Eesti ajalookirjanduse aastapreemia anti “Eesti ajaloo” kuuendale köitele.

Indrek J?,Indrek Kuuben,Mati Laur,Kari Tarkiainen

1996. aastast peale on Eesti juhtivad ajaloo- ja mäluasutused välja andnud aastapreemia parimale Eestis ilmunud eestikeelsele ajalooraamatule. Sel aastal tehti seda üheteistkümnendat korda. Nominentide esitamise õigus oli kõigil aastapreemiaga liitunuil, kelleks käesoleval aastal olid Tartu Ülikooli ajaloo osakond, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, Ajalooarhiiv, Riigiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Pärnu Muuseum ning Akadeemiline Ajalooselts. Allakirjutanutest koosneval komisjonil tuli seekord teha valik kümne raamatu vahel, mis on üsna lähedane läbi aastate keskmisele: kogu preemia väljaandmise aja jooksul on ühtekokku nomineeritud 99 ajalooraamatut. Seegi kord ulatus auhinnale esitatud raamatute ajaline diapasoon esiajaloost lähiajalooni, “päris” ajaloo kõrval olid esindatud nii arheoloogia, etnoloogia kui kunstiajalugu. Enamik preemiale kandideerinud teostest olid monograafiad. Andres Adamsoni raamat “Hertsog Magnus 1540 – 1583. Tema elu ja aeg” on esitatutest kõige populaarteaduslikum. Hertsog Magnus on Eesti ajaloos oluline, kuigi üpris vastuoluliselt kajastatud isik, kelle viimane terviklik biograafiline käsitlus on liiatigi ilmunud XIX sajandil. Adamsoni püstitatud uurimisülesanne on seega igati tänuväärne, kuid žürii toetust ei leidnud teose napivõitu allikaline baas ning puudulikud viited, mis teeb raskeks autori uudsete seisukohtade jälgimise ja kontrollimise.

Toomas Karjahärmi ja Helle-Mai Lutsu raamat “Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940 – 1953” on eelkõige väärtuslik allikapublikatsioon ja andmebaas, kuid esitab ka uurimusliku ja kohati emotsionaalse ülevaate kultuuriinimesi Stalini ajal tabanud repressioonide kohta.

Arheoloog Andres Tvauri monograafia “Eesti hilisrauaaja savinõud (11. sajandist 13. sajandi keskpaigani)” puhul hindas žürii – autorit tsiteerides – “kõledates ja tolmustes leiuhoidlates kümnete tuhandete pisikeste savitükikeste” alusel tehtud laiahaardelisi ja samas igati argumenteeritud üldistusi Eesti muinasaja viimase perioodi piirkondlike eripärade väljatoomisel.

Tõnu Raidi rikkalikult illustreeritud raamatut “Eesti teedevõrgu kujunemine” hindas žürii kui oma eriala kartograafia väga hea asjatundja professionaalset pilku kommunikatsiooni ajaloolisele infrastruktuurile. Lähtudes Rootsi-aegse ja sellele järgnenud sajandite teedevõrgu võrdlemisel ilmnenud muudatuste ulatusest, pakub Raid mitmeid uudseid vaated ka varasema teedevõrgu kujunemisloole. Aldur Vunki monograafia “Jeesus läks kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal” paelub käsitluse mitmekesisuse poolest, koondades nii kirikulugu, medievistikat, arheoloogiat kui ka folkloori. Mõneti küsitav tundus aga ristisõdade ühene tõlgendamine palverännakuna.

Ajaloopreemiale oli esitatud ka mitu eelmisel aastal kaitstud doktoriväitekirja. Kersti Lusti “Pärisorjast päriskohaomanikuks” käsitleb väga olulist ning senises ajalookirjutuses põhjendamatult tagaplaanile jäänud kroonutalupoegade olukorda peaasjalikult XIX sajandil. Komisjonil ei jäänud tähelepanuta ka autori julgus mitmeid tänapäeval enamasti “punase ajalookirjutuse” rubriiki paigutatud seisukohti taasesitada ja neile argumenteeritud õigustust otsida. Ene Kõresaare raamat “Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes” võlus žüriid oma innovaatilisuse ja moodsa käsitlusviisiga. Tuntav on autori kodusolek uuemate teooriatega etnoloogias ning oskus neid Eesti materjali analüüsides kasutada.

Kui Kõresaare monograafia on igasuguste rahvusliku meelsuse avalduste suhtes äärmiselt jahe ja distantseeritud, siis Mart Laar ei varja oma sümpaatiat rahvusliku liikumise aktivistide vastu. Tema teos “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” on mahukas, pikaajalise uurimistöö tulemusel valminud monograafia, kus autor otsib korrelatsioone rahvusliku ärkamise ja teiste sama perioodi ajaloosündmuste ja -protsesside vahel. Oma järeldustes rahvusliku liikumise faaside ja geograafia kohta toetub Laar ulatuslikule kvantitatiivsele andmebaasile, senisest enam rõhutab ta ka rahvusliku liikumise liidrite isiklike sidemete tähtsust.

Tunnustades esitatud monograafiate valdavalt kõrget taset, leidis žürii ometi, et selle aasta preemia nominentide raamatutest väärivad kõige enam aastapreemia saanu staatust ennekõike kaks ajaloo üldkäsitlust. Just nimetatud kogumike tugevamaid ja nõrgemaid külgi vaagides langetaski komisjon oma lõpphinnangu.

Krista Kodrese peatoimetamisel ilmunud “Eesti kunstiajaloo” II köide (1520 – 1770) on esimene selles sarjas. Žürii rõhutas artiklitest koosneva kogumiku avarat käsitlusviisi, kus traditsioonilise kunstiajaloo kõrval on hõlmatud ka sotsiaalajaloo ja argiajaloo aspekte. Seetõttu on tavapäratu, kuid žürii meelest igati õigustatud ka koguteose ülesehitus, kus käsitluse aluseks pole mitte kunstivoolud, vaid sootsium. Varase uusaja Eesti kunstiajalugu on esitatud linna, aadli ja talupoegade ning kiriku rakursist.

“Eesti ajaloo” VI köide, mille tegevtoimetajad on Ago Pajur ja Tõnu Tannberg ning peatoimetaja Sulev Vahtre, on selle sarja teine raamat. Erinevalt “Eesti kunstiajaloo” II köitest on “Eesti ajalugu” pigem traditsioonilise ülesehituse ja käsitlusviisiga. Preemiakomisjon ei pidanud selletaolise väljaande formaati arvestades kaugeltki hädavajalikuks uuenduslikkuse taotlemist iga hinna eest. Enam oodanuks žürii koguteoses sotsiaalajaloo käsitlemist, mõned raamatu osad mõjusid liiga õpikulikuna ega olnud kogumiku teiste peatükkidega samal tasemel. Arvestades tõsiasja, et Eestis on XX sajandi teaduslik uurimine võimalik olnud vaevalt paar aastakümmet, on “Eesti ajaloo” VI köide oluline vahekokkuvõte ja suunaandja edasises uurimistöös. Võttes arvesse, et “Eesti kunstiajalugu” on juba pälvinud selle aasta riikliku kultuuripreemia, otsustas žürii Eesti ajalookirjanduse aastapreemiaga autasustada “Eesti ajaloo” VI köite autorite söakust üldistavalt käsitleda kontroversset ja kergesti vaidlustatavat lähiajalugu. Preemiat andes pidas žürii eelkõige silmas “Eesti ajaloo” kuuenda köite poliitilise ajaloo osade head teaduslikku taset ning tasakaalustatud käsitlusviisi.

Preemia piduliku üleandmise korraldas sedapuhku Ajalooarhiiv ning see leidis aset meeleolukas õhkkonnas 7. aprillil Tartus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht