Etümoloogiasõnaraamat – keele elulugu

Aili Künstler

Rahvas on hääletanud „Eesti etümoloogiasõnaraamatu”, mille on koostanud ja toimetanud Iris Metsmägi, Meeli Sedrik ja Sven-Erik Soosaar, 2012. aasta keeleteoks. Kas Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud figureerivad sageli müügiedetabelites või on selle sõnaraamatu edu ja kordustrükk erakordne nähtus? Margit Langemets, EKI sõnaraamatute osakonna peatoimetaja: Kui 1999. aastal oleks sellist rahvalikku müügiedetabelit kokku pandud, siis arvatavasti oleks tolle esiotsas trooninud õigekeelsussõnaraamat ÕS 1999. Uuemast ajast, tõsi, on etümoloogiasõnaraamat ainuke, mis edetabelisse on pääsenud. Aga rahva seas tuntud ja poodides müügiedukaid sõnaraamatuid on instituudil teisigi, näiteks omaaegsed seletava sõnaraamatu kollased vihikud, mis ilmusid 1980ndate lõpust kuni 2007. aastani, niisamuti selle 2009. aastal ilmunud krelloranž kuueköiteline täiendatud trükk. Hästi on vastu võetud ja kuuldavasti peaaegu otsas soome-eesti suursõnaraamat (2 köidet, 2003). Hoopis ära on ostetud Turid Farbregdi, Sigrid Kanguri ja Ülle Viksi koostatud eesti-norra/norra-eesti sõnaraamat (2005). Õigekeelsussõnaraamat on eesti rahvale meeldinud ikka ja alati, nüüdseks juba ligi sajandi. Milline koht on etümoloogiasõnaraamatul teiste sõnaraamatute keskel? Mida selle ilmumine keele kohta ütleb? Margit Langemets: Etümoloogiasõnaraamat on teos, kus on koos tuna ja täna, minevik ja olevik, keele elu lugu teadaolevast või kujutletavast algusest kuni praeguse igapäevakeeleni – juured ja tüvi koos võimsa võraga. Ta justkui aitab paotada ust üha erutavate igavikuliste küsimuste nagu „kust me tuleme?”, „kes me oleme?”, „kuhu läheme?” juurde. Sõnaraamatukirjanduses on üldiselt teada, et on kaks asja, mis inimesi sõnade juures kõige rohkem huvitab: mida nad tähendavad ja kust nad on tulnud? Esimesele küsimusele annab kõige ammendavama vastuse seletav sõnaraamat, mis instituudi kodulehel juba paar aastat on ka veebis vabalt saadaval. Etümoloogiasõnaraamatu roll on selgitada, kust sõnad on tulnud. Seda ka kõnealune sõnaraamat väga ilusti ja väga sõbralikul moel teeb. Hea meel on ka sellest, et peagi jõuab ka see veebi vahendusel kõigini, kes seda seni muretseda pole saanud.

Iris Metsmägi, „Eesti etümoloogiasõnaraamatu” peatoimetaja: Etümoloogiasõnaraamatu olemasolu on peetud üheks kirjakeele küpsuse tunnuseks. Selle ilmumine eeldab, et keele tüvevara päritolu ja keele ajalugu laiemalt on süstemaatiliselt läbi uuritud. Mitmeid põlvkondi kestnud uurimistraditsioonita ei ole sellise sõnaraamatu koostamine võimalik.

Sõnaraamatu saatesõnas tänatakse eriti Lembit Vaba, kes oli sõnaraamatuga tihedamalt seotud siis, kui alustati etümoloogiakartoteegiga. Rääkige palun sest päris algusest: millest alustasite ja kas poliitika tollal kuidagi ka keeleteaduse tegemist segas?

Lembit Vaba, tolleaegse Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur: Keeleteaduse tegemist kindlasti: piiratud ja kontrollitud suhtlus lääne teadlastega jms, kuid materjalikogumist kartoteegi jaoks minu arvates mitte. Mõned etümoloogile huvipakkuvad väljaanded (nt ajakiri Tulimuld) olid TA raamatukogu erifondis, kuid loa alusel sai vajalik materjal sealtki kopeeritud. Mitmeid vajalikke eri keelte ja keelkondade etümoloogilisi sõnaraamatuid polnud Tallinna raamatukogudes, kuid see oli rohkem finantside küsimus …

See, et eesti keele suurima laenurühma alamsaksa laenude kohta pole väidetavalt ülevaatlikku uurimust, tundub imelik. Ka baltisaksa murret on vähe uuritud. Miks see nii on? Äkki pole tahetud selle suurt kaalu eesti sõnavaras tunnistada?

Lembit Vaba: Pole küll õige väita, et ülevaatlikke käsitlusi pole. Palun mitte unustada Helgi Liini „Alamsaksa laensõnad 16. ja 17. sajandi eesti kirjakeeles” ja Robert Hinderlingi „Saksa-eesti laensõnasuhted Euroopa laensõnageograafia raames” („Die deutsch-estnischen Lehnwortbeziehungen im Rahmen einer europäischen Lehnwortgeographie”, 1981). Need on kaalukad tööd!

Iris Metsmägi: Puudub alamsaksa laenude trükis ilmunud sõnastiku tüüpi ülevaade, Helgi Liini väitekiri on käsikirjaline, nagu 1960. aastatel ikka. Võib ainult oletada, miks nii on läinud. Üks põhjus ongi ehk olnud aukartus teema mahu ja kaalukuse ees. Praeguseks on Jüri Viikberg asunud EKIs pärast aastatepikkust ettevalmistust alamsaksa laenude sõnaraamatut koostama.

Ajalooline vastumeelsus (balti)saksa temaatika vastu on mõistetav. Meie kirjakeele kujundamisel on ju tehtud teadlikke jõupingutusi saksa mõjudest vabanemiseks, muust rääkimata. Teise nurga alt olid sakslased Eestis olnud sajandeid, nendega seotu tundus 80–90 aastat tagasi igapäevane ja enesestmõistetav, hoopis uudsem, põnevam ja vajalikum oli välja tuua seosed sugulaskeeltega. Keegi ei osanud arvata, et olukord järsku täielikult muutub.

Kuidas on lugu vene laenude uurimisega?

Lembit Vaba: Kui küsitakse eelmisega analoogilist, siis arvan, et leksikaalseid laene on uuritud üsna korralikult, mis ei tähenda, et teema oleks ammendatud. Kuid vähe ja hajusalt on uuritud vene mõju süntaksis ja semantikas.

Kartoteeki koguti kõik trükis ilmunud eesti sõnade päritolu teaduslikud käsitlused. Kas piir teadusliku ja ebateadusliku käsitluse vahel on alati selge või on teinekord ka selle üle raske otsustada?

Lembit Vaba: Seda piiri ei saa ega pole mõistlikki nii järsult habemenoaga tõmmata. Kasulikke niidiotsi leiab teinekord üpris jaburatest sõnaseletustest. Teaduskorraldus on nagu sõjaväesüsteem: armeekindrali resp. teaduskindrali sõna maksab rohkem ehk positsioonika autori etümoloogiatele võidakse anda suurem kaal. Õnneks on „teaduslikkus” ajalooline kategooria – aja jooksul sõeluvad/sõelutakse ivad sõkaldest enamasti ikka välja.

Ei saa mööda vaadata ka rahvaetümoloogiast (ka ebaõnnestunud nn teaduslikud etümoloogiad on ju rahvaetümoloogiline tegevus), mis lõhub sõnaperesid ja loob uut keelenormi (vt nt puusärk). Inimestel on ja on üha olnud vajadus mõtestada keelt, mängida keelega, selle ürgse tungi tõendiks on kas või sellesama EESi suur müügiedu.

Udo Uibo: Kõik sõltub keelematerjalist. Kui sõna häälikkuju on muutunud reeglipäraselt ja sõna tähenduses pole toimunud järske hüppeid, siis on päritolu enamasti hõlpus tuvastada. Aga sõnad võivad areneda ka reeglipäratult ja nende tähendus võib ootamatus suunas muutuda. Vahel võib selle keelematerjali põhjal kindlaks teha, sageli aga mitte. Niisugustel juhtudel jääb etümologiseerimine tõlgendamise, oletamise ja paraku ka puhta fantaseerimise pinnale. Etümoloogiasõnaraamatuid ja -käsitlusi võrreldes tuleb tahes-tahtmata möönda, et kindlate teadmiste ning kinnismõtete vaheline piir on siin mõnikord üsna piiritlematu.

Minul tekkis küsimus seoses sõnaga kissis. See, et sõnal kriuksuma on häälikuliselt ajendatud tüvi, on arusaadav. Miks on kissis tüvi häälikuliselt ajendatud, kui sealsamas eespool on sõna kiskuma, mille üks tähendusi on „mingist kohast ülemäära pingul, kitsas olema” – pingutab silmi, kisub silmad pilukile?

Lembit Vaba: Fraasi „häälikuliselt ajendatud” on EESi koostajad paraku julmalt üleekspluateerinud. Koostamise mingis faasis on ekslema hakanud või koguni kaduma läinud EESi koostamise peaidee, s.o „et seda saaks kasutada keeleteadusliku erihariduseta keelehuviline” (vt „Saateks”). Ka paljud muud terminid, eriti argikeelega haakuvad terminid, pole avatud piisavalt laiale auditooriumile korralikult, näiteks sõnade laenamine pole identne rahalaenamisega.

Iris Metsmägi: „Häälikuliselt ajendatud tüvi” on selles sõnaraamatus onomatopoeetilisi ehk loodushääli jäljendavaid ja deskriptiivseid e tähendust ebamäärasemalt mingisuguse häälikulise seose kaudu väljendavaid tüvesid hõlmav katustermin. Aus vastus sõna kissis kohta on, et keegi pole siiani selle peale tulnud, et sel võiks olla seos sõnaga kiskuma. Ma ei ole kindel, et seostamine oleks häälikuliselt probleemitu. Nagu saatesõnas öeldud, tulevad sellest sõnaraamatust paratamatult esile ka lüngad senises uurimistöös. Nende tüvede hulk, mille kohta pole ühtegi arvamust avaldatud, või ainuke arvamus on EEWs leiduv napp „estn. deskr.”, on üsna arvestatav. Ei saa eeldada, et sõnaraamatu koostajad esitavad kõikidele niisugustele tüvedele rahuldavama etümoloogia.

Udo Uibo: Olen Lembit Vabaga nõus, seda väljendit on sõnaraamatus tõesti üleekspluateeritud. Aga ka deskriptiivsõna mõistet, mida „häälikuliselt ajendatud tüvi” kõnealuses sõnaraamatus osaliselt asendab, on läänemeresoome etümoloogiakäsitlustes üleekspluateeritud, nii et selles mõttes jätkab sõnaraamat senist traditsiooni. Deskriptiivsõna (või nüüd siis häälikuliselt ajendatud tüve) mõistest on saanud prügikast, kuhu kergekäeliselt pillutakse sõnu või tüvesid, mille tekke kohta midagi asjalikku öelda ei osata. Mina leian, et kui sõna etümoloogia on ebaselge, siis oleks aus täpselt nii öeldagi: etümoloogia on ebaselge. Vassida ja peitust mängida pole mõtet.

Mis puutub sõnade kissis ja kissitama tüvesse, siis siin mingeid häälikulisi ajendeid otsida on pentsik. Mis mõttes see peaks häälikuliselt ajendatud olema? Kas kissis silmad teevad kiss-kiss või kirjeldab see tüvi silmade kissitamist kuidagi ebamäärasemalt? Ja mida see „ebamäärasemalt” kirjeldamine sel juhul tähendab? Millise meetodiga seda avastatakse? Eesti sõnal näikse sugulaskeeltes vasted puuduvat, aga samasugune sõna on olemas mitmes põhjagermaani keeles (nt rootsi kisa, vanemates tekstides kissa ’kissitama’) ja vähemalt ühes läänegermaani keeles (friisi kisen). Nii et meie sõna on tõenäoliselt mingist germaani keelevormist laenatud – millisest nimelt ja mis ajal, seda ei oska praegu täpsustada.

Kui tõsikindel on ikkagi väita, et tihedalt kokku puutunud keelealade puhul laenati sõna näiteks eesti keelest liivi või vadja keelde ja mitte vastupidi? Kas on alati selge, et sõna laenati läti keelde liivi ja mitte eesti keelest?

Lembit Vaba: Parim kriteerium on häälikukriteerium, teinekord ka sõna tähendusvälja iseärasus, eriareng. Nt siuru(lind) [EESis ei käsitleta] on vadja laen, sest vadja keeles k +eesvokaal > tš (tšiuru, vrd. muulähtene kiur(u)). Läti jada ’võrgujada’ on laen liivi keelest, sest (kura)liivis püsib ja-, läti jeda [loe: jäda] id. osutab aga selgelt lääne-eesti laenuallikale jäda, kus ja- > jä- jne, jne. Levikukriteeriumil (paraku) nii suurt kaalu pole ja see viibki teinekord hoopis metsa poole.

Eesti tüved on ka tehistüved. Kas kunagi Henn Saari pakutud uudistüvi ka terminina kaalumisel oli? Kui palju on selles raamatus kellegi tehtud uusi sõnu?

Iris Metsmägi: Etümoloogia seisukohast on tehistüvi minu meelest terminina läbipaistvam. Tehistüvesid, keele rikastamise eesmärgil vabalt loodud tüvesid, on selles raamatus 98.

Kas tehistüve puhul on alati kindel, et tegu pole mõne teise keele tüvega või et kokkulangevus mõne samasisulise sõnaga mõnes muus keeles on juhuslik, nagu juhtus ulmaga? Miks olete valinud määratluse „tehistüvi 20. aastatest” ja jätnud ütlemata, et näiteks malbe on Aaviku tehtud sõna?

Iris Metsmägi: Kui täpne häälikuline ja tähenduslik vastavus teise keele tüvega on olemas, siis kahtlus võib muidugi jääda. Enamasti on tegemist siiski vaid häälikuliste ja tähenduslike assotsiatsioonidega, mida autorid on sageli ise tunnistanudki. Teadlikul laenamisel oleks ka ootuspärane, et laenaja teist keelt vähemalt mõnevõrra tunneb. Tehistüvede autorite nimed jäid sõnaraamatust tõepoolest teadlikult välja. Olulisem tundus märkida, mis ajast üks või teine tehistüvi eesti keeles olemas on.

Udo Uibo: Muuseas, ulm pole mitte Johannes Aaviku, nagu vahel on väidetud, vaid August Annisti loodud. Tehistüvede autoreid oleks siiski võinud mainida, see oleks lisanud asjale konkreetsust, värvi ja lõhna. Töö mahtu poleks see suurendanud, sest nende sadakonna tüve loojad on enamasti teada.

Mida tegi õieti selle suure sõnaraamatu juures konsultandina mees, kellel omaenda etümoloogiaraamat valmimas? Millal etümoloogiahuvilised – ja neid jagub, nagu on selgunud – järgmise saagi kätte saavad?

Udo Uibo: „Sõnaraamatu juures konsultandina” kõlab üpris suurejooneliselt. Tegelikult piirdub minu panus vahest kümne-paarikümne sõnaga, mille päritolu kohta sõnaraamatu koostajad nõu küsisid. Kui ma vastata oskasin, siis vastasin. Minu enda sõnaraamat aina valmib ja valmib, aga millal ta lõpuks valmis saab, seda teab üksnes vanajumal, kui temagi.

Küllap on selleski sõnaraamatus sõnu, mille päritolu tuleks veel uurida? Kas edaspidi täiendate seda elektroonilisena või annate uue bestselleri välja?

Iris Metsmägi: Praegune sõnaraamat on vahekokkuvõte seni tehtust, seda ei tohi mingil juhul võtta kui lõplikku tõde eesti sõnade päritolu kohta. Loomulikult on uurida veel tohutult palju. Sõnaraamat ei haara ka kogu eesti keele sõnavara, sealt puudub enamik meie rikkalikust murdesõnavarast. Jätkame keeleinstituudis põhjalikuma ja suuremat hulka sõnu käsitleva elektroonilise etümoloogiasõnaraamatu projektiga.

Lembit Vaba: Etümoloogiateadus on keeleajaloo orgaaniline osa. Keeleajalugu, läänemeresoome keeli jms meie ülikoolides peaaegu enam ei õpetata, mis on tõsiselt ohtu seadnud keeleajaloolise uurimissuuna. Ärevaid ohumärke võib täheldada paraku ka EESis. Järelikult …

Huvitav on see raamat siiski, vaatamata vahekokkuvõtte seisusele. Kui vaadata, et kõlbama juur on alggermaani aitama, siis meenub ka vanem keelekasutus nagu „Eestis aitab elada küll”. Huvitav on ka teada saada, et krõõt on kõnekeeles (vana) inetu naine ja tulnud alamsaksa naisenimest Greet. Kas peab sellest arvama, et Tammsaarele polnud selle üldnime tähendus teada, kuna ta oma ülipositiivse kena naistegelase nii nimetas, või ei märgitud selle sõnaga kirjaniku tegelase eluajal veel niisugust naisolevust? Jääb öelda vaid „head lugemist!”, nagu soovitatakse kirjandussaadetes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming