80 aastat ajalehekeele ühtlustamist

Jüri Viikberg, Emakeele Seltsi abiesimees

29. novembril möödus 80 aastat Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatuse koosolekust, kus otsustati saata kõigile ajalehtedele üleskutse, et nad „korraldaksid keelelist eelkorrektuuri” ajalehekeele ühtlustamiseks. See tähendas uue elukutse, keeletoimetaja ilmumist Eesti keeleellu. Üleskutset järgisid esiti suuremad ajalehed ja kirjastused. 

Keeletoimetaja tööks kujunes käsikirja keele võrdlemine normikeeles kehtivate nõuetega ning kus vaja, käsikirja keele parandamine. Algusaastatel tähendas see eeskätt sõnade muutevormide ühtlustamist, ent silmas peeti ka õigekirja, sõnajärge, sõnastusselgust ning stiili. Noor-Eestist süttinud keeleelevus oli pulbitsenud Johannes Aaviku keeleuuenduse laineharjal, kuni hakkas 1920. aastail  rahunema ühtlasemaks ja stabiilsemaks keelekasutuseks. Õigekeelsussõnaraamatute ja paljude erialakeele leksikonide toel olid meie keele- ja kirjamehed kasvatanud järjest paisuva trükitoodanguga keele kultuurkeeleks.

Varasema vormikirevuse ja variandirohkuse asemele sugenes suundumus suurema korrastatuse poole, et jõuda ühise, ent selgepiirilisema kirjakeeleni. Sellele aitasid suuresti kaasa Elmar Muugi  kooli- ja käsiraamatud (seal juurutatud tüüpsõnadega), aga oma olulise panuse andsid ka õpetajad ning keelehooldetööle rakendatud toimetajad. Keeletoimetaja töö ei piirdu teadupärast korrektuuriga. Korrektor on see, kes kõrvaldab kirja- ning trükivead, keeletoimetaja on aga autorile nii nõuandja kui ka liitlane, et säästa teda võimalikust piinlikust olukorrast. Oskuslikult timmib ta  sõnastust ja silub lausestust, ent vajaduse korral taltsutab ta ka autori ülevoolavat iseäratsemist või aitab sõnadesse rüütada autori sõnulseletamatuid kujutelmi. Hooldatud keelt, selle ilu ja puhtust on taotletud ammustest aegadest. Näiteks juba 1635. aastal rajatud Prantsuse Akadeemia ülesandeks seati just prantsuse keele puhtuse järelevalve ning rahvuskirjanduse edendamine. Ka 1786. aastal  asutatud Rootsi Akadeemia pidi tegutsema rootsi keele ilu ja puhtuse nimel nii teaduses, luules kui ka retoorikas. Saksamaal loodi keelepuhtuse järelevalveks 1885. aastal üleriigiline keeleselts (Der Allgemeine Deutsche Sprachverein). Soomlaste keelehooldele pandi alus 1928. aastal, kui Soome Kirjanduse Seltsis asutati keelekomisjon. Selle taustal ei tundu ka eestlaste „keeleline eelkorrektuur” omas  ajas millegi erakordsena.

Keeletoimetajate näol olid Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond ja Emakeele Selts saanud tegusad mõttekaaslased nii ajalehtede kui ka kirjastuste juures. Õigekeelsusprobleeme ja kirjakeele korraldamist on vaetud nii keeletoimkondades kui ka õigekeelsuskomisjonides. Nende reegleid, soovitusi ja seisukohti on keeletoimetajad järginud-rakendanud  nüüd juba 80 aastat. Eks seetõttu ole vahel ergastav ka algusaegu meenutada. Keeletoimetajaks on seni kujunenud eesti keele ja kirjanduse eriala lõpetanud filoloogid ja enamasti igapäevatöö käigus. Praegu valmistatakse aga keeletoimetajaid ette juba ülikooli bakalaureuseastmes, nii Tartus kui ka Tallinnas, sest tööpõld on laiem kui ei kunagi varem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming