Aigar Vahemetsa 7. III 1936 – 8. V 2007

Aigar Vahemetsa oli publitsistiverega prosaist ja filmidramaturg, kes kirjutas romaane, novelle, näidendeid ja stsenaariume. Õppinud aastatel 1943–1954 mitmes Tallinna koolis, sai ta seejärel TRÜst ajaloolase tugeva hariduse. Pärast ülikooli lõpetamist 1959. aastal töötas kolm aastat TRÜ NLKP ajaloo kateedri assistendina, misjärel siirdus 1962. aastal Moskvasse aspirantuuri. NSV Liidu Teaduste Akadeemia filosoofia instituudi noorem- ja sotsioloogia instituudi vanemteadurina kogus ta enda ümber hakkaja rühma sotsioloogidest, kelle sooviks oli parandada maailma. Sotsioloogia oli äsja arvatud lubatud teaduste hulka ning see tõmbas paljusid, keda erutasid ühiskonnaprobleemid. Hruštšovi-aegse lühikese sulaperioodi järel läks sotsioloogide elu aina raskemaks, neil tuli tihti täita riigi- ja parteiametite tellimusi. Aigar Vahemetsa taandus sotsioloogiast ja teadusest, temast sai 1974. aastal Eesti Televisiooni lepinguline stsenarist. Juba varem oli ta kirjutanud oma novelli “Peetud positiivseks kangelaseks” (võitis Loomingu novellivõistlusel 1960. aastal kolmanda auhinna) põhjal stsenaariumi Virve Aruoja filmile “Romantikud”. Vahemetsa kui stsenaristi ja dramaturgi erilise huvi pälvis keeruline ajavahemik Eestis aastatel 1917–1924. Vahemetsa on kirjutanud Viktor Kingissepast, püüdnud lahti mõtestada selle non plus ultra radikaali olemust, põhjendada püsivat vihatuld enamlasest revolutsionääri silmades. Vahemetsa stsenaariumid realiseerisid filmideks režissöörid Tõnis Kask ja Peeter Urbla, Tõnis Kasega jätkus Vahemetsa koostöö ka ajastupärase seriaali “Poliitilised kired” (1979) loomisel, mida auhinnati Nõukogude Eesti preemiaga. Perestroika ja glasnost’i ajal kirjutas Vahemetsa stsenaariume režissöör Olav Neulandile, valmisid haruldaste arhiivileidude poolest kuulsaks saanud filmid “Hitler ja Stalin” (1989) ja “XX sajandi dokumentaalmüsteerium. Kristuse dilemma”. Kes oleks võinud toona arvata, milliseid uunikumlõike peidab endas Gosfilmofondi hoidla Moskva lähedal Belõje Stolbõs! Ent Vahemetsal oli õnne ja jätkus kannatust otsida arhiveerimata materjali hulgas kaadreid Stalini-aegse Poliitbüroo tegevusest, samuti NKVD korraldatud veresaunast Lvovis pärast linna vallutamist Punaarmee poolt 1939. aastal. Kellelgi ei olnud aimu, et hukkamisi filmiti! Ka prosaisti ja näitekirjanikuna on Vahemetsa olnud eelkõige poliitilise närviga autor. Lembit Kivisaare nime all kirjutatud autobiograafiline romaan “Paradiisi Illu” vaatleb noore andeka teadlase kompromisse võimudega, nende mõju isiksuse hingele. Romaan “Vana diivan” kujutab eestlase elu Moskvas. Oma ideedraamades “Maailmareis” ja “Martin Luther ja Leo Medici” on Vahemetsa uurinud probleemi, kuidas tekib inimesel maailmavaade ja religioosne orientatsioon ning miks sellest nii kramplikult kinni hoitakse.

Vahemetsa sulest on ilmunud brošüüre Eesti Vabariigi sünni ja Vabadussõja kohta, mis olid suureks sammuks tõe poole, võrreldes kõige sellega, mida varem kodumaal neil teemadel avaldati.

Inimesena oli Aigar Vahemetsa veidi muretult boheemlik, hoidis nõukogude ajal kogu aeg kõrva vastu raadiot, kuulas BBC, raadiojaama Vabadus ja Vaba Euroopa uudiseid, oli valmis kuuldut alati jagama teistelegi asjahuvilistele. Talle meeldis suhelda, ta oli nakatav vestleja.

Helge mälestus meie kolleegist ei kustu.