GUNNAR KILGAS 8. V 1926 ? 6. VIII 2005

 

 Elavate kirjast on lahkunud Gunnar Kilgas, teenekas lavastaja ja näitleja. Tema alati tasakaalukalt ja rahumeelselt häälestatud visa hing vabanes raske haiguse pikkadest piinadest 6. augusti ööl. Meie seast on hakanud tasapisi kaduma see vana töökultuuriga teatripõlvkond, kelle lapsepõlv jäi veel eelmise Eesti Vabariigi aega, noorukiaastad möödusid sõja jalus ning kelle professionaalne väljaõpe ja küpsemine sai sõjajärgses Eesti Riiklikus Teatriinstituudis teoks veel vahetult A. Lauteri, L. Kalmeti, P. Põldroosi, F. Moori, A. Üksipi jpt eestiaegsete meistrite käe all. Gunnar Kilgase juhatas lavateele Ants Lauter, ta esimene õpetaja Estonia teatri 1945. aasta õpperühmas; Estonias võeti ta näitlejapalgalegi. Teatriinstituudi lõpetas I lennus 1949. aastal. Kursus suunati Lõuna-Eesti Teatrisse, sellesse õnnetu tähe all sündinud ja võimatutes oludes tööle pandud uude truppi, kus Kilgas tegi näitlejaameti kõrval ka lavastajatööd. Sealt pääses ta Vanemuisesse 1951. aastal (vahepeal oli lühemat aega raadios diktor). Suuremad näitlejarollid jäidki Tartu aega: Arbuzovi "Tanja" German koos Ellen Kaarmaga (1953), Tammsaare-Vahuri "Mauruse kooli" Indrek koos Velda Otsuse Ramildaga (1955), Hlestakov Gogoli "Revidendis" koos A. Lauteri Linnapealikuga (1955), tsaariohvitser Jarovoi koos V. Otsuse Ljubov Jarovajaga (1957), Shakespeare?i Claudio ("Mõõt mõõdu vastu", 1954) ja Lorenzo ("Veneetsia kaupmees", 1957). Ja ilmselt ühe elu olulisema lavakogemusena mõttetäpne paarismäng ? Õpetlane (G. Kilgas) ja tema Vari (E. Koppel) ?vartsi allegoorilises "Varjus" (1959) külalislavastaja V. Panso juhtimisel. Kuid Vanemuises jätkas ta ka ise lavastamist: Lutsu "Kevade", Millöckeri "Gasparone", Jakobsoni "Vana tamm", Liivese "Robert Suur", Tammlaane "Valge lagendik". 1960. aastast oli G. Kilgas taas tallinlane ja tema lavastusi võis leida Draamateatri repertuaarist (koosseisuline lavastaja 1960 ? 68): üksjagu palju Ardi Liivest ("Siinpool horisonti", "Trepp", "Kallimast kallim"), parimana neist kindlasti "Viini postmark" (enne samanimelist filmi! 1963) koos Jüri Järveti unustamatu Martin Rolli algversiooniga. Aga siin on ka Steinbecki karm "Hiirtest ja inimestest" ning Pirandello paradoksaalne "Nii see just ongi". Iga tookordne teatriskäija mäletab ülimenukaid staarikomöödiaid, E. Vetemaa "Püha Susannat ehk Meistrite kooli" (1974, lavastatud spetsiaalselt Velda Otsuse jaoks) ja N. Simoni "Piparkoogileedit" (1990, personaalselt Ita Everile). Kui lisada siia 1990ndatel Vanalinnastuudios kirjandusala juhatajana "vanaduspõlve veetes" lavastatud/taasavastatud H. Raudsepa "Salongis ja kongis" (1990) ja E. Särgava "Uus miniister" (1993), võiks seda kõike julgesti pidada ühe inimese elu tööks.

Ja ometi tundub, et oma kaalukaima elutöö tegi Gunnar Kilgas hoopiski televisioonis (1969 ? 86). On päris üllatav, kui suur osa ETV teleteatri kuldajastu klassikast (1960ndate teisest poolest kuni 1990ndate keskpaigani) on seotud G. Kilgase lavastajanimega. Paljud mäletamisväärsed lavastused on avardanud meie rahva silmaringi, mõttemaailma ja tundekultuuri: J. ?vartsi “Draakon”, M. Durasi “La Musica”, T. Williamsi “Lord Byroni armastuskiri”, S. Andersoni “Võidukas muna”, J. Anouilh? “Pagasita reisija”, A. Strindbergi “Mäng tulega”, J. Iwaszkiewiczi “Kosmogoonia”, T. Yliruusi “Mängumõrv”, W. Kohlhaase-Zimmeri “Kala neljale”, W. S. Maughami “Truu naine”, R. W. Andersoni “Püha öö, üksindusöö”… Ning kogu selle rea krooniks vaatajate suurima armastuse ära teeninud kodune klassika: “Rudolf ja Irma” (Tammsaare “Elu ja armastuse” järgi, 1985) ja “Pildikesi Paunverest” (O. Lutsu “Äripäeva” järgi, 1986). Kilgas oli neid telere?issööre, kes töötas veel käsikäes näitlejaga, tegi pikki eelproove, tegeles dialoogire?iiga, kes tundis näitlejatööd, olles ise üks nende tsunftist. Tõepoolest, kui vaadata vanast filmist “Elu tsitadellis” (1947) silesirget noort Kilgast ja 1980ndate telelavastusest “Üle linna Vinski” tema soliidses eas isand Mõrumanni kergejalgset olen-õnnelik-teekonda üksi mööda tänavat, võib tulla isegi patune mõte, et mingi osa sellest näitlejapotentsiaalist jäi vahepealsete aastakümnete jooksul kasutamata. Aga kellega seda eesti teatriilmas ei juhtu?

Gunnar Kilgase soliidne elutöö on niigi “üle normi” sooritatud. Ta tunduski alati soliidse härrasmehena, haritud ja rahuarmastava professionaalina. Oleme talle tänu võlgu nii teatrisaalist kui ka kodudest teleekraani eest. Loodame, et ka Eesti Raadio ei unusta üht meie parimat raadiohäält arhiiviriiulile. Tulemas on teatriaasta, mis peaks aitama meil salvestada ja meenutada teatri, selle kiiresti kaduva kunsti jäävaid väärtusi. Ning kaduma kippuvaid asjalikke, väärikaid töömehi teatriruumis, kus lendlevad muusad.

Eesti Näitlejate Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Teatriliit, Eesti Draamateater

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming