Gallup: Kivisildnik

 

Toimetaja tehniliste probleemide tõttu jäi eelmise nädala gallupist puudu ühe vastanu, isand Kivisildniku arvamus. Saagu ta siinkohal ikkagi ära trükitud.

Kas sul on olnud tunne, et kriitika on sind ebaõiglaselt kohelnud? Või oled ise saanud kriitikuna kelleltki valulise reaktsiooni? Kuidas sellesse suhtuda?

Olen kriitikutega väga rahul, tunnustatakse, patt oleks halada. Vahel muidugi teevad kriitikud tuju eriti heaks, kord väitis Tallinna kriitik Künstler, et sõitsin raamatu esitlusele musta Lincolniga, ehkki laekusin valges Cadillacis; teine kord leidis Võru lehe kriitik Susi, et luuletus “abc/divide/et impera/cba” on täielik totrus; Pärnu kriitik Kuter raiub nagu rauda, et mu looming on täiesti väärtusetu; ka Fagira ja Märka arvustusi on alati lõbus lugeda. Ebaõigluse momente küll ei mäleta, Murutar on mind nimetanud meditsiiniliseks juhtumiks; Valton igatepidi alandanud ning kadunud Lõhmus süüdistanud koguni riigireetmises, aga neil on alati olnud täielik õigus seda teha. Ka kõige paremad sõbrad kirjutavad minust kui pätist, maniakist ja lojusest. Valulisi rektsioone oma kriitikale ma ei mäleta, kord läks küll koomiliseks märuliks, kui ma varjunime all Räniku luule satanistlikku olemust paljastasin, aga see oli ammu. Päevalehe toimetaja Juske pärast sarjas mind ja minu õpilasi, nagu polekski tema osakond arvustust avaldanud, ning tegi mulle honorari 1 või 2 krooni (kaks sotti oli siis normaalne)? Luik ja Lang ilkusid ta kallal pärast Kuku raadios. Ei saagi aru, milles probleem oli, ma väitsin ju ainult ilmselgeid tõsiasju nagu näiteks seda, et Eestis julgeb kriitik halba luulekogu kritiseerida ainult siis, kui ta on ministri proua. Sirje Olesk oli just Ränikule õigustatult vett  tõmmanud ja Peeter oli kõrges riigiametis, märkimisväärne on seegi, et Räniku koduleheküljel, kus on kirjas kõik pressis mainimised, ka tühised sünnipäevaõnnitlused ja kulka eraldised, puudub viide sellele arvustusele. Niipalju siis valusast tõest. Eespool mainitud Künstler tahtis mulle korra kallale tulla, aga mõtles ümber ja Eeva Park pihtis samu kavatsusi; Raudam on minu kriitikat kirjanike liidu aastakoosolekul väheveenvalt, ent kärarikkalt ümber lükanud, aga need on kõik tühiasjad. Palju uhkem olen ma selle üle, et ühe Mihkelsoni arvustuse Postimehes Ene enda kirjutatud kriitika katketest kokku keevitasin – seda juba järele ei tee. Ühesõnaga, kriitikast on mul ainult rõõmu olnud. Seevastu minu moealased pürgimused on leidnud mõistmist vist küll ainult peaminister Ansipi poolt: linnukestega disainitud punane särk on kuskil Tartu politseis ekspertiisis, võib-olla ei pandagi vangi. Kuidas suhtuda? Kuidas suhtuda vaevumärgatavatesse konarustesse inimrassi mandumise teel?

Milline peaks olema kirjanduskriitika ülesanne, vastutus ja kohustused kirjaniku ja lugejaskonnas ees?

Kriitiku ülesanne on raamat läbi lugeda. Teiseks hoida oma joont, ka kõige nõmedam kriitik on kasutatav, kui ta pidevalt sama rida ajab. Kolmandaks ja võimalikult vähe segast peksta ja vältida idiootidele omast kalduvust alati ja iga hinna eest moeraamatutest rääkida. Samas ei saa isikule, kelle tunnitasu on paarkümmend krooni, mingeid sisulisi nõudeid esitada, kui, siis ainult lihasuretamise vallas.  

Kui palju hakkab eesti meedias silma väärt ja professionaalset kirjanduskriitikat?

Üldiselt on hea kriitika ajad möödas, viimati andis kvaliteet tunda 80ndatel, kui Pruul, Sang, Oja ja mitmed teised olid praktiliselt eksimatud. Midagi taolist võib veel kohata vaid ulmeküsimustes, sest Jüri Kallast võib alati usaldada, aga algupärase kirjandusega juhtub igasugust rõvedat horrorit. Kui loen Käsperi “Buridane” soosivat jama, tahaks tappa ja põletada. Positiivsed näited on Õnnepalu täiesti adekvaatne Houellebecqi tutvustus ja Kristjan Sanderi “Maniakkide tänava” romaani käsitlus. Millal me nägime viimast avalikku hukkamist? Kes mäletab?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht