Harald Rajamets 13. V 1924 – 12. XI 2007

 

Mõned aastad tagasi tõusis Eesti Ekspressi nädala raamatuks William Shakespeare’i “Poeemid, sonetid ja muud luuletused Harald Rajametsa tõlkes”. Arvustaja Erkki Sivonen alustab oma retsensiooni kaunis äreval toonil: “Kes loeb tänapäeval Shakespeare’i sonettide tõlkeid? Koolilapsed? Kardetavasti peab suur osa õpetajaid neid liiga vanamoodsaks (loe: pingutust nõudvaks) kraamiks. Kontoris või tehases nõrkemiseni läbi tõmmatud palgatööline õhtusel puhkehetkel? Telesaasta asemel? No vaevalt. Mõni pensionär vahest, kui neil hinge seeshoidmise kõrvalt aega üle jääb ja raamatukogu lähedal. Ja filoloogid (kellelt Ülikooli dekaan Heinaru tahab raha ära võtta, et kloonijatele rohkem jääks). Ja lihtsalt friigid.” Ometi järgneb sellisele avangule arvustaja vaimustus Rajametsa tõlketeosest ning lühike, kuid sügavalt tunnustav retsensioon lõpeb lausega: “Harald Rajamets on Eesti üks hiilgavamaid tõlkijaid – Meister, kelletaolisi enam ei tehta.” Sellega saab vaid nõus olla. Praegu peab paraku asendama selles lauses vaid verbi “olema” olevikulise vormi minevikulisega. Kuid suure inimese töö elab üle selle inimese ajalise olemasolu piiride. Harald Rajametsa loodu sügavus ja mastaabid mõjuvad seda hämmastavamana, et kergesti silma hakkavaid verstaposte tema elutööst ei leidugi väga palju. Üks tähtsamaid selliseid nägi ilmavalgust üsna hiljuti, aastal 2004, mil avaldati vanameistri eestindatud luule soliidne ja auhinnatud kogumik “Pegasos ja peegel”. Rajametsa tõlgitud värsse leiab aga paljudest eesti keelde vahendatud ilukirjandusteostest:  “Karupoeg Puhhist” “Gulagi arhipelaagini”, “Kurjadest vaimudest” “Kääbikuni”, “Võlumäest” “Väikse merineitsini”. Lisaks sellele suutis Rajamets tõlkida kõrgel tasemel proosat (Steinbecki “Me tusameele talv”) või draamat (Shakespeare’i kaasaegse Marlowe’ tragöödiad). Viimastel aastatel oli Rajametsal käsil Dante “Jumaliku komöödia” eestindamine. Tõesti, temataolisi enam ei tehta.

Kuna Harald Rajametsa töö jäljed juhatavad paljusid eelkõige Shakespeare’i poeetilise pärandi eestindusteni, siis jäägu suure eestlase elutööd meenutama suure inglase sonett, mis nüüd tundub, olekski justkui kirjutatud Harald Rajametsa haardega loojatele.

 

 

William Shakespeare

Sonett LV

 

Ei kuningate uhked marmorsambad

neist võimsaist värssidest saa kauem kesta;

eks kivil kirja pure aja hambad,

kuid sinust kirkalt veel võib luule vesta.

Kui laastav sõda lükkab ümber kujud,

mäss müürissepatööst teeb kivirüsi,

kui möllavadki sõja turm ja tujud,

on sinu mälestusel kindel püsi.

Ka surmas sammud igaviku poole,

sind unustusel võita pole antud,

jääd särama niikauaks järelsoole,

kui lõpuni maailm on ära kantud.

Sa viimsel kohtupäeval jätad haua,

kuid luules elad sa ka senikaua.

 

Sirp

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming