Emakeele väärtus

Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisarendamine tuleb sisse kirjutada riigi eesti keele arengukavasse ja kõrghariduse programmi ning tagada rahastus.

Reet Kasik

Eesti keel ei ole kunagi olnud nii hästi uuritud, arendatud ja hooldatud kui praegu. Ka keeletehnoloogia arendused ja rakendused peavad ajaga sammu: meil on ulatuslikud elektroonilised keelekorpused, enamik sõnaraamatuid on elektrooniliselt kasutatavad, eestikeelne Vikipeedia teeb Eesti nähtavaks maailmas. Eesti keel on piisavalt rikas, et seda lahedalt kasutada kodusuhtlusest kuni ilukirjanduse ja kõrgteaduseni. Kogu sellest rikkalikust ja hästi kättesaadavast ainestikust on vähe kasu, kui keelekasutajad sellest ei huvitu. Meie asi  – nii riigi asi kui ka meist igaühe asi – on seista selle eest, et eesti keel oleks võimalikult laialt kasutusel.

Väike rahvas on palju haavatavam kui suurrahvas. Füüsilised piirid ei kaitse ega varja meie vaimset iseolemist, piirideta suhtlus toob kaasa ka niisuguseid mõjusid, mis muudavad meie suhtumisi ja hoiakuid. Siin on meie emakeelele kaks ohtu. Üks oht on inglise keele pealetung. Teine oht on, kui avalikus suhtluses ei hoolita korrektsest kirjakeelest, ei peeta seda tähtsaks ega hoita seda.

Nõukogude ajal oli mureks, et eesti keele roll ametlikus ja avalikus keelekasutuses muutus üha piiratumaks, suur osa avalikust elust oli venekeelne ja rahvana ei saanud me selle vastu mitte midagi teha. Kui me 1990. aastatel Eesti Vabariigi taastasime, siis pidasime oluliseks emakeele kasutusvaldkondade laiendamist, näiteks vahetasime välja venekeelse asjaajamise kaitseväes, majanduses, kaubanduses, riigijuhtimises. Nüüd vastupidi – eesti keele kasutamine aheneb jälle. Mitmetes valdkondades majandusest ja kaubandusest kuni teaduse ja popkultuurini kasutatakse üha rohkem inglise keelt.

Wiedemanni auhinna 2018. aasta laureaat Reet Kasik kõnelemas 22. aprillil Väike-Maarja keeletammikus enne oma tamme istutamist. Suurim Eesti keeleauhind on küll käes ja tamm istutatud, kuid muu hulgas sotsiaalse aktiivsuse eest tunnustatud keeleteadlase töö on alles pooleli – eesti keele asi tahab ajamist.

Martin Lätt

Eriti ohtlik kirjakeele arengule on hariduskeele vahetamine. Ingliskeelsete õppekavade hulk Eesti ülikoolides on juba 30% ja riigi kõrghariduse programmi pole isegi sisse kirjutatud põhimõtet eestikeelse kõrghariduse säilitamiseks. Ingliskeelne kõrgharidus tähendab rahvusvahelist professorkonda ja eesti keele taandumist teaduskeelena. Aga haridus- ja teaduskeel on see, mis eesti kirjakeelt elus hoiab ja toidab teisi allkeeli: ajakirjanduskeelt, ilukirjanduskeelt, ametikeelt.

Oleme olukorras, kus ei piisa üksnes sõnavõttudest hoiakute kujundamise ja emakeele väärtustamise teemal. Eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelis­arendamine tuleb sisse kirjutada riiklikesse dokumentidesse – eesti keele arengukavasse ja kõrghariduse programmi – ning tagada rahastus. Ilma eestikeelse kasutajaskonnata on vähe mõtet ka eestikeelse oskussõnavara arendamisel ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamisel, mida riik eriprogrammidega rahastab.

Rahva püsimajäämine ja eneseusk sõltub emakeelsest haridusest. Riigi ja rahva kestmise tagab emakeelne ülikool, kust kasvab peale uus eestikeelne haritlaskond. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Haritlane on kirjakeele kandja. Kui eesti haritlase keelelisi väärtushinnanguid kujundab emakeele asemel mingi teine keel, siis on vähe lootust eesti kirjakeele püsimisele maailma täisväärtuslike elujõuliste kirjakeelte hulgas.

Oma emakeele väärtustamine ei tähenda üksnes eestikeelse hariduse eelistamist ingliskeelsele. See tähendab ka seda, et me hoolime korrektsest kirjakeelest, peame seda tähtsaks ja hoiame seda. Siingi võib näha mitmeid ohumärke. Üheks ohumärgiks on mõne aja eest kõne all olnud kavatsus loobuda õigekeelsuse hindamisest emakeele riigieksami mõnes osas. See annaks avalikkusele vihje, et õigekiri ja täpne keelekasutus on ainult koolihinde teema. Kui see hinnet ei mõjuta, siis pole väljendusviis ja korrektne kirjakeel tähtis. Haridusjuhtidel on ununenud või nad ei ole selle peale mõelnud, et omakeelses riigis on keel töövahend. Üha suurem osa inimkonnast teeb tööd käte ja masinate asemel keele abil. Eesti keelt kasutab ka pärast kooli lõpetamist oma igapäevase töövahendina kümneid või sadu tuhandeid inimesi, kelle töö tulemus on samuti eesti keel. Hea väljendusoskus ja kirjakeele korrektne valdamine on üha sagedamini ametikoha saamise eeldus. Riik ei tule toime, kui teda igapäevaselt toimimas hoidvad inimesed ei valda korrektset kirjakeelt.

Niisama ohtlik on hiljaaegu jutuks olnud mõttevälgatus, et ülikooli oleks võimalik pääseda gümnaasiumi lõputunnistuseta; isegi magistriõppesse ja doktoriõppesse võiks astuda mõnda õppeastet vahele jättes, kui on piisavalt elukogemust. Aga ülikoolis või doktoriõppes ei hakka keegi enam kirjakeelt õpetama, vigadeta kirjutamine ja üldse oma mõtete kirjaliku väljendamise õppimine kuulub üldharidusse. Kui seda ei tähtsustata, siis ei väärtustata ka emakeelt. Kui me praegu ütleme, et grammatika või õigekeelsus pole oluline, siis varsti võib keegi väita, et emakeelt pole üldse mõtet sellises mahus õppida, sest laps omandab keele niikuinii kodus.

Normitud kirjakeel ei ole kellegi kodukeel, kirjakeel on kultuurikeel, selle piirid on keelekorraldusotsustega üsna täpselt määratud ja need normid tuleb selgeks õppida, et haritud inimene suudaks toime tulla oma ülesannetega kirjakeelses tekstimaailmas.

Erinevalt riigi- ja koolikeelest ei saa korrektse kirjakeele kasutamist juurutada seadusega. Kui avalikes tekstides on keelevead, arusaamatud laused, kõnekeelsed ja madalstiilsed väljendid, siis on midagi lahti kirjutaja kultuuriliste väärtushinnangutega, keelekasutaja ei taju vastutust emakeele ees.

Vahel ongi arvatud, et vabas ühiskonnas kirjakeele roll niikuinii taandub kõnekeele või ühiskeele ees. See võib nii olla isiklikus suhtluses ja argielus. Suhtluskeelena ei ole kirjakeelel kunagi olnud eelist kõnekeele ees. Aga töö- ja hariduskeelena on kirjakeel asendamatu, kuni meil on eesti keeles funktsioneeriv riik.

Väikerahvas peab hirmsasti vaeva nägema oma kirjakeele hoidmisega. See ei ela ega säili iseenesest. Eesti keel on Eesti asi, mitte ainult eesti filoloogide või keeleteadlaste asi. Rahvana me elame kultuurikeskkonnas, kus on põimunud mitu keelt, aga me peame hoolt kandma, et aluspõhi oleks tugev. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus ja omakeelne kultuur moodustavad just säärase aluspõhja ja nende hoidmisega me hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas omanäoliseks teeb ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi. Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Mis see veel võiks olla?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht