Heade sõnade anatoomia

Peeter Olesk

  Kas me oleme valmis teise inimese siiraks tunnustamiseks? Labaseks minnes võiks vastata kohe, et ega ei ole küll, kuid katsugem, kas või vastu voolu, olla labaseks madaldumata.

40 aastat tagasi, 16. detsembril 1966, ilmus siinsamas (nr 51) Nigol Andreseni artikkel “Nobeli preemiast ja kirjanikusuurusest”. Tänapäevase loogika järgi pidi selline artikkel jõudma toimetusse hiljemalt nädalapäevad enne avaldamist. Tollal käisid asjad aeglasemalt, arvatavasti jõudis Nigol Andreseni kaastöö Sirpi ja Vasarasse paar nädalat varem. Tema artikliks andis tõuke soome vasakpoolse kriitiku Margaretha Rombergi asjaomane kirjutis ajalehes Kansan Uutiset. See ilmus 21. oktoobril. Kohe Nigol Andresen toda artiklit näha ei võinud; tõenäoliselt osutati seda talle kas nüüdses Rahvusraamatukogus või Loomingu Raamatukogu toimetuses. Kohe ei saanud Nigol Andresen oma artiklit ka lõpetada, sest 1966. aasta laureaat oli veel välja kuulutamata. Järelikult kirjutas ta “Nobeli preemiast …” novembri lõpul, seejärel, kui laureaatidena olid välja kuulutatud Nelly Sachs ja Schmuel Josef Agnon (õige perekonnanimega Czaczkes).

Kõik see oleks kõrvaline, kui poleks üht. Nagu iga teinegi, võib ka Nobeli preemia tulla ootamatult, kuid tema tõlgendamiseks peab olema valmis võimalikult kiiresti. Eestis on sellist valmisolekut ilmutanud vahest kõige paremini muidu pikalt süvenev Jaak Rähesoo, kelle ilus artikkel “Aupärjaga kroonitud Samuel Becketti puhul näiteks absurdistki rääkides” (Looming 1969, nr 12) pidi valmima kiiremini kui mõne nädalaga. Paraku on tegemist suure erandiga ja seda enam, et Jaak Rähesoo kirjutis on algupärane, mitte teiste põhja pealt kokku kraabitud.

Meie keskelt on pärit vähemalt kolm Nobeli preemia nominenti (vähemalt seepärast, et sellekohane nomi­neerimine ei ole avalik). Kõik kirjandusest. 1945, 1950 ja 1968 Marie Under, 1968 koos temaga Friedebert Tuglas, märksa hiljem kuni tänavuseni Jaan Kross. Aastaarvud ei pruugi olla täpsed, sest Under ja Tuglas on siin dateeritud nende esitamise dokumente nägemata, kunagise kirjavahetuse jm põhjal. Jaan Krossi suhtes on vastavad paberid aga niikuinii veel konfidentsiaalsed. Nigol Andresen tundis neid kõiki ning on igast ka kirjutanud.

Kui ta oma artiklis aga märkis, et “mis puutub eesti kirjanikesse, siis pole ilmselt leidunud nende mõjukat esitajat”, siis pole see ometi eneseiroonia. Ka mitte torge Ants Orasele, kes seisis Underi esitamise taga. Underi ja Tuglase (siinkohal pole määrav, et Nigol Andreseni artikliks oli esitatud ainult Under ja Tuglaseni jõuti alles paar aastat hiljem) mõjukas, s.t asja läbi viiv esitaja sai tegutseda ainult väljaspool Nõukogude Liitu, ent otsuse langetamine nende kasuks oleks olnud selgesti poliitiline. Poliitilised kaalutlused pole Nobeli preemia määrajatele sugugi võõrad, iseasi, kuidas neid tõlgendada. Nigol Andresen jäigi sellega hätta, sest ta pidas poliitiliseks preemiat Ivan Buninile, kuid ei tahtnud mõista, et preemia määramine Gorkile oleks olnud veelgi poliitilisem. Pasternakki ta kaitses, Šolohhovi möönis.

Tõenäosuslikkus võib olla küllalt kehv abiline. Kui ma arvan, et tõenäosus saada mõnel eestlastest Nobeli preemia on suurem kirjanduses ja rahuliikumises kui füüsikas, keemias, meditsiinis ja majandusteaduses, siis ei taha ma kuidagi neid viimaseid pidada prioriteedituteks. Ehkki need on kallid alad, on nad kahtlemata vajalikud – kuigi see ei anna veel alust minna tähtsusest lõhki. Pealegi võib tulemuse hindamine preemia järgi olla enam kui eksitav. Galileo Galilei ei saanud mingit Nobelit, ta sai inkvisitsiooni. Paul Ariste, kes tegutses tagakiusatud pisirahvaste pärimuse talletamise nimel väga tulemuslikult, oleks võinud saada Nobeli preemia rahuliikumises, kuid enamiku oma tööst tegi ta riigis, mis on okupeerimist algusest peale õigustanud ja preemia üle otsustavad konservatiivid oleksid pidanud nägema temas ennekõike dissidenti.

Mis puutuvad siia nüüd head sõnad? Ma usun sõnade headusse siis, kui nad on siirad. Sellega on meil raskusi ja mitte ainult poliitikas. Kuna preemiaid määratakse heade sõnade alusel, siis, kui need viimased on raisus, võib ka preemia tähendada mitte tunnustust, vaid hoopiski kinnimaksmist. Ei vaidle vastu, et nõnda arutleda on pisut küüniline. Kuid ma pelgan ühiskonda, milles on häid sõnu vähe.

Selline ühiskond on vaesem kui kerjus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht