Eesti keel, väljarändaja väärtuslik kaasavara

Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant

Riik võiks aidata kindlustada, et meie emigrantide lapsed omandavad eesti keele. Hiljuti avaldatud rahvaloenduse andmed ei pane just rõõmust kilkama. Kuna osa võõrsil elavatest inimestest olevat end digitaalselt kirja pannud kui Eesti alalised elanikud, võib tegelik situatsioon olla koguni halvem, kui pealkirjad näitavad. Hea siis seegi, et mitmed väljarändajad suhtlevad piltlikult öeldes kodumaaga rahvaloenduse kaudu. Positiivne uudis on, et Eestis eneses, kus meie käekäik päriselt otsustatakse, suureneb eestlaste suhteline osakaal ühiskonnas. Mida kõike oleks võimalik ette võtta selleks, et Eesti külgetõmbejõud kasvaks ja seoks inimesed uuesti ning tugevamalt meie maalapikesega, pole selle kirjutise teemaks. Olen juba pikemat aega uskunud, et meie ühiskond vajab konkreetset plaani maarahva „organismi” toonuse tõstmiseks. On hämmastav jälgida meedias, kuidas inimkond rakendab süstemaatilisi meetmeid ohustatud taime- ja loomaliikide päästmiseks, samal ajal kui bretooni keele kõnelejate arv on langenud miljonilt inimeselt 200 000-le ainult veidi rohkem kui 60 aastaga, nganassaani keel võib tulevikus välja surra ja vadja keel – meie lähim sugulaskeel – tundub tegevat oma viimaseid hingetõmbeid. On raske leida ratsionaalset selgitust, miks inimesed teevad rahalisi annetusi ohustatud taime- ja loomaliikide päästmiseks või miks osatakse rakendada väga spetsiifilisi meetmeid kompenseerimaks langust näiteks gorillade asurkondade arvukuses, paljude inimkultuuride väljasuremist aga lausa kiirendatakse. Üks organisatsioon, mis seirab murettekitavat arengut „inimliikide” valdkonnas, on Suurbritannias tegutsev Survival International.

Mitmekeelsuse meetme või isegi vastumeetme võludest kirjutades teenin kahte isandat. Esimene neist peab olema inimene ise. Laps usaldatakse lapsevanema ja kooliõpetaja kätesse kui väikene „klient”, kõik edaspidine peaks toimuma konkreetselt tema huvides. Laste mitmekeelseks kasvatamine on hea ennekõike lastele endale. Eesti keele õpetamine välismaal teenib ka hõimu huve, senikaua kui kestab äge väljaränne Eestist. Pikaajalised demograafilised tagasilöögid on viinud meid punktini, kus iga eesti keelt kõnelev inimene peaks piltlikult öeldes arvel olema, teda peaks hoidma nagu peopesal, nende hulgas ka eesti soost lapsi välismaal.

Meenub, kuidas eriüksuslasi sõjaväes ergutati õppima pähe ja rakendama tuhandet ja üht võtet, millest igaüks parandab karvavõrra väljavaateid jääda lahinguväljal ellu. Nii metsalaagris kui liikudes on keelatud suitsetamine, aga ka jutuajamine. Varustus ei tohi kolisedakiliseda jne. Kui väikene väeosa saab hea tahtmise juures oma inimressursiga ettevaatlikult ümber käia, pole mingit põhjust, miks väikerahvas ei võiks suhtuda oma liikmetesse samasuguse hoolega. Iga ränk autoõnnetus võtab meilt kõikidelt tüki küljest ära. Iga kampaania, mis õhutab meid kainena autot juhtima, on teretulnud, iga jalgrattur ja jalutaja, keda näen terviserajal liikumas, annab hea tunde.

Südamekeel

Eesti soost lapse eestlaseks kasvatamine võõrsil käib südamekeele omandamise kaudu. Ameerika haridusreformi programmidel on lennukad pealkirjad: „Ühtki last ei jäeta maha” (Bush noorem) ja „Võidujooks tippu” (Obama). Meie juurest võõrsile elama asunud perede lipukirjaks võiks olla Karl V öeldu, et iga keel, mida vallatakse, avab veel ühe ukse maailma (eesti keel nende hulgas). Paljud teisale sattunud isad-emad ei tarvitse teada vastust küsimusele, kas õpetada lastele eesti keelt. Sageli ei tunta vastavasisulisi uuringuid ega nende praktilist tähendust, eriti väikelapse aju arengu ja lapse edasise saatuse seisukohalt. Polda kindlad. Küsitakse: kas püüe mitut keelt omandada osutub mu lapsele ohtlikuks või tuleb talle kasuks?

Lapse võime õppida teisi keeli on suurem kuni kuuenda eluaastani (pediaater Ruth Soonets, esitlus „Lapse aju areng”). Laialdaste kogemustega asjatundja, Hamburgi ülikooli keeleteaduse professor Els Oksaar toonitab: „Propageerime oma õppetoolis mitmekeelsust nii varajasest east peale, kui võimalik. Laps ei tea ju, et need on võõrad keeled. Lapsele ei saa anda midagi paremat kui keeled.”

Kinnitan omast kogemusest, et õppisin viieaastaselt inglise keele ära ühe suve või siis poole aastaga, võrdlemisi valutult. Tänu varasele stardile omandasin grammatika formaalse tuupimise piinadeta. Ent südamekeeleks on jäänud eesti keel, nii nagu professor Oksaar ütleb elus esimesena omandatud keele kohta. Kujutelm südamekeelest aitab aru saada probleemidest, mis on seotud eesti keele õpetamisega mitte-eesti noortele meil siinsamas. Loomulikult peab eesti keel olema suhtlus- ja õppekeel lasteaedades ja riigikoolides, väiksest peale. Kuid see, et enamikul meist on olemas selline asi nagu südamekeel, tähendab ühtlasi, et veel mitme põlvkonna vältel ei maksa oodata emotsionaalseid imesid paljudelt noortelt, kes ei ole eesti keelega kokku puutunud koolieelikutena ning on meediaruumis ümbritsetud Moskva kanaleist ja PBKst.

Mitmekeelsuse kaitseks

Eesti keel võiks saada ja jääda südamekeeleks välismaal võrsuvate eesti päritolu laste hulgas. Minusugune inimene, neljakümneselt Eestisse elama pääsenud igasuguse formaalse eestikeelse hariduseta isik, peaks olema hea sellekohane näide, et võõrkeeli pole mõtet karta ja et peamiselt kodus omandatud eesti keel ei pruugi pidžinistuda, kui tegutseda teadlikult. Koolieelikuna omandatud emakeel ei mõjunud pidurina, kui tuli kätte aeg inglise keele õppimiseks USAs, pigem vastupidi. Suutlikkus toimida kahes keelekeskkonnas samaaegselt teeb inimese vaimu nõtkemaks. Maade ja kontinentide vahetamine pole pagulastele ja nüüdisaja emigrantidele kerge, kuid see on juba teine teema.

Näiteks Els Oksaar propageerib mitmekeelsust järgmistel põhjustel: see tõstab lapse analüüsivõimet, mõjudes intellekti arengule positiivselt, võimaldab lapsel hoomata tema ümber toimuvat nüansseeritumalt kui muidu ning teeb järgmiste keelte omandamise kergemaks.

Colin Baker on loetlenud raamatus „Kakskeelsuse teejuht lapsevanematele ja õpetajatele” („A Parents’ and Teachers’ Guide to Bilingualism”) omakorda järgmisi plusse: avardunud suhtlusvõimalused, parem lugemis- ja kirjutamisoskus, sujuvam lõimumine, multikultuurilisus, „kahe keele võrra kogemusi”, suurem sallivus. Sellele lisaks rohkem loomingulisust, suurem kommunikatsioonivalmidus, eneseväärikuse ja -kindluse tõus ning tugevam identiteet, samuti paremad töö ja palga väljavaated, ükskõik kuhu inimene ka ei satuks. Väikerahvaste ja väikesevõitu rahvaste ärimehed (hollandlased, rootslased) on teadnud juba aastasadu, et keelte hea valdamine on üks edu pante. Sealjuures ei sunni keegi neid omaenda emakeelt solkima, see on juba enesedistsipliini küsimus.

Segaabielude puhul soovitatakse: üks inimene, üks keel. Näiteks lugegu eestlasest ema eesti keeles lapsele ette, soomlasest isa aga soome keeles. Mitmekeelsus kannab vilja elu lõpuni. Torontos asuva Yorki ülikooli kakskeelsuse spetsialist Ellen Bialõstok on öelnud: „Ükski asi ei päästa meid Alzheimeri tõve ja dementsuse eest, kuid kakskeelsetel vanuritel on „kognitiivsed reservid”, mis puuduvad inimestel, kes valdavad vaid üht keelt.”

Minul ja mu eakaaslastel oli maapaos üleskasvamise ajal üks suur eelis: Euroopa, Põhja-Ameerika ja Austraalia eestlaskond suutis korraldada laste tarvis kümneid eestikeelseid ettevõtmisi. Sellest sündis eestlaste sõprus. Mitte kõik praegustest väljarändajatest pole osanud asja organisatoorset külge sama efektiivselt korraldada. Isegi paguluse ajal oli see tänamatu töö, sest eestlaste väikese rahvaarvu juures pole me portugallased, kes Brasiilia keeleliselt koloniseerisid. Paljud meist rootsistusid ja amerikaniseerusid, kuid kaugeltki mitte kõik.

Kui lähtuda deviisist, et mitmekeelsus on lastele kasulik ja nende huvides ning iga päästetud suure „eestluse koefitsiendiga” isik on väikerahva võit, läheb see täkke meie põhiseaduse preambulaga, olles „pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”, enesesäilitamise tähtsust rõhutavatest sõnadest rääkimata.

Kakskeelsus kui riigi ja vabakonna asi

Riik ja vabakond peaksid propageerima südamekeelemitmekeelsuse ideed. Jätta eesti keel õpetamata võõrsile sattunud koolieelikutele on paras karuteene. Ühiskondlikust kokkuleppest tulenevalt on Eesti valitsuse asi propageerida eesti keele õppimist võõrsil esimese, s.t ema- ehk südamekeelena, aga ka kakskeelsust-mitmekeelsust üldisemalt – ka Eestis. Seda kõikide siin elavate laste üldhariduslikes ja elus läbilöömise huvides. Tuginedes oma pikkadele traditsioonidele ja kogemustele selles sfääris, peaksid väliseesti organisatsioonid samamoodi kaaluma kakskeelsuse propageerimist, näiteks kahasse Eesti võimudega. Miks mitte siis juba ametliku projekti või siis kampaania korras!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming