HEIKI KALAUS 28. XI 1950 – 2. XII 2007

 

Valusa šokina tabas meid teade Heiki Kalause surmast. Mõned päevad enne surma oma 57. sünnipäeva tähistanud Eesti puhkpillikoolkonna üht alustala ei viinud meie hulgast tõrkuma hakanud või käest lastud tervis. Aktiivse sporditegijana ja kirgliku jahimehena ei jätnud ta oma füüsilist vormi mitte juhuse hooleks ja võis nii mõnelegi olla eeskujuks või lausa kadestamise objektiks. Traagilisel päeval tuli mängu õnnetu juhus, mis oma jõhkra hoolimatusega võib tabada ükskõik keda ükskõik millal. Traditsiooniline nekroloog nõuaks nüüd saavutuste, laureaaditiitlite ja teenete üleslugemist, kuid jätkem võib-olla see ja keskendugem lihtsal viisil peamisele: Heiki Kalaus oli aastakümneid Eesti esindusorkestri esitrombonist, lisaks sellele õppejõud ja hiljem professor meie muusikakõrgkoolis, kus ta ka aastaid juhatas puhkpilliosakonda, lisaks veel ansamblist, solist jne. Kui kusagil on olemas püramiidi tipp, siis selles tipus oli ta aastakümneid.

Eriti Eesti-suguses riigis ei mahu püramiidi tippu palju inimesi, seal on väga kitsas. Kes on parim, see on parim ning järgmine on juba ka paremuselt järgmine. Õppejõuna töötamise juures on üks paradoks: kui töötad hästi, siis kasvatad peale neid noori ja vihaseid, kes tahavad sind sellelt kõrgeimalt astmelt eest ära tõugata. Kui töötad halvasti, siis töötadki halvasti. Heiki ei olnud inimene, kes oleks seda dilemmat püüdnud lahendada iseenda paremat äraolemist silmas pidades, vaid saagis ennastunustavalt oksa, millel ise istus. Soov hoida maksku mis maksab võimalikult pikalt trooni enda käes, mida näeme alatasa nii lähemast kui kaugemast minevikust, ei olnud jõud, mis Heiki tegevust oleks ajendanud. Muu oli tähtsam.

Kas ta isegi oleks osanud ammendavalt ja üheselt vastata küsimusele, miks jättis ta sinnapaika püramiidi tipu ja suundus äärealadele? Kui palju oli selles soovi vähendada töökoormust ja vastutust ning samal ajal kogeda oma töö sootuks suuremat väärtustamist? Kui palju oli selles soovi teha ruumi neile, keda ta ise enda konkurentideks oli kasvatanud? Vaevalt et nendele küsimustele ühest vastust ongi. Igal juhul kuulsid paljud, kui ta järjekordselt Soomest kodumail käimas oli, teda ütlemas: „Tead, ma olen nii rahul!”

Parim, mis inimene teha saab, on oma elu jooksul anda endast parim. Ja seda Heiki tegi. Aitäh talle selle eest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming