INGMAR BERGMAN 14.VII 1918 – 30.VII 2007

 

Ingmar Bergman väitis korduvalt, et see film jääb tema viimaseks filmiks või et see näidend tema viimaseks teatrilavastuseks, see vestlus tema viimaseks intervjuuks. Üks tema “kolmest käsust” kõlas: “Alati tuleb suhtuda igasse oma filmi nii, nagu oleks see sinu viimane!” Maailmakuulsuse tõi Ingmar Bergmanile just filmikunst. Ületamatu oli ta aga ka teatrirežissöörina. Tema lavastustes polnud nipitamisi, kuid tema käekiri oli alati selgelt tajutav: põhjalik suhtumine algmaterjali ning suurepärane töö näitlejatega. Suurfilmi “Fanny ja Alexander” (1984) valmides kinnitas Bergman kohe, et see jääbki tema viimaseks filmiks, ja lubas edaspidi pühenduda teatrile: “Ma ei lähe nooremaks, kino aga nõuab märgatavalt suuremat füüsilist pinget.” Öeldu pidas teatud mõttes paika, kuid ainult osaliselt, sest hiljem on tema režissöörikäe all valminud mitmeid telemängufilme, mis ei jää mastaapsuselt sugugi alla kinofilmidele. Viimasest teatrilavastusest on möödas vaid neli aastat. Esmaspäeval saabunud pressiteates oli kirjas, et Ingmar Bergman suri 89 aasta vanuselt oma majas Fårö saarel, kus ta oli pidevalt elanud viimased neli aastat, aga suviti juba 1960. aastast. See Gotlandist põhja poole jääv saareke oli viljakale filmi- ja teatrirežissöörile turvaliseks pelgupaigaks, kus ta sai jäägitult pühenduda oma lemmiktegevusele – kirjutamisele, mis kujunes tema jaoks eriti oluliseks pärast Kuningliku Draamateatri lavastaja kohalt tagasitõmbumist 1995. aastal.

“Aastatega pakub kirjutamine mulle üha rohkem rahuldust, kirjutamine kirjutamise enda pärast. /—/ Ma ei pea end kirjanikuks. Hakkasin kirjutama sügisel 1940, see oli vist 15. august, kui alustasin tööd filmistsenaariumiga “Raev”. Enne seda polnud ma kirjutanud midagi, sellest päevast peale aga iga päev. Põhiliselt olen kirjutanud filmistsenaariume. Kirjutades on minu taotluseks, et näitlejal oleks huvitav, et neil tekiks kujutluspilt, millesse end hiljem sisse viia. Sellepärast pöörangi ma dialoogi kõrval nii suurt tähelepanu kirjeldustele, püüan võimalikult täpselt edasi anda valgusi, lõhnu, helisid ja muud sellist. Ka seda, mida ei peaks kirja panema – mida nemad mõtlevad või mida mina mõtlen.”

Bergman on oma filmirežissööri nägemusega rootsi kirjandust oluliselt rikastanud. “Laterna magica’t” (1988) peeti Rootsis aasta kirjandussündmuseks, haaravate romaanide või jutustustena on loetavad ka “Fanny ja Alexander” (kirjutatud 1979, film 1982) ning perekonnatriloogia “Hea tahe” (1991, Bille Augusti film 1992, samal aastal peaauhind Cannes’is), “Pühapäevalapsed” (Daniel Bergmani film 1992) ning “Erakõnelused” (Liv Ullmanni film 1996), mis kõik on tänu Loomingu Raamatukogule kättesaadavad ka eesti keeles.

Ingmar Bergman on kirjutamist alati väga tõsiselt võtnud. Kriitikute kunagist ütlemist, et tema filmide edu seisneb ennekõike tema režissööriandekuses, kirjanduslikult need aga midagi ei paku, võttis ta väga südamesse. Kemplema ta nendega ei hakanud, kuid kirjutas veelgi keskendatumalt ja täpsemalt, nüüd saabunud “hiljaks jäänud” tunnustus oli tema vaikne “kättemaks”. 

Kõik Ingmar Bergmani olulisemad kirjandusteosed on sündinud Fårö saarel, päevikut on ta alati pidanud. Maestro mõtlemine oli selge nagu ka esinemine viimastes teleintervjuudes, mis on ETV vahendusel jõudnud ka eesti vaatajani. Seal tõdeb ta, et ei möödu päevagi, kui ta ei täida oma päevikut või midagi paberile ei pane. Auga välja teenitud vanaduspuhkusest oli asi siiski kaugel. Tema loominguline potentsiaal oli endiselt kõrge ja pole kahtlustki, et tema pärandis on veel palju avastamisväärset lisaks sellele, mis juba teada: ligi seitsmekümne loomeaasta jooksul umbes viiskümmend filmi ja sada viiskümmend teatrilavastust, arvukalt stsenaariume ja näidendeid.

Mujal viibides kiirustas Ingmar Bergman igal võimalusel Fårö saarele tagasi. Oma mereäärsesse majja, mis “viib mõtted igaviku peale”. Bergmanil oli kodusaarel oma kino ja väga hea filmiarhiiv, mida ta iga päev usinalt kasutas. Kahte filmi vaatas ta igal aastal uuesti: Victor Sjöströmi “Surmakutsarit” ja Akira Kurosawa “Rashomoni”. Aga ta vaatas ära ka kõik uued rootsi mängufilmid (üle 20 aastas, suur osa koostöös TVga) ja andis igal aastal välja ka omanimelist preemiat noorele režissöörile.

Ingmar Bergman jälgis tähelepanelikult, mis maailmas sünnib, kuid püüdis ise igasugust tähelepanu vältida, ei läinud vastu võtma isegi suurimatest suurimat tunnustust ühele filmirežissöörile – Cannes’i festivali elutööpreemiat Kuldpalmide Kuldpalmi.

Kuid ühe auhinna vastuvõtmiseks oli maestro nõus oma kodusaarelt korraks ära sõitma 2003. aastal, kui Stockholmi Filmhusetis anti talle seoses seal alanud Rahvusvahelise Filmiarhiivi Föderatsiooni kongressiga üle filmiarhivaaride Hõbedane Filmikarp vanade värvifilmide restaureerimise eest, mida ähvardab pleekimise oht. Ingmar Bergman on aastaid osalenud  Svenska Filminstituteti arhiivindus- ja restaureerimistegevuses, kus siiani on õnnestunud päästa ligi 70 värvifilmi, sealhulgas ka Ingmar Bergmani enda “Võluflööt” ja Jan Troelli epopöa “Väljarändajad”/“Sisserändajad”. Auhinda vastu võttes kinnitas Bergman, et tema jaoks on väga tähtis viibida pidevalt filmikunsti lätete juures ning kuuluda filmiarhivaaride kirglikku vennaskonda.

Ingmar Bergman hoidus siiski avalikkusest kõrvale ja vältis igasuguseid ülesastumisi. “Viimased kolmkümmend aastat jätab mind külmaks, mida minust kirjutatakse või räägitakse. Nagu ei räägitakski minust, vaid mingist kaugest sugulasest. Minul pole sellega mingit pistmist, mind see ei huvita. Fårös elades olen õnneks sellest kõigest väga kaugel.”

Bergman nimetas end suureks telekavahtijaks, nautides telekastist ennekõike teatrietendusi laiast maailmast, eriti just oopereid. Muusika kuulamine kuulus samuti tema igapäevaste tegevuste hulka: “Muusika on mind saatnud kogu aeg pea kogu elu. See on toonud elu eri etappidel palju lohutust ja leevendust. Jõulude ajal Bachi “Jõuluoratooriumi” kuulates ja selle partituuri süvenedes leidsin sellest uusi tahke. Olen muusikas asjaarmastaja. Mõnda aega olin abielus pianistiga  ja see oli selles mõttes väga hea, et nägin lähedalt proffmuusiku elu ja suhet muusikaga. Asi oli nii, et tema armastas teatrit ja mina muusikat. Tutvusime, ja koos elades tüdines tema teatrist ja mina muusikast. Ka nii võib minna.”

Nii napisõnaliselt vihjab Ingmar Bergman naljaga pooleks ühele oma abikaasadest – eestlannale Käbi Lareteile. Nende koostöö oli märksa tihedam, kui öeldust välja võiks lugeda. Käbi Laretei mängis muide sisse kõik Chopini palad, mis kõlavad filmis “Sügissonaat”. Ja kindlasti oli teda palju Ingrid Bergmani mängitud pianist Charlotte’is. Nende kooselust sündinud poeg, filmirežissöör Daniel Bergman pidas vajalikuks tulla Tallinna Ingmar Bergmani stsenaariumi järgi valminud filmi “Pühapäevalapsed” esietendusele. Bergmani filmis “Vaikus” kõlab väljamõeldud maa keel, mis meenutab kohati kahtlaselt eesti keelt, linna nimi on muide Timuka, ja Ingmar Bergman on ise tunnistanud, et see sõna jäi talle silma Käbi öökapil lebanud raamatu järgi (ilmselt Lagerkvisti “Timukas”). Ja filmis “Niisuguseid asju siin ei juhtu” (1950) kasutas Bergman mitmeid Rootsi emigreerunud eesti näitlejaid: Hanno Kompus, Sylvia Tael, Els Vaarman, Edmar Kuus, Rudolf Lipp jt. Kui Vanemuine 1984. aastal Stockholmi Kuninglikus Draamateatris külalisetendustel oli, pidas tollane selle teatri režissöör Ingmar Bergman vajalikuks teatri valvelaua kõrval istuda ja külalisi Eestist kättpidi tervitada. Üheks Bergmani viimase aja lemmiknäitlejaks oli eesti päritolu Lena Endre, kellele mõeldes kirjutas ta stsenaariumi “Truudusetud”, mille tegi filmiks Liv Ullmann.

Eestlased on osa saanud Ingmar Bergmani filmidest ja raamatutest. Teatris on siiani lavastatud vaid tema “Stseenid ühest abielust”. Mati Undil mõlkus mõttes näidend “Pärast proovi”, millega poleks probleeme tekkinud; Vanemuises hakkab Roman Baskin sügishooajal lavastama näidendit “Lärmab ja veiderdab”. Viimasel ajal võis märgata mingit leebumist autoriõiguste andmise osas: Helsingi Svenska Teatern sai esimesena õiguse mängida “Sügissonaati”, esietendus on juba augustis, sama teos on lähiajal tulemas ka Eesti Draamateatri repertuaari. Kindlasti tuleb lisa ka tõlkeraamatutele. Suurmehed on ju selleks, et jääda.

Ülev Aaloe

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming