Järelemõtlemise koht: miks ikkagi nõukaaeg ja Georgia?

Heino K?

Sirp on mõnel korral sõna võtnud kirja- ja kõnepruugi teemadel. Selles valdkonnas on veelgi asju, mis tunduvad küsitavad. Mind häirib näiteks viimase aja tendents hakata eesti keeles ammu juurdunud Gruusia asemel tarvitama Georgiat. Mille poolest see inglise keelest laenatud variant parem on kui vene keelest tulnu? Eriti agaralt pruugib seda isamaaliitlane Andres Herkel ja nüüd on see koguni nende uue erakonna programmi viidud. Kui meile Venemaa poliitika ei meeldi, siis ei maksa russofoobias nii kaugele minna, et hakkame oma ammu omaseks saanud kõnepruuki muutma.

Ka sisuliselt on see mitme otsaga asi. Kui Gruusia on kindel mõiste ja igaüks teab, mida see tähendab, siis Georgia võib mõndagi sekeldust põhjustada. “Eesti Entsüklopeedia kaardiköide”, mis õnneks on traditsioonilise vormi juurde jäänud, juhib meid ka Franz Josephi maal oleva Georgi maa juurde, rääkimata USA ulatuslikust kaguosariigist Georgiast. Peale selle arvukad George’id  ja Georgetownid  üle maailma laiali.

Kui juba EEst juttu oli, siis meenutagem natuke ajalugu. Ajal, mil hakati ENEt ette valmistama, tegi toimetus ära ulatusliku eeltöö ka pärisnimede valdkonnas. Üldpõhimõtteks võeti, et ladina tähestikuga keelte puhul lähtutakse maa kohalikust kirjapildist. Ülejäänud keelte puhul üritati välja selgitada kohalik hääldus ja selle järgi panna eesti nimi. Erandeid tehti, kui keeles oli juba omaseks saanud mingi muu nimekuju. Sageli aga kohendati neidki süsteemselt väljatöötatud reeglite järgi.

Paraku on tänaseks need ühtsed reeglid ununenud/unustatud ja avalikus kirjapildis valitseb virvarr. Enamasti on aluseks lääne (peamiselt ingliskeelsest ajakirjandusest võetud juhuslik vorm, mida eri väljaanded ja autorid pahatihti veel varieerivad, lähtuvalt allikast.

Ülalöeldut silmas pidades oleks venepärase Gruusia asemel õige vaste grusiinipärane Sakharthvelo (rõhuga teisel silbil), mida ilmselt ka Herkel paljuks peab.

Mis aga puutub russismidesse, siis tundub, et nendevastase võitluse haripunkt peaks juba möödas olema. Praegu kujutavad meie keelele palju tõsisemat ohtu anglitsismid, mis laviinina uksest ja aknast peale tulevad.

Hiljaaegu taunis Ain Kaalep meie kultuurilist allakäiku. Selle üheks ilminguks on ka meie keelepruugi labastamine. Kirjakeeles on roppused saanud igapäevaseks, muutunud täiesti enesestmõistetavaks. Aga mitte ainult see, labastumine avaldub muuski.

On meil olnud tsaariaeg, Eesti aeg, Saksa aeg, Vene aeg, ka Nõukogude aeg. Nüüd on äkki välja ilmunud nõukaaeg. Ministrid, poliitikud, koguni professorid räägivad tõsises tekstis nõukaajast. Kui sellega tahetakse asjale halvustavat varjundit anda, siis pigemini langeb pejoratiivsus niisuguse kõne- või kirjapruugi kasutajale endale. See võib sobida Enno Tammeri lobeda jutuga intervjuusse. Ent isegi ta raamatute väärtust vähendavad seesugused väljendid tõsise lugeja silmis. Stiililiselt oleks see samaväärne, kui Mailis Reps või Tõnis Lukas hakkaksid haridusreformist kõneldes rääkima inkast või matast. Iga asi omal ajal ja omas kohas.

Meie kirjakeele reegleid on viimasel ajal küll nihutatud kõikelubatavuse suunas. Kusagil võiks siiski piir olla soliidse kirjapruugi ja tänavakeele vahel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming