Jüri Ehlvest 15. III 1967 – 11. X 2006

 

Teade Jüri Ehlvesti lahkumisest on esialgu uskumatu, mõjudes otsekui müstifikatsioone ja metamorfoose armastanud kirjaniku järjekordne vimka. Ometi sedapuhku on see viimne. Mis aga ei välista legendide ja uute lugude teket. Sest sinna, kuhu ilmus Jüri, tõi ta alati kaasa elevuse ja rahutuse, tema läheduses valitses alati leppimatus harjumuspärase ja triviaalse, tavaarusaamade ja pinnapealse näivusega. Silmaga nähtavast Jürile ei piisanud – teda veetles eksootiline, tõmbas enda poole sõnadetagune, paelus alateadvuslik, kütkestas müstiline. Ta tungles tundmatusse. Tema looming on ühtaegu nii palju reisinud kirjaniku horisontaalne avastusretk, mis toob esile kummastavaid ja koomilisi vääritimõistmisi kultuuride piiridelt, kui ka vertikaalne süüvimine inimhinge põhjatusse. Ja vahest ka ohtlik eksperimenteerimine. Sest Hamleti küsimus polnud Jürile võõras. Tema sõnastuses jääb see kõlama nii: “Kas sa tahad selles maailmas olla või ei taha, selles on küsimus./---/ Kas see on sinu maailm või ei ole, kas sa tahad olla selles maailmas või sellest maailmast väljas. Oluline on see, mis toimub piiril.” Jüri Ehlvesti kirjanduslik tegevus algas varakult, juba ajakirja Pioneer Kirjandussündmus 1976 laureaadina, kuid järjekindla hoo sai sisse ajakirja Vikerkaar kasvandiku ja püsiautorina 1988. aastast. Kuigi esimeste raamatuteni kulus veel aega, olid need seda küpsemad: 1996. aastal ilmusid lühiromaan “Ikka veel Bagdadis” ja novellikogu “Krutsiaania”, mis võitis ka Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna. Järgnesid “Päkapikk kirjutab” (1997), “Elumask” (1998), “Elli lend” (1999), “Taevatrepp” (2001), “Hobune eikusagilt” (2002, teine Eesti Kultuurkapitali proosaauhind), “Rahuldus” (2004) ja “Palverännak” (2005). Andeka lugude jutustajana sai talle osaks au olla kahekordne Friedebert Tuglase novellipreemia laureaat, lisaks pälvis ta mitmeid Sirbi ja Loomingu aastapreemiaid, tema loomingut on tõlgitud ja sellega on eksperimenteeritud nii laval kui filmis. Jüri meisterlikkus kirjanikuna seisnes tema rohke lugemuse ning bioloogia, teoloogia, dramaturgia ja analüütilise filosoofia valdkonda hõlmanud õpingute edukas sümbioosis isikliku kogemusega. Tulemus ei pruukinud olla lihtne ja igaühele mõistetav, kuid seda adutavam on tema loomingus ajastu märksõnade ennetav tajumine ja uudne väljendusviis, mis paelus kriitikuid ja arendas teooriaid. Samas ei ole tema lood kuidagi konstruktsioonid, vaid pigem improvisatsioonid, kasvades välja elust enesest. Rohkem kui ehk esmapilgul paistab, on neis empaatiat, soojust ja inimlikkust, millest kõnelevad mitmedki liigutavad mälupildid Jürist koos pojaga mõnel kirjanduslikul väljasõidul. Elu keerukate märkide mõistatamine ja seletamine oli Jüri kiindumus ja vahest polnud talle midagi võõramat kui tegelikkuse lakeerimine ja lihtsustamine – selles on tema lugude mitmeplaanilisuse, jutustuste kuristike, pidevate katkestuste, semantiliste kriiside ja reaalsustasandite põimimise põhjused.

Jüri elu oli kui tähelend, mis säratas kogu eesti kirjandust. Ta oli tõeline homo scribens, kes tindi lõppedes oleks edasi kirjutanud ka verega. Tema palangulistes loomepuhangutes sündinud lugude ja raamatutesse krüpteeritud sõnumite tagamaal heiastuvad aga igiinimlik õnneihalus ja lihtsad mõtted. Otsekui vaimse testamendina kuuleme tema häält lausumas ühes “Ööülikooli” loengu salvestuses: “Elada head elu ja mitte teha kurja on põhiline. Kuid põnevust, kõditusi, ärevust ja nihvkat, elu tasakaalust väljaviimise võbinaid peab ka olema.”

EESTI KIRJANIKE LIIT

KARL RISTIKIVI SELTS

EYS VELJESTO

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming