Eesti kaasmaalased ja rahvuskaaslased

Prioriteet on praegu laste ning noorte eesti keele ja kultuuri õppe toetamine ning, kus võimalik, ka eestikeelne haridus laiemalt.

AILI KÜNSTLER: Lembit Peterson kirjutab lavastuse „Hääled” kavalehes kodueestlase Jaan Kruusvalli kohta: „Lisaks sellele, et autor puudutab elu ja olemise suuri põhiküsimusi, on ta ka väga lähedane rahvuskaaslane. Eestimaad tajub ta väga hästi ja eestlase hinge, kui nii võib öelda …” Kellele on suunatud ja mida taotletakse Eesti rahvuskaaslaste programmiga? Viimases programmis aastateks 2014–2020 on jutt väliseestlastest. Keda me õieti tänapäeval nimetame väliseestlaseks?

ANDERO ADAMSON, HTMi keeleosakonna peaekspert: Väliseestlaste all peame programmi mõistes silmas kõiki välismaal elavaid eestlasi. Terminit on kasutatud praktilistel kaalutlustel, omistamata sellele ühtegi väärtushinnangut.

Rahvuskaaslaste programmis aastateks 2014–2020 on peamine eesmärk toetada välismaal elavaid eestlasi ja nende organisatsioone. Konkreetsemalt on programmis neli sisuvaldkonda, millele keskendutakse: 1) välismaa koolides eesti keele ja eesti keeles õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamine, 2) välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamine, 3) väliseesti kultuuripärandi kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise toetamine, 4) väliseestlaste Eestisse tagasipöördumise soodustamine. Kuna rahvuskaaslaste programmi rahastatakse riigieelarvest haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi kaudu, on programmi põhifookuses eesti keele ja kultuuri õpetamise toetamine välismaal, sest just emakeeleoskus on üks võtme-eeldusi Eestisse tagasipöördumisel, õpingute jätkamisel Eesti haridussüsteemis ning eesti kultuuriruumis tegutsemisel.

Kuidas on muutunud ajas rõhuasetused töös mujal elavate Eestiga seotud inimeste (eestikeelsete, eesti juurtega, Eesti kodanike või Eestis elanute ja eestihuviliste) eesti kultuuri ja keele toetamisel? Kas meetmed on rahvuskaaslaste ja kaasmaalaste puhul samad? Kas siin üldse tehakse vahet?

Rahvuskaaslaste programmi toetusmeetmed on suunatud kõigile välismaal elavatele eestlastele võrdselt, olenemata nende asukohariigist. Võib öelda, et kui esimeses rahvuskaaslaste programmis keskenduti kogukondadele idas ning eelmises programmis püüti ida ja lääne toetust tasakaalustada, siis praegu kehtiva programmi lisandunud sihtrühmadeks on uuema väljarände esindajad ja need vanemad väljarännanud, kes enam eesti keelt ei valda. Reaalsus on ka see, et enamik eestlasi elab välismaal kohalikesse eesti organisatsioonidesse koondumata, mistõttu on nendeni jõudmine ka sedavõrd raskem.

Muutuste tõttu väljarändes on väliseestlaskond viimaste aastate jooksul noorenenud. Geograafiliselt minnakse rohkem Põhja- ja Lääne-Euroopasse, kuid mitmeid eestlaste organisatsioone on (taas)avatud Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Väljarände iseärasustest põhjustatuna on suurenenud eestlaste arv läänediasporaas, mistõttu on suurema osa programmi toetustest saanud läänes elavad eestlased. Koos eestlaste arvu vähenemisega idadiasporaas on aga kokku tõmbunud või kadunud mitmed sealsed eestlaste organisatsioonid (nt viimati katkes eesti keele õpetus Moskva Eesti Seltsis). Küsimusele, kas ja kuidas peaks programmi edaspidi laiendama, annab vastuse rahvuskaaslaste programmi (2009–2013) mõju-uuring, mida ministeeriumis praegu ette valmistame.

Mis on praegu kõige tähtsam? Millises vallas on Eesti kõige aktiivsem?

Programmis oleme prioriteediks seadnud laste ning noorte eesti keele ja kultuuri õppe toetamise ning, kus võimalik, ka eestikeelse hariduse laiemalt. See on valdkond, kuhu kulub programmi eelarvest proportsionaalselt kõige rohkem raha – 457 000 eurot ehk üle 60% programmi iga-aastasest eelarvest.

Milleks on ellu kutsutud ja millest lähtub oma tegevuses välisõppe nõukogu?

Välisõppe nõukogu on kokku kutsutud planeerima ja suunama eesti keele õpetamise arengut väliskõrgkoolides. Nõukogu lähtub oma tegevuses „Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmist (2011–2017)”.

Kas eesti keele ja kultuuri lektoreid on välismaal piisavalt? Kuhu peaks kindlasti lektorid saatma?

Sõltub sellest, millega piisavust mõõta. Euroopa riikides, kellega Eestil on kontaktid tihedamad, oleme päris hästi esindatud. Mõne kõrgkooli õppekavas on eesti keel ka Põhja-Ameerikas (USA, Kanada) ja Aasias (Hiina, Jaapan). Kokkuvõttes peame aga olema realistid ning tõdema, et igale poole me lektoreid saata ei suuda. Praegu on välismaale programmi raames lähetatud üheksa lektorit, kes töötavad Riias, Peterburis, Pekingis, Göttingenis, Pariisis, Lvivis, Varssavis, Vilniuses ja Brnos, kokku õpetatakse eesti keelt ja kultuuri rohkem kui 30 kõrgkoolis maailmas. Välisõppe nõukogus on arutlusel olnud õppejõu saatmine mõnda Lõuna-Euroopa riigi ülikooli.

Annate väliseesti õpetajatele suvekoolitust. Palju neid on ja mis peitub määratluse „väliseesti õpetajad” taga?

Õpetajate koguarv on 100 ringis ja nende hulk kasvab pidevalt seoses uute eesti koolide avamisega. Väliseesti õpetajate all peame silmas ennekõike välismaal töötavaid eesti keele õpetajaid.

Tagasiside järgi tundub, et väliseesti õpetajate ja lektorite huvid päriselt ei kattu.

Oleme proovinud korraldada ühist lektorite ja õpetajate suvekoolitust, kuid kogemus näitas, et erinevate vajaduste ja ootuste tõttu on otstarbekam edaspidi need üritused koolitusest saadava kasu eesmärgil lahus hoida.

Väga aktiivne on olnud suhtlus Krimmi eestlastega Krasnodarka külas, eesti keele õpetajagi on olnud Aleksandrovka koolis 2002. aastast saadik. Viimane õpetaja Christi Sepp lahkus sealt enne Krimmi nn referendumit. Kas praeguses olukorras on kavas seal senise tegevusega jätkata? Olen seal ka ise käinud ja oleks tõesti kahju, kui nende inimeste sidemed emamaaga katkevad.

Kujunenud olukorras ei ole senise tegevusega jätkamine kahjuks võimalik.

Euroopa riikide puhul nende rahvuskaaslaste poliitikat ei julgeolekustata. Goethe instituudi tegevuses pole vähemalt seni nähtud muud kui saksa keele- ja kultuuriruumi tutvustavat ja toetavat tegevust. Venemaaga on asjad teisiti. Kas eesti lektorid on oma tegevuses kõikjal vabad või peavad ehk arvestama näiteks Venemaal sealse ajalookäsitusega?

Haridus- ja teadusministeeriumile teada olevalt on lektorid oma tegevuses vabad ning saavad õpetada vastavalt Eestis välja antud ning vajadusel ka enda koostatud õppematerjalidele toetudes.

Tundub, et ärevuse kasvamisega muus maailmas ja Euroopaski tuleb osa maailma uudistama läinutest koju tagasi. Soomegi sotsiaalabisüsteem pole kummist ja tööturul läheb igal pool pingelisemaks. Siiski on üle maailma laiali hulgaliselt eestlasi ja estofiilegi. Kuidas on Eesti e- ja IT-riigina nende oma keele- ja kultuuriruumis hoidmisse panustanud? Millised on võimalused?

Viimastel aastatel on Eestisse tagasipöördujaid tõesti rohkem ning suuremat huvi on hakatud tundma ka programmi raames pakutavate tagasipöördumistoetuste vastu. Arvestades, et välismaal eesti keele õppimisvõimalused kõigini ei jõua, oleme üheks eesmärgiks seadnud laiendada eesti keele e-õpet. Üheks sellealaseks töövõiduks võib lugeda kõigile tasuta kättesaadavat eesti keele algtaseme (0-A2) e-kursust „Keeleklikk”, mis on mõeldud eesti keelest erineva emakeelega õppijale. Kursus on ennekõike suunatud iseseisvaks õppimiseks täiskasvanule, kuid sobib õpetaja juhendamisel kasutamiseks ka lastele. „Keeleklikk” on saadaval inglise ja vene keeles ning sellel on praeguseks kokku üle 25 000 kasutaja. Oluline lisavõimalus õppijatele on, et „Keelekliki” kasutajad saavad saata oma kodutööd ja e-kursuse kasutamisega seotud küsimused otse õpetajale, kes vastab neile personaalselt. Samalt aadressilt leiab ka Eesti ajalugu ja kultuuri tutvustava ning B-tasemel eesti keele õpet toetava kursuse „Kultuuri­klikk”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming