Aleksander Müller

 

KUI MISKIT POLE SÜGADA, TULEB LEIDA MIDA…  

2x aapo ilves

KUKU raadios oli 26. aprillil saatelõigus “Vox populi” küsimuseks meie hõimurahvaste olukord Venemaal.

Jääpangal sõitis karu Ruhnu. Nüüd on hädaks. Mulgimaal leiti taluõuelt karupoeg. Viidi loomade hooldekodusse Viru-Nigulas. Pani pookama.

Õndsal ajal, kui tehti veel rätsepaülikondi, olid ka vestidel põue­taskud. Kujutage nüüd ette: Teie esivanema üks vestitasku on täis teemante, teine kulda. Põuetaskus on mingi vakstusse mähitud ebamäärane nutsak. Järsku osutub see naftaks.

Kiievi Venemaa võttis vastu ristiusu. Kus kogu “Suur Vene” oli, oleks parem küsida härra Vseviovi käest.

Niikuinii on kallitel hõimurahvastel loodus persse keeratud.

Kui oleme nii sugurahvapatriootlikud, siis parimal tahtmisel saame ainult vesti vanund voodri.

Pole meil jõgesid ega laasi.

Mõtelge tagasi selle lühikese repliigi alguse peale – karudest.

On pöördumatuid olukordi.

Kunagi oli kooliraamatutes mingi vene kunstniku maalirepro: “Jermak vabastab Siberi”.

Mina olen lollpea vist, sest südame ma kaotasin Wonded Knees.

Ilus on teha suuri sõnu hõimurahvastest, kuid see kõik jääb kuidagi bibliofiilia või filateelia valdkonda.

Ajage kõik Venemaa ugri-mugrid ühte suurde reservaati, andke kõikvõimalikud soodustused.

Eestimaa ja hopsassaa!

Ameerika!

Aga järsku koguda kõik vähemusrahvad ühte aedikusse. Sel võiks nimeks olla: ÜRO Nimeline Paabeli Hoor Linnart Mälli Juhatusel.

Väljend “Hoor” tõmbaks eriti vene rahvusest inimesi ligi – nad ju olemuselt kambakesi tegijad.

Nüüd antakse Peipsi vanausulistele (sisuliselt põliseestlastele) kalapüügikvoote. Ja see kurb paratamatus: ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome.

Lõpetaksin selle õela ja kurva kirjatüki värsiridadega enda luuleraamatust “Vilus on jahe”

…loodusrahvas vaja tuua

yorki ja moskva

pudelile vaja korki

eskimole morska