Heinrich Stahlist värske pilguga

Stahli põhimõtteks oli tollane keeleõpetuse traditsioon ja läbikaalutud arvestamine peamise sihtgrupiga: sakslastest vaimulike ja mõisaülemate jaoks oli see kasutajasõbralik keelekuju.

KÜLLI HABICHT, KÜLLI PRILLOP

2014. aastal on valminud kaks XVII sajandi esimese poole mõjukaima kirikliku kirjamehe Heinrich Stahli tegevust ja keelekasutust avavat käsitlust. Eesti rahvusraamatukogu vanemteaduri Piret Lotmani monograafia „Heinrich Stahli elu ja looming” tutvustab Stahli kui ortodoksse luterlase vaateid ja ametialast tegevust XVII sajandi esimese poole oludes. Tartu ülikooli vana kirjakeele uurimisrühmas on valminud aga Stahli teoste „Hand- vnd Haußbuch” ehk „Käsi- ja koduraamat” I–IV (1632–1638) ja „Leyen Spiegel” ehk „Ilmikute peegel” I–II (1641–1649) sõnastik, mis võimaldab esmakordselt saada täieliku ülevaate Stahli eestikeelsete teoste sõnavaralisest rikkusest. Selle raamatu trükiversioon peaks ilmuma 2015. aasta alguses.

Stahli keelelise ja kultuurilise panuse ning tema rolli väärtustamise teemadel vahetasid mõtteid Piret Lotman, EKI vanemteadur Kristiina Ross, EKI ja TLÜ ajaloo instituudi vanemteadur Aivar Põldvee, TLÜ lektor Annika Viht ning Stahli sõnastiku koostajad Külli Prillop ja Kül­li Habicht.

Milles seisneb Heinrich Stahli olulisus? Kuidas hindate tema panust eesti kirjakeele kujundaja ja kasutajana?

Piret Lotman: Heinrich Stahl oli kõige viljakam autor ja kirkam isiksus XVII sajandi esimesel poolel Eestimaal tegutsenud vaimulike seas. Tema kirjatööd lähtuvad Põhja-Saksamaa luterlikes ülikoolides vormunud ideedest, vaimulikutegevus Rootsi kuningriigi kirikupoliitikast Läänemere provintsides. Need tegurid lõid aluse eesti kirjakultuuri ja luterliku identiteedi kujunemisele XVII sajandil. Emakeelse kirjasõna ja ühise väärtushinnangulise aluseta ei oleks meist kujunenud rahvust, kes suutis luua oma riigi ja vabaneda Vene impeeriumist. Selle lihtsa tõdemuse taga peitub aga terve probleemide kompleks. Nii üleminek suulise kultuuri ühiskonnalt kirjakultuuri omale kui ka luterliku eetika juurutamine oli pikk protsess, mille uurimine on Eestis alles algusjärgus.

Kristiina Ross: Stahl on teatud mõttes võti kõige selle mõistmiseks, mis on eesti kirjakeeles nii enne kui ka pärast teda toimunud. Oluline on ta juba sellepärast, et on peaaegu esimene ja et on olemas nii palju tema tekste. Tõenäoliselt toetuvad need paljus varasemate literaatide tööle, nii et nendesse süüvides on võimalik mõndagi avastada ka XVI sajandi kirjakeele kohta. Stahli tööde mõju tema kaasaegsete keelekasutusele oli tohutu. Ja isegi kui stahlilik keeleideaal viimaks murti ning võidule pääses uuenduslik eesti kirjakeel, siis on Stahli jäljed eesti keeles siiani tuntavad.

Sõnaartikkel koer Heinrich Stahli tekstide sõnastikus.

Sõnaartikkel koer Heinrich Stahli tekstide sõnastikus.

Mis on teile Stahliga seoses enim huvi pakkunud?

Aivar Põldvee: Minu huvi Stahli vastu on seotud eeskätt eesti aabitsa ja lugema õpetamise ajalooga. Varaseim teadaolev (tallinna)eesti aabits, mida tavatsetakse kutsuda Jheringi aabitsaks, oli sisuliselt Stahli aabits. Paraku pole ühtki selle eksemplari säilinud. Aabitsa laskis Eestimaa piiskop Joachim Jhering trükkida oletatavasti 1641. aastal, esmakordselt mainitakse seda sinodil 25. jaanuaril 1642.
Piiskop selgitas, et aabitsa tekst on võetud Stahli katekismusest ja et see tuleb kasutusele võtta mitte ainult kirikutes, vaid ka pastoraatides ja mõisates, kus selle abil võiks lugemist õpetada köstrid ja tudengitest koduõpetajad. Lugemisena mõistis piiskop eeskätt katekismuse ettelugemise järgi päheõppimist. Stahli redaktsioonis Lutheri väike katekismus ilmus 1632. aastal. Selle sissejuhatusele oli lisatud viis lihtsat reeglit tallinnaeesti keele õigeks hääldamiseks, mida järgides võis sakslane eestikeelset teksti enam-vähem arusaadavalt ette lugeda ka eesti keelt oskamata.

Stahli peegeldust võib näha kõigis XVII sajandi eesti grammatikates, aga ka näiteks Forseliuse tallinnaeesti aabitsas, mis ei alga tavapäraselt alfabeediga, vaid konsonantidega, millele järgnevad vokaalid. Ka Stahli grammatika algab „eestlaste konsonantidega”, sest neid hääldati üsna samamoodi kui saksa keeles. Vokaalid põhjustasid aga peavalu, mistõttu neid tutvustati teises järjekorras. Nõnda ilmutab Stahli vari end üsna ootamatutes seostes, tuleb vaid osata märgata. Selleks aga peab Stahli uurimist jätkama ning vaatlema Stahli pärandit mitmekesisemas ja laiemas kontekstis.

Annika Viht: Endiselt on aktuaalne ka küsimus, kelle keel on Stahli keel peale Stahli enda. Nagu juba öeldud, siis küllap töötas Stahl teiste käsikirju raamatuteks kompileerides neid enda arusaamade järgi ümber, aga tundub keeruline tuvastada, mil määral ja kuidas ta seda tegi ning kas tema teoste mõne allikana joonistub välja konkreetne tekst või idiolekt.

Isegi võrreldes Stahli keelt kõige käegakatsutavama keelematerjaliga – ainsa ulatusliku temaeelse tekstikogu, Georg Mülleri jutlustega – on uurijad jõudnud erinevate järeldusteni selles, kuivõrd toetub Stahli tõlge Müllerile. Autori omapära eristamine ajajärgu tüüpilisest keelekasutusest või/ja teise autori omapärast on oluline mujalgi vana kirjakeele uurimises, näiteks määratlemaks senisest täpsemalt eri isikute rolli kollektiivsete piiblitõlgete kujunemises.

Piret Lotman, millele keskendusite oma Stahli-käsitluses?

Lotman: Keskendusin Stahli hingekarjasetegevusele, millele senised uurimused on ülekohtuselt vähe tähelepanu pööranud, kuid mis on ju tema loomingu ajendiks. Protestantlikud ideed võitsid kiiresti poolehoiu Eesti ala linnade, eelkõige hansalinnade saksakeelse elanikkonna hulgas. Eestlasteni jõudsid luterlikud põhitõed aegamisi ja trükisõnal oli siin oluline osa. Tänapäeval endastmõistetavad eetilised normid olid veel XVII sajandi algul eestlasele võõrad, need võeti omaks koos kirjaoskusega ja kirjasõna toel. Stahl ei kirjutanud oma raamatuid eesti keele arendamise kavatsusega, vaid lähtus sellest, et iga mõistusega inimene suudab kirjutatud teksti mõttest aru saada ja selle põhjal oma käitumist hinnata. Esmajoones olid tema raamatud mõeldud abivahendiks eesti keelt halvasti oskavatele kirikuõpetajatele. Need olid suuliseks esitamiseks ja meeldejätmiseks kirjutatud tekstid. Olen oma töös püüdnud nihutada vaatepunkti Stahli kirjutiste keelelt nende sisule, mis juhatab luterliku ortodoksiani. Järgnev pietistlik ajastu taunib ortodoksset luterlust kui jäika, teoloogilist mõttevabadust kammitsevat süsteemi, kuid arvan, et tollal oli see eesti ühiskonnale vajalik ja aitas kaasa meie integreerumisele läänekristlikku Euroopasse.

Mida sisaldab Stahli teoste sõnastik ja kellele see on mõeldud?

Külli Prillop: Sõnastikust peaks kasulikku teavet leidma kõik keelehuvilised õpilastest kuni sõnavarauurijateni. Tartu ülikooli vana kirjakeele töörühmas umbes 15 aastat kollektiivselt koostatud sõnastikku on koondatud kõik Stahli teostes esinenud eestikeelsed tekstisõnad. Märksõnu on sõnastikus 3000 ringis.

Stahli teosed sisaldavad palju vana rahvakeelt, ka sellist sõnavara, mis on tänapäevaks keelest kadunud või kasutusel muus tähenduses, nt luulma ’arva­­ma’, magu ’maitse’, arendama ’suut­ma’. Väärtuslikku keeleajaloolist uurimismaterjali pakuvad ka Stahli arhailised partiklid, nt küsiv onneks ’kas on’, rõhutav kooldes ’koguni, täiesti’, eitav eps ’kas (siis) ei’. Teostes on huvitavaid liitsõnu ja ühendeid, nagu keelekoer ’nalja­hammas’, joobnukauss ’joomar, lakkekauss’, endas olema ’lapseootel olema’. Esmakordselt eesti kirjakeeles on Stahl kasutanud oma teostes selliseid iga­päevaseid sõnu nagu hämarik, ilves, jahu, juust, kadakas, kõrvits.

Stahli keelt on varasemad uurijad juba XIX sajandi keskpaigast saadik vigasuses süüdistanud. Kas suhtumine Stahli ja teistesse XVII sajandi kirikukirjakeele kujundajatesse on aja jooksul muutunud?

Põldvee: Negatiivne hoiak Stahli kirjaviisi vastu omandas selgemad piirjooned juba XVII sajandi lõpu keeletülides, aga eriti reljeefselt esitas selle Eduard Ahrens. Ahrensi arvates kohtles Stahl „eesti keelt nimme ja täie teadmisega jõhkralt; pimedast vihast mittesaksa keele vastu muutis ta selle mitte-eesti keeleks [Ahrensi sõrendused]”. „Stahl ei patustanud mitte teadmatusest, vaid põhimõtte pärast” ja hävitas eesti keele elava organismi „inimsööjaliku julmusega,” väitis Ahrens. Ahrens kaitses oma soomepärast keeleuuendust ja oli Stahli suhtes ülekohtune. Stahli põhimõtteks oli tollane keeleõpetuse traditsioon ja läbikaalutud arvestamine peamise sihtgrupiga: sakslastest vaimulike, mõisaülemate ning pastoriameti taotlejate jaoks oli see kasutajasõbralik õigekiri.

Külli Habicht: Laiemas plaanis on tollaseid olusid arvestav neutraalne uurijahoiak see, mille vajalikkust tahaks 2014. aastal Stahli elutööd hinnates esmajoones rõhutada. Stahli keelekasutust iseloomustades oleks oluline käsitada kirjakeelt kontiinumina, vastastamata eri perioode.

Praeguste teadmiste taustal oleks aeg loobuda ikka veel aeg-ajalt kõlavast eelarvamuslikust suhtumisest vana kirjakeele perioodi saksa pastorite „vigasesse keelekasutusse” kui millessegi eesti keele uurimisel alaväärtuslikku. Kontaktimõju jälgimise mõttes on tegu hindamatu materjaliga. Mõlemad äsja valminud käsitlused aitavad loodetavasti kaasa sellele, et näha Stahli panust eesti keele kasutajana avatumalt ja tolerantsemalt, oma aja oludest ja autori enese tegevuse eesmärkidest lähtudes.

Prillop: Suhtumine Stahli keelenormidesse on läinud seda leebemaks, mida rohkem teatakse tollastest põhimõtetest, üldistest teoretiseeringutest keelte ja keeleõpetuse kohta.

Mida on Stahli loomingul öelda tänapäeva keele- ja kultuurihuvilisele?

Ross: Kindlasti on Stahlilt midagi õppida tänapäeva keelekorraldajatel. Ühelt poolt oli Stahl ise esimene suur korraldaja, sest ta lihtsalt pidi normima, et varasema arvatavasti üsna kirju traditsiooni ja suulise vabalt varieeruva kõnepruugi pinnalt panna kirja esimene grammatikakirjeldus ja suhteliselt ühtne väga mahukas tekstikogum. Aga on huvitav ja õpetlik jälgida sedagi, mis tema normidest hiljem sai, kuidas XVII sajandi lõpu keeleuuendajad olid hädas tema kehtestatud jäikade ja paljuski kunstlike raamide lõhkumisega ja kui palju tema reeglitest näiteks piiblikeelde üle võeti. Aga kõige põnevam on Stahli eesti keel võib-olla hoopis laiemas kultuuriloolises perspektiivis. Tänapäeva eestlaste identiteedis on keelel teatavasti väga oluline koht. Seni pole me tahtnud päriselt teadvustada, kui suur oli Stahli ja teiste saksa pastorite roll selles, et eesti keel tänini üldse on säilinud. Enamik Euroopa etnilisi rühmi, kes vallutuste tagajärjel kaotasid pikemaks ajaks võimaluse nii-öelda ajaloo subjektina tegutseda, on tänapäevaks assimileerunud ja kadunud. See, et eestlastel ja lätlastel õnnestus üldise rahvusliku tõusu hoovuses XIX sajandil rahvusena pinnale kerkida, oli suures osas võimalik tänu kirjakeelele, mille sakslased nii lätlastele kui ka meile olid loonud. Kui lisaks veel vaadata, kui saksapärane see XVII sajandil kehtestatud kirjakeel oli, ja lähemalt analüüsida, kui palju sellest võõrapärasusest tegelikult keelde alles jäi, nii et me seda praegu täiesti omana tajume, siis on siin palju mõtlemisainet.

Lotman: Kõlab ehk vastuoluliselt, aga Stahli elu ja tegevuse põhjalikum uurimine on kahandanud minu huvi tema isiksuse vastu ja toonud esile üldisemad kultuuriprotsessid, mille mõjuväljas oli XVII sajandi Eesti talupoeg. Heinrich Stahl on vaid üks sadadest Eesti alal tegutsenud vaimulikest, kellel on olnud oluline osa nii meie arusaamade kujundajana kui kirjakultuurile aluse loojana. Kuid tema kirjutatud raamatud rajasid järjepideva traditsiooni ja võisid olla isegi XIX sajandi hakul nii mõnelegi talupojale esimeseks kokkupuuteks trükisõnaga. Stahli loomingu mõistmine aitab meil ehk paremini ka iseendast aru saada.

Habicht: Stahli tekstide sõnastik kui avar leksikaalne sissevaade XVII sajandi I poole keelekasutusse võiks samuti olla üks abivahend sellel enesemõistmise teel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming