Eesti keele oskus kui väärtus

Martin Ehala, keeleteadlane

Hea eesti keele oskus on vaieldamatult üks olulisi väärtusi, mida kool püüab arendada. Tavaliselt mõõdetakse selles vallas tehtud töö tulemuslikkust riigieksamitega, kuid see näitaja on üsna üldine. Täpsema pildi saamiseks on vaja detailsemat uuringut. Eksamisüsteemist sõltumatu hinnangu andmiseks gümnaasiumi lõpetanute eesti keele teadmiste ja oskuste tasemele riiklikus õppekavas sätestatud pädevusoskustest lähtuvalt tellis haridus- ja teadusministeerium uuringu. Selle teostas 2009. aasta sügisest 2010. aasta kevadeni töörühm, kuhu kuulusid Tallinna ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge, Tartu ülikooli eesti keele lektorid Kersti Lepajõe ja Kadri Sõrmus ning mina uuringu juhina. Uuringus osales 263 esimese kursuse üliõpilast. Peale üliõpilaste sooritas testi ka kaks kontrollrühma: riigiametnikud ja emakeeleõpetajad. Üliõpilased tegid testi üsna õppeaasta alguses. Seega ei väljendu tulemustes päris kindlasti ülikoolide keeleõppe seis, nagu aegajalt on ekslikult tõlgendatud, vaid siiski üldhariduskooli emakeeleõpetuse tase.

Test koosnes kümnest ülesandest. Mõõdeti niihästi kirjakeele valdamise taset (neli ülesannet) kui ka funktsionaalset keeleoskust* (kuus ülesannet). Testi raskusastet kontrolliti riigiametnike kontrollrühma peal. Kontrollrühma mediaantulemustest lähtuvalt määrati testi „hea tulemuse tase”, mis peaks vastama riiklikus õppekavas gümnaasiumi lõpetanutele seatud eesti keele pädevusoskuste omandamise tasemele. Kontrollrühma tulemuste põhjal kujunes selleks tasemeks 70 punkti sajast võimalikust.

Koondtulemusi arvutades ilmnes, et esmakursuslastel on kirjakeeleoskuse keskmine (60 punkti) kõrgem kui funktsionaalse keeleoskuse tulemus (55 punkti). See annab tunnistust sellest, et emakeeleõpetuse põhirõhk on kirjakeeleoskuse tagamisel ja funktsionaalse keeleoskuse arendamine on mõnevõrra tagaplaanil. Suhteliselt kehv keskmine tulemus mõlemas osaoskuses viitab sellele, et suure osa gümnaasiumi lõpetanute emakeeleoskus on ülikoolis õppimiseks ja infoühiskonnas töötamiseks ebapiisav.

Kui vaadata tulemusi ülesannete kaupa, siis ilmnes, et sõnavormide moodustamis- ja kasutusoskuse keskmine tulemus (83 p) oli üks paremaid ülesannete hulgas ega erinenud kontrollrühma tulemusest. See näitab, et kirjakeele vormimoodustusliku külje harjutamine on emakeeleõpetuses kõrgel tasemel, kuid võib-olla veidi ületähtsustatud teiste osaoskuste arendamise kõrval.

Kontrollrühmaga võrdsel tasemel (90 p) sooritasid üliõpilased ka ametliku e-kirja koostamise ülesande, emakeeleõpetajate kontrollrühma tulemus jäi aga kümne punkti võrra väiksemaks. Tulemus viitab sellele, et elektroonilise suhtluse reeglid ja etikett omandatakse ulatusliku igapäevase praktika käigus, mitte niivõrd emakeeleõpetuse tulemusena.

Kõige suurem oli üliõpilaste ja riigiametnike kontrollrühma tulemuste vahe suulise ettekande konspekteerimises ja selle sisu mõistmises: õpilaste mediaantulemus oli vaid 50 punkti, riigiametnikel aga 75. Kõige häirivam suulise teksti mõistmisoskuse tulemuste juures on asjaolu, et umbes 30% testi sooritanud üliõpilastest ei osanud adekvaatselt vastata ettekande põhisisu puudutavatele küsimustele.

Samuti olid üliõpilaste tulemused palju kehvemad ka segaselt esitatud teksti selgekskirjutamise ülesandes. Niihästi sisuliselt kui ka keeleliselt jäi nende mediaantulemus 20 punkti võrra alla riigiametnike omale. Seega napib esimese kursuse üliõpilastel informatsiooni mõistmise, süstematiseerimise ja selge väljendamise oskusi.

Suhteliselt keerukaks osutus ülesanne tabelist infot leida ja see sidusa tekstina esitada. Esmakursuslaste mediaantulemus oli 55 punkti, riigiteenistujad sooritasid selle mediaantulemusega 70 punkti. Tegemist on funktsionaalset keelepädevust nõudva ülesandega, selle arendamise peaks tagama aga üldharidus tervikuna, mitte niivõrd emakeeleõpetus. Paraku tundub, et selles osas suudab kool arendada vaid kasinal tasemel oskusi.

On selge, et koolis tuleks senisest rohkem keskenduda funktsionaalse keeleoskuse arendamisele ja funktsionaalse keelepädevuse taseme hindamine tuleks muuta eesti keele riigieksami üheks peaeesmärgiks (see teostubki juba järgmisel kevadel). Selline muutus tingib päris kindlasti ka põhjaliku emakeeleõpetajate täienduskoolituse, sest nende kontrollrühma tulemused ei olnud funktsionaalse keeleoskuse vallas esmakursuslaste tulemustest märkimisväärselt paremad.

Nimetatud ümberkorraldused tähendavad üsna kindlasti emakeeleõpetuse muutumist elulähedasemaks ja noorte praktilisi vajadusi arvestavamaks. See peaks tõstma õpimotivatsiooni ja seeläbi aitama kinnistada positiivseid hoiakuid eesti keele ja selle õppimise suhtes. Kaudne väärtusarendamine on enamasti tulemuslikum kui otsesed mainekujunduskampaaniad.

* Funktsionaalne keeleoskus on oskus keelt eesmärgipäraselt kasutada lähtuvalt keelekasutusolukorra eripärast niihästi kõnes kui ka kirjas, niihästi vastuvõtjana (lugemine, kuulamine) kui ka loojana (kõnelemine, kirjutamine). Funktsionaalne kirjaoskus hõlmab ainult lugemist ja kirjutamist (näit PISA testid).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming