JUHAN SAAR 22. XII 1929 – 28.VIII 2007

 

Eesti kirjanike pere on kaotanud ühe oma väärikama liikme. Pärast pikka kurnavat haigust lahkus jäädavalt Juhan Saar, luuletaja, prosaist, dramaturg, kirjastaja, mitmekülgne kirjandus- ja kultuurielu edendaja. Mees, keda sõbrad ja tuttavad tundsid juba aastakümneid kui Vana Juhanit. Nii ei nimetatud teda mitte nöökamisi, vaid aupaklikult ja tunnustavalt. Juhan Saare lapsepõlv ja noorukiiga möödusid perepojana Tartumaal Laeva vallas. Pärast alghariduse saamist õppis ta Tartu Elektromehaanika Tehnikumis, kuid elektrikuna töötas vaid aasta. Järgnes ajateenistus Eesti Laskurkorpuses aastail 1950–1953 ja juba siis ilmutas ta kirjanduslikku andekust. Nii jätkaski ta ajakirjanikuna ajalehe Säde toimetuses, siis raadios ja televisioonis, ajakirjas Pikker ning tõusis koguni kultuuriministeeriumi ametnikuks ja nukuteatri kirjandusala juhatajaks.

Tee kirjandusse kulges läbi Noorte Autorite Koondise, 1966. aastal sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Mõni aeg hiljem pühendus ta organisatoorsele tööle Kirjanduse Propaganda Büroo direktori ning kunstilise juhina. Eesti iseseisvuse taastamise algusaegadel 1990. aastal oli ta kirjastuse Faatum asutajaid, kus oli peatoimetajana tegev oma elupäevade lõpuni. Tema algatusel toimus Faatumi eestvõttel esimene taasiseseisvusejärgne romaanivõistlus, mille järel, samuti tema ettepanekul, kutsuti ellu Eesti Romaanifond.

Juhan Saare enda ilukirjanduslik looming on laiahaardeline. Ta viljeles luulet ja lühiproosat, kirjutas niihästi lastele kui ka täiskasvanutele, rikastas laulutekstidega estraadietendusi ja muusikale. Suurt publikumenu pälvinud näidenditel “Valge tee kutse”, “Kuning Herman Esimene” ja “Tartu rahu” on tugev dokumentaalne alus. Dramaturgina ei unustanud Juhan Saar väikesi teatrisõpru, neile on kirjutatud rahvatükk “Kratimäng”, nukunäidend “Tühjade susside saladus” ja Heino Väli raamatu ainetel “Silver Ükssilm – Vilsandi hirmus mereröövel”.

Kirjaniku enda maailmanägemisele jõuab kõige lähemale kahe raamatu kaudu. Need on 1999. aastal ilmunud valitud luuletuste kogu “Elu ikka ühekordne”, millele lisatud ka helikassett kandlemänguga, ja kaks aastat tagasi valminud memuaarid “Valus naer”.

Juhan Saar armastas musitseerida kandlel. Ta tegi seda virtuoosselt, andis kontserte ka väliseestlastele Rootsis ja Kanadas. Veel armastas ta enda ümber koguda sõpru ja võõrustada neid omatehtud maitsvate toitudega, peo haripunktil võttis ta siis sageli oma mänguriista. Ta sarnanes oma aina hallineva lokkisjuukselise soengu ja habemega nii väga Vanemuisega, kes on tulnud Kungla rahvale “kandlelugu lööma”. Tema, meie päevade Vanemuise kannel on nüüd vaikinud. Tema omaste, sõprade ja tuttavate, meie rahva hinges jääb see aga edasi helisema pikkadeks aegadeks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming