Christopher Meredith

T?nud: Ene-Reet Soovik

Vaade mäelt

 

Nahast, trummikilest ja võrkkestast

tulevad kujutised piki närve

läbi dura mater’i, pia mater’i,

mis katavad seljakeelikut ja aju,

valmimata eneseteadvusse.

 

Käsi taganeb palitusse.

Tuulest nõelatud silmad hägustavad halli plaatjat õhku,

hägustavad tänavate näritud jooni,

mille muster katab tuhmrohelist kaevikut.

Katkutud iilid toovad ja viivad

 

koerte haukumist, liiklussurinat, ühe lapse hüüdeid.

All on kõik, mis sa oled,

loom, masin ja laps

sisenemas taas piki närve

läbi paindlike üsaseinte.

 

Piki närve läbi kõva ema,

õrna ema mulli ümber selja

ja aju tulevad kujutised

planeedist, mis pöördub päikesest eemale,

laialilohistatud pilvedest.

 

Loom, masin ja laps seisab

taastehtuna kõikekatvas pimeduses.

Ajuna põimuva maastiku kohale

venitub öötaevas, läbi selle torgatud

tähed nagu närvid.

 

 

 

Cefn Golau lumes

 

Mõned kohad ei anna peaaegu midagi.

Vaata pingsalt ja sa peaaegu näed

silmapiire, kus koltunudvalge kohtab koltunudvalget.

Taevas võib olla halliloputus

ja kui loputus lahjeneb,

võib päike hõõruda kahvatu ketta

külmunud ekraanile.

Kääbuspuud võivad kribuneda kui kiri

lume taustal.

Kauged katkised kohad maapinnas

tähistavad kirjavahemärke seal,

kus sõnu ei ole.

Ent keera mäel ümber nähtamatu nurga

ning all paistavad asumid ja linnad

kui plekid määrdunud järelejätmatutes kettides.

Pilved rebenevad justnagu lahingusuits.

Värv, mis silma oma kruusaga kriibib,

on lörtsiteede külge klammerduvad majad,

romulas roostetavad autohunnikud.

 

 

 

Astelvõsamaa

 

Nad elavad

astelvõsamaal.

Kasutamiseks liiga järsul

räbaldunud kõrgmaalapil

kolmsada jardi moodulmajadest,

heinamaa ja roostes aia taga –

seetõttu kaugel,

ogalisel, peaaegu turvalisel.

 

Sageli kõnnin selle alumises ääres,

tajun, kuidas nende kogukond end salamahti elatab,

mõnikord näen tiiba, sabajuppi,

kuulen kauge mürina kohal

vurinat ja plaginat.

Suved sõrmkübarakobara

kumeratel sisemanhattanitel.

Musträstad kahistavad kardinatega.

Nälkjad imbuvad baaridest uimas tänavatele.

Kõrgel üleval

mesilaskopterid päikesepaistevirnade vahel.

 

 

*

Surnud jalaka tohutu tüvi,

valgeks nülitud, plekitu nagu luu,

jäeti mäe peale põigiti pikali,

langenud piiritorn

selle välja ja teise vahel.

 

Nüüd on see ketasteks liigendatud,

pikalikukkunud mündihunnik,

iga neist paksem kui sõrmede haare.

Keegi käib iga päev siin, kui mind ei ole.

Jälgin nähtamatu tükeldamise edenemist.

Surnud puukäntsakad,

säsi tumedad tondid läbilõigatud selgroo asemel,

siis laiali pillatud pakud ja tuhkpeen saepuru.

 

Kohati on raske eristada

mardikaradasid ketassaearmidest.

 

 

*

Ja kuigi suured masinad

on mulla mustriliseks äestanud

nagu sõrmejälje,

käin ma ikka siin, toitun närviliselt

nagu siinsed linnud meie muruplatsidel.

 

Väli on ära märgitud.

Majadekobar, milles minagi võiksin eksisteerida,

järab piiriala, pigistab ruumi koomale

kohtade ümber, kus peaaegu tunnen rahu

ega saa elada.

 

 

Aiamaa

 

Igal aastal kaevan selle tõrksalt läbi.

Labidas uuristab välja varanduse.

Habrastest roosadest lilledest taldrikuveerel 

ei piisa, et kogu mustrist aimu saada.

Ribiline potikild. Alustassi põhjarant ehk.

Näpupaksune savikeraamika

viitab sahvrivaadile, õllehoiule.

Labidas kaevab välja surnuid:

savitorust peekrijalg nagu imetud üdiga luu,

õhuke vanaaegne portselan koljutükkideks.

 

Meie riiulid toas on täis

kasutusel tervikserviise, kõik kenasti ritta seatud.

Mõnikord mõtisklen, mis meist järgi jääb

või kas me kunagi, tera

niimoodi keerates, leiame üles kõik killud

ühest ja samast taldrikust mõnes vanas kummutis.

Aga enamasti mõtisklen, kas tänavu

tuleb siia salat või kartul.

 

 

Värv

 

Kuumadel päevadel viisid sa köögitooli

võre juurde, kus kasvasid nõgesed,

ja vaatasid sätendava jõe valgusel

üle orupõhja suvise miili šlakkmusta ja rohelise

liikluse kauget hootist roomamist.

 

Võtsid läikiva lusika ja segasid

kausis oma püdelat magustoitu,

selle suhkrumärg segu värvirõõmus palett

mõistetamatutest lapsepõlvedest

enne seda, kui sündisime meie,

enne sõda ja streike ja veel üht sõda,

kui Armagedoni kabel seisis mäekäänu taga

Troedrihiwgwairis.

 

Ja minu käe all on see foto vale,

sina ühevärviliseks lihtsustatud,

põll ja jämedad käsivarred

grotesksed nagu naiserõivas koomikul,

käed artriidimõladeks krampunud,

kaks varju katmas kahvatusiniseid silmi.

 

Kaugel eemal Man Moeli kohal

pöörlevad tõusvates õhuvooludes deltaplaanid,

nende eredate lippude tillukesed reiad

andmas märku: meie elame, meie elame.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming