Eesti keelekeskkond täna 25 aastat edasi

MARTIN EHALA, BIRUTE KLAAS-LANG

Emakeelepäeva nädalal antakse välja kaks aasta keeleteo auhinda: peaauhind ja rahvaauhind tehakse teatavaks täna kell 11 Türi ühisgümnaasiumis. Keeletegusid on teinud Johannes Aavik, oma panuse andnud needki, kes on valmis saanud Aavikut ja tema keeleuuendust tutvustava haridusliku veebimängu. Pildil mängu esileht (http://saaremaa.folklore.ee/aavik/).

Eesti juubeliaastal on korduvalt märgitud, et elu ei ole siinmail olnud kunagi nii hea kui praegu. Küllap on kellegi elu ka kehvem kui varem, kuid meie kollektiivses eduloos pole põhjust kahelda. Paarkümmend aastat on aga teadvustatud, et meie pea kohal ripub kirves: demograafiline prognoos kinnitab vaikset hääbumist.

Viimase inimaruande järgi on sajandi lõpuks vaja juurde 400 000 inimest, et püsiks Eesti senine rahvaarv. Praeguse sündimuse juures eeldab see samas mahus sisserännet, mille korral jääksid eestlased vähemusse hiljemalt sajandi lõpuks. Kui õnnestuks ka jõuda rahvastiku taastootmiseni, on ikka vaja 200 000 inimest, kes tuleks ühiskonda lõimida. See on aga eesti identiteedi hell koht – kibe rohi, mis tuleb alla neelata, et vabaneda kurnavast haigusest. Meile on antud umbes 25 aastat, et teada saada, mis saab Eestist: kas võime üksteisele õlale patsutades öelda „Jaak, kurat, jalad põhjas!“ või läheb vaid hullemaks ja tõenäoliselt üha kiiremini.

Eesti on 25 aasta pärast sisseränderiik: viimased kolm aastat on rändesaldo olnud positiivne ja tõenäoliselt see nii jääb. Eesti on atraktiivne ennekõike lihttööjõule endise Nõukogude Liidu aladelt, eeskätt Ukrainast ja Venemaalt (ligi 40%), ning välisüliõpilastele ja spetsialistidele mujalt maailmast (umbes 10%), pool tulijaist on Eestisse tagasipöördujad.

Kaks esimest sisserändajate rühma tugevdavad Eestis inglise ja vene keele positsiooni. Venekeelse vähemuse lõimimine on kulgenud seni küll rahulikult ja eesmärgipäraselt, kuid süvenenud on kaks ohtlikku tendentsi. Elanikkond on keelepõhiselt segregeerunum kui sajandi alguses: Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste suhtarv kahe viimase rahvaloenduse vahel vähenenud ligi 2 protsenti
(18-lt 16ni) ja Lasnamäel koguni 7 protsenti (33-lt 26ni), eraldumine süveneb ka läbikäimises. Senine lõimumismudel on tõenäoliselt ammendumas: soovijad on lõimunud, ülejäänud juurduvad oma rahvuslikesse enklaavidesse Ida-Virumaal, Lasnamäel ja Maardus. Idasuunalise sisserände korral kasvab pikapeale ka vene emakeelega inimeste osatähtsus rahvastikus, eriti juhul kui sisserändajate lapsed saavad hariduse vene õppekeelega koolis.

Sama murega oldi silmitsi näiteks Québecis: kui sisserändel oleks lastud isevoolu teed minna, õpiks enamik uustulnukate lastest ingliskeelses koolis. Québecis on aga vastu võetud seadus, et kõik rändetaustaga lapsed võivad Québecis õppida vaid prantsuse õppekeelega koolis. Ka Eestis peaks rändetaustaga laste kohustusliku eesti õppekeele kiiremas korras seadustama, vastasel korral tekitame maksumaksja rahaga lõimimisraskusi juurde. Loomulikult käib kohustusliku õppekeelega kaasas riigi tugi keelelise erivajadusega arvestamiseks.

Lõimimise pidurdumine ja venekeelse kogukonna kasv hakkab tugevdama ka inglise keele positsiooni – suhtlevad ju eesti ja vene noored praegugi omavahel sageli inglise keeles. See tendents süveneb seoses ülikoolide ingliskeelse õppe laiendamisega. Kui seni on eestikeelne kõrgharidus motiveerinud muu emakeelega noori eesti keel koolis suhu ja kirja saada, siis ingliskeelne ülikool vähendab kindlasti riigikeele õppimise indu. Mida rohkem on eesti keelt mitte valdavaid üliõpilasi, seda loomulikum on kasutada omavahel inglise keelt – piisab sellestki, kui peoseltskonnas on üks välistudeng.

Inglise keel on loomulik ka edukate spetsialistide, nn diginomaadide seas, keda tõmbab Eestisse avatud majandus ja e-riigi kuvand – keelekeskkonna ingliskeelestumises veendumaks piisab osalusvaatlusest Telliskivi loomelinnakus. Noorte ja edukate keelekasutus kannustab lapsevanemaid inglise keele õppele erilist tähelepanu pöörama. Inglise keeles saabki juba õppida isegi munitsipaalkoolis (rahvusvahelisel IB-õppekaval), seda seadusepügala tõttu, et eestikeelne on kool, kus vähemalt 60% õppest on eestikeelne. Seaduseauk, mis võimaldab Eestis anda tasuta ingliskeelset üldharidust, tuleb kiiremas korras kinni panna.

Reguleerimist vajab ka kõrghariduse keelsus, kuigi ülikoolid tegutsevad rahvusvahelisel kõrgharidusturul ning ülikoolide arengu seisukohalt on rahvusvahelistumine vältimatu. Lõviosas rahastab ülikoole siiski endiselt riik ja riik peaks ka neile meelde tuletama, et nende kohus on teenida Eesti ühiskonda.

Ingliskeelse kõrghariduse roll Eestis tuleks ümber mõtestada. Eesti vajab haritud sisserändajaid, seega peaks ülikoolide ingliskeelse õppe kaudu motiveerima neid siia jääma: välisüliõpilastele tuleks pakkuda Eesti ühiskonda lõimumiseks tasuta eesti keele, kultuuri ja tööpraktika moodulit, mille eduka läbimise korral saab üliõpilane taotleda pärast õpingute lõppu elamisloa pikendamist, et leida Eestis töökoht.

Kõik see ei taga aga veel Eestis eesti keelekeskkonna ja rahvussuhete stabiilsust. Võtmeküsimus on igal juhul Eesti koolisüsteemi keelelõhe. Kaks eri maailma, kus Eesti venekeelsed ja eestikeelsed omaette elavad, on üks suuremaid Eesti julgeolekuohte. Liiatigi on tänapäeva ühismeedias poliitiline manipuleerimine äärmiselt lihtne ja rafineeritud, mistõttu jääb etniliste rahutuste tekitamine pigem tahtmise kui võimaluste puudumise taha. 25 aasta pärast on Hiina võtnud USA-lt juhtrolli üle või on seda üle võtmas ja see muudab geopoliitilist olukorda Eestis. Kui selleks ajaks pole eesti ja vene taustaga inimestest saanud n-ö õmblusteta ühiskond, oleme ühiskonna ja riigina palju haavatavamad kui praegu.

Eesti ja vene maailma eraldatusest ei saa üle keeleõppega, üksnes isiklikud kontaktid lõimivadki ühiskonna. Riigil on nende tekke toetamiseks vaid üks hoob – haridussüsteem, kus eesti ja vene noored õpivad samas koolis ja klassis. Muutus puudutab põhiliselt Tallinna piirkonda, sest Ida-Virumaal on eestlasi liiga vähe ja mujal Eestis on probleem suuresti juba lahenemas.

Koole ei saa muidugi mehaaniliselt liita: väljakujunenud etnilise võrgustikuga noorte eri õppekeelega klassides õppimine kontakte ei soodusta. Alustada tuleb algusest – lasteaiast. Tuleks välja töötada „Avatud lasteaia“ programm, alustades Tallinnast. Kasutataks keelekümblust: pool päeva ühes, pool teises keeles. Kindlasti on vaja väga head metoodikat ja mõlemas keeles suhtlevaid kasvatajaid, et rühmas ei tekiks keelepõhist lahknemist. Kahepoolset keelekümblust tuleks ka materiaalselt toetada (nt võiks sellises lasteaias kohatasu kaotada).

Eesti koolide juurde tuleks luua ka vene algkooliklassid, et lasteaiast tuttavad lapsed saaksid jätkata kooliteed samas koolis (esialgu eri klassides, kuni emakeeles lugemine ja kirjutamine on selge). Seejärel jätkuks õppetöö eesti keeles ja segaklassides, kusjuures vene kodukeelega noortele on gümnaasiumi lõpuni tagatud vene keele, kirjanduse ja kultuuri õpe emakeeles. Võib loota, et heade eesti koolide juurde loodud heade õpetajatega vene algklassid ning vene kodukeelega õpilastele vene keele, kirjanduse ja kultuuri õppe tagamine teevad eesti kooli valiku paljudele vene lastele ja vanematele kergemaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming