Aarne Vinkel 25. II 1918 – 11. VI 2006

 

  Kirjandusteadlane Aarne Vinkel sündis Saaremaal Maasi vallas Võhma külas. Algkooli- ja gümnaasiumiõpingute järel astus ta 1938. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda. Töötanud vahepeal õpetajana Kuressaares, lõpetas Vinkel 1946. aastal ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti kirjanduse erialal. Rööbiti aspirantuuriga pidas ta ülikoolis kirjanduse loenguid ja õpetas Tartu keskkoolides, seejärel oli koolmeistri ametis Muhu ja Orissaare keskkoolis. 1954. aastal väitles Vinkel filoloogiakandidaadiks (“Juhan Liivi realism”). Aastail 1954 – 1958 töötas ta kirjandusmuuseumi teadurina, seejärel keele ja kirjanduse instituudis: 1958 – 1965 vanemteadurina, 1965 – 1982 kirjandusajaloo sektori juhatajana, hiljem vanemteadur-konsultandina. Kirjanike liitu kuulus Aarne Vinkel 1958. aastast. Tema 1970. aastal kaitstud doktoriväitekiri koondas XVIII-XIX sajandi eestikeelse lugemisvara kohta avaldatud tööd. Kuigi 1993. aastal KKI ühe õigusjärglasena sündinud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse hingekirja ta ametlikult enam ei kuulunud, jäid kollegiaalsed sidemed püsima aastateks.

Aarne Vinkli sulest on ilmunud kirjanikumonograafiad “Juhan Liiv” (1964), “August Mälk” (1993, 1997) ja “Martin Körber” (1994), neist viimane põhineb 1944. aastast pärit ülikooliaegsel seminaritööl. Ta koostas J. Liivi luule ja proosa tekstikriitilisi väljaandeid, samuti L. Koidula, G. A. Oldekopi ja A. Mälgu loomingu valimikke, avaldas eestlaste lugemislugu käsitleva monograafia “Eesti rahvaraamat” (1966) ja XIX sajandi ilmaliku lugemisvara faksiimileväljaandeid, osales Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetuse üllitamises. Kogumikud “Kirjandus, aeg, inimene” (1970) ja “Viimased vaod” (2002) koondavad Vinkli kirjandusloolisi artikleid ja lühiuurimusi, “Saaremaalt suurele maale” (2003) toob lugejani päevikukatkeid ja mälestusi.

Aarne Vinkel oli akadeemilise “Eesti kirjanduse ajaloo” olulisemaid autoreid ning I ja IV (kaksik)köite toimetaja. Tema toimetamisel jõudis kaante vahele esimene väliseesti kirjanduse üldülevaade kodumaal (1991). Vinkli kirjanduskäsitluste metodoloogilist järjekindlust toetab faktilise andmestiku hoolas ja argumenteeritud tõlgendus, tema entsüklopeediliste artiklite tihedus ja faktitäpsus on tänagi eeskujuks. Aarne Vinkli inimlikku ja teadlaseloomust juhtisid talupoeglik tasakaal ja stoilisus, väliselt karedavõitu koore all peitusid hooliv tähelepanu kolleegide vastu ja mure tsunftisisese järjepidevuse pärast – kandis ta ju ise edasi G. Suitsu ja A. Annisti kirjandusuurimuslikku traditsiooni.

Aarne Vinkli eluring sulgus kodusaarel, kunagine töö lugemis- ja kirjutamispuldi taga kesk Koosi talu rohtaeda Muhus on nüüd pöördumatult ümber saanud. Kaasteelised ja järeltulijad mäletavad teda austuses ja tänumeeles.

 

 

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming