Juhan-Edvard Illend 30. I 1943 ? 22. II 2005

Arvo Pärenson, Eesti Disainerite Liit, Eesti Kunstiakadeemia

Juhan-Edvard Illend oli nii õppejõu kui ka disainerina alati uudne ja huvitav. Tema loomingus oli isikupära ja professionaalset süvenemist. Hingelt oli ta õpetaja. Ta oskas sütitada tudengeid ja nendel oli ja on oma õpetajast rääkides sära silmis. Juhan-Edvard Illendi arvates ei olnud pedagoogiline tegevus mitte niivõrd õpetaja-õpilase suhe, kuivõrd maailmavaadete ja kogemuste kokkusõlmimine. On siiralt kahju, et loominguline küpsus ja elukogemus, mida ta ennast säästmata õpilastele jagas, nii varakult katkes.

Kuid võin kindlalt öelda, et tal on terve plejaad jüngreid, kelle silmi ja hinge ta on avanud ning rikastanud nende maailma siiruse ja heasoovliku otsekohesusega. Nemad kannavad edasi Illendi loomingut ja maailmavaadet.

Harva kohtab temasugust abivalmis inimest.

Eelarvamusteta ja huumoorikana oli ta alati huvitav ja südamlik kaaslane. Juhan-Edvard Illendil oli eriline oskus keerulisi probleeme lihtsalt ja arusaadavalt seletada, sealjuures ei surunud ta peale oma arvamust ja eelistusi. Tema maailm oli huvitav, ta vaatas kaugele ette. Ta oli idealist selle sõna heas tähenduses.

Illendile olid ääretult olulised perekond ja traditsioonid. Oma juurte otsingud ja suguvõsa ajaloo uurimine ning lätete leidmine olid asjad, millest ta alati rääkis suure õhina ja pieteediga.

Disainerite üritustel oli ta seltskonna hing ja sellest hakkame suurt puudust tundma. Juhan oli hingelt ja vaimult ilus inimene!