud ametialane toimetulek on määratletud keeleseaduse (§2, §23) ja vastava valitsuse määrusega. Siin nähakse ette oma ametis nõutav eesti keele oskus ehk teisisõnu: kes müüjana töötab, peab ka vastavas ulatuses keelt oskama. Tegelikult siin keeleinspektsiooni tööd küll üle ei võetud. Muide, need sisuliselt mõttetud ning mõõdetamatud eesmärgid kehtestati iga alltegevuse eesmärkidena, olgu tegu eesti keele õpetajate täienduskoolituse või vene koolide logopeedide Venemaa praktikaga, kus eesti keelt üldse ei õpetatud. Ette oli nähtud mitte-eestlastele suunatud eesti keele koolitus, kuigi kellegi rahvust ei küsitud, osa projekte puudutas aga hoopis veebilehtede, filmide ja trükiste tegemist. Eriliselt torkab silma rõhk multikultuurilisuse küsimustele, millega tegeleti mitmete ettevõtmiste raames, kuigi see on meie mitte-eestlaste probleemide hulgas tühisemaid. Näiteks kakskeelse õppesüsteemi nõustamissüsteemi väljakujundamine asendati tänapäeva Eesti kutseharidussüsteemis ebavajaliku mitmekultuurilise õppesüsteemi nõustamisega, kuigi mitmekultuuriline õpe Eesti kutsehariduses puudub! Muide, esitatud andmete põhjal on seni ühe nõustamiskorra maksumus (arvestades koolitusele kulunud raha) üle 1500 euro!

Ulatuslikud probleemid paljastusid kutseõppes, kus ei suudetud eraldatud ressurssi kasutada sihtotstarbeliselt ja eesmärgipäraselt. Seetõttu otsiti mitmesugust lisategevust, millest osa oli kindlasti kasulik (nt eesti keele õppe käsiraamatute hankimine). Kahelda võib siiski kordustrükkide vajaduses, sest raamatute kasutajate arv koolides on marginaalne. Kas otsustajad ka raamatutega ise enne tutvusid, on kaheldav. Tõlgiti ka mingi Euroopa Komisjoni uuring, mis kutseõpet ei puudutanud ning millele vaevalt õnnestub mingi ratsionaalne selgitus anda. Eriti omapärane oli reisimine eesmärgiga hankida kogemusi uute kutsealade õpikute koostamiseks. Reisida on küll tore, aga mis sellel küll keeleõppega võis tegemist olla? Mitte ükski lisategevus ei olnud otseselt seotud eesmärgiga, neilt ei eeldatud ka mõõdetavat tulemust. Kutseõppe valdkonnas torkab silma raha ülejääk just huvipuuduse tõttu kutsesüsteemis endas, kus eesti keele oskamine ei ole prioriteetne teema, aga ka eesti keele väga madal baastase õppurite seas, tingituna selle ebapiisavast omandamisest põhikoolis. Seetõttu on koostatav õppevara keeleoskustasemel A2-B1, mis aga peaks olema saavutatud õppekava kohaselt juba põhikooli lõpuks.

Keeleõppe kulu (kursuse maksumuse) hüvitise saamiseks pidi täiskasvanud taotleja sooritama ka eesti keele tasemeeksami. Suurem osa oli omandanud hariduse Eesti Vabariigi haridussüsteemis. Sellest võib järeldada, et Eesti muukeelne haridussüsteem ei ole suutnud tagada paljudele isegi minimaalset eesti keele oskuse taset, mistõttu alustatakse keeleõppes sisuliselt uuesti nullist.

Puudulik keeleõppekorraldus

Tõsiseid puudusi on keeleõppekorralduses nii planeerimisel, projektide haldamisel ja järelevalves kui ka tulemuslikkuse hindamisel, mistõttu hinnangu andmine on mitme tegevuse puhul problemaatiline või lausa võimatu. MISA sellekohased aruanded on viisakalt öeldes puudulikud. Esitatud aruannete alusel ei ole mitmel puhul selge õppe-, ainevõi koolituskava olemasolu (vähemalt osaliselt olid need olemas 8 tegevuse puhul 13st) ja selle eelnev hindamine, selle läbimise kriteeriumid ja nende järgimine tegevuse tulemuslikkuse hindamisel. Näiteks üliõpilaste eesti keele tugiõppes mõõdeti keeleõppekursuse eel ja järel ära küll keeleoskustase, aga tulemuse hindamisel võeti aluseks „läbimine”, mis tähendas kohalviibimist vähemalt pooles tundidest. Kajastatud ei ole organisatsioonilisi ja muid struktuurimuutusi (kursuste ja moodulite üleviimine eesti keelele, kakskeelse õppe kasutuselevõtt, kutseeksami või tasemeeksami sooritamine jmt).

Kõrghariduses, kus sihiks akadeemilise keele ja selle oskuse arendamine, hõlmas keeleõppetegevus ka venekeelse filmi tootmise, semantikaõpikuga tutvumise ja trükikoja külastuse, koostamata jäi aga põhiline – akadeemilise keele õppevara. Need on paar näidet, kus raha pole kulutatud mitte eesmärgipäraselt, vaid ebaotstarbekalt, kahtlasi ettevõtmisi oli teisigi.

Ilmnes, et kursustel puudub pikaajaline mõju: pärast koolituse läbimist jätkub õpe harilikult vanaviisi. Keeleõppeprogrammid osutusid nii formaalsete projektikriteeriumide järgi kui ka keeleõppekorralduslikult vigaseks ja andmetelt puudulikuks. Suur osa programmide tegevusest osutus sisuliselt mõõdetamatuks: lisaks eksimustele eesmärkide ja indikaatorite formuleerimises puudusid usaldusväärsed andmed tegevuse tegeliku sisu kohta. Vaid kolm ettevõtmist 13st olid programmi nõuetest lähtuvalt tulemuslikud, kuna on keeleõppekorralduslikult mõõdetavad ja hinnatavad. Välja arendamata jäi keeleõppe tulemusena ilmnenud tegevuse struktuuri muutusi kajastav hindamisalus, mis näitaks õppeedukuse paranemist, üleminekut eestikeelsele õppele, keelemetoodiliste projektide või moodulite rakendamist jms.

Nagu analüüsist selgus, puudub MISA-l ülevaade eri valdkondade keelelistest vajadustest. Keeleõppe seire ja järelevalve peamine puudus on ennekõike MISA ja programmi juhtkonna ebapädevus keeleõppekorralduslikes ja keelemetoodilistes küsimustes. Selle valdkonna edukas juhtimine nõuab projektimeeskonnalt sügavaid keeleõppekorralduslikke ja -didaktilisi teadmisi, antud juhul oli juhtimine ebapädev või puudus hoopiski. Esitatud aruannete põhjal selle olemasolu tuvastada ei õnnestunud.

Kurioosne oli juhtkomitee MISA aruannete tingimusteta heakskiit, kuigi need on ilmselgelt puudulikud. Kas juhtkomiteel puudus kohustus need läbi lugeda? Tegu oli esimese sisulise keeleõppeanalüüsiga MISA 15aastase tegevuse jooksul. Võttes arvesse küllaltki šokeerivat avanenud pilti, esitati soovitustes ettepanek viia ka MISA muu tegevuse kohta läbi sisuline audit, kuid see on vaikselt sumbunud. MISA kodulehelt võib aga lugeda, et ta peab ise oma tööd uuringu valguses edukaks. Igaühel oma tõde. Selleks, et ei tekiks vääriti mõistmist, täpsustan, et programm hõlmas hulgaliselt ettevõtmisi, mille kavandamisel ja läbiviimisel olid tegijad südamega asja juures. Samuti leidsid paljud osalejad, et nende eesti keele oskus paranes või suurenesid keelemetoodika-teadmised. See aga ei näita programmi juhtimisoskust. Muide, siiani ei ole MISA oma tegevust juhtivat nõukogu teavitanud sellest, et miljoneid maksnud programm täiega põõsasse läks. Ju ei ole see pisiasi siis oluline.

Igal juhul on positiivne, et lõimimise analüüsiga on otsast alustatud. Teha on aga palju: vaja on paika saada lõimimise eesmärk, likvideerida vene elanikkonna ja ennekõike vene koolide segregatsioon. Seal tuleb lõpetada inimõiguste rikkumine, luua neile eesti keele oskuse tagamise kaudu eesti koolide lõpetajatega võrdsed võimalused edasi õppida ja tööalast karjääri teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming