KALJO WEST 17. X 1924 – 31. I 2008

 

Iidne Eestimaa pinnases kasvanud tamm oleks see puu, mis kirjeldaks kõige paremini meie Õpetajat, Kaljo Westi. Tiheda võraga väärikas puu, mille okstelt lendas muusikaellu lugematul arvul flötiste, olgu siis professionaale või asjaarmastajaid. Ägedad iilid ja rasked olud püüdsid teda järjepanu murda või kallutada, ent sellevõrra sitkemaks ja kindlamaks ta läks. Temast sai erakordne ja teednäitav isiksus, kellena ta meile alatiseks meelde jääb. Flööt, see õrn ja poeetiline instrument, sattus tema eluteele saatusliku juhuse kaudu. Miski selles pidi võluma nii sügavalt, et flöödimängijaks saamist ei takistanud ei sõdurielu Eesti leegionis, kümme aastat sunnitööd Norilskis ega hilisem kommunistliku partei põlu all olemine. Nii hasartne huvi kui rasked ajad ajendasid teda ehitama ise algusest lõpuni metallflööti, esimese ja seni ainsana Eestis.

Sihikindlus oleks teda edasi viinud ilmselt igal elualal. On siiski õnn, et süda hoidis Suure Muusika poole. See süda ja tema missioonitunne kuulusid südika vabadusvõitlejana alati Eesti Vabariigile, ent aitasid Muusikuteks saada ka paljudel noortel flöödimängijatel.

Kaljo Westi muusikutee kulges pikalt ERSO liikmena. Algul veel tudengina ning õppides kolleegidelt, hiljem istudes oma õpilaste kõrval, jagades heatahtlikult sooritustele hinnangut ning kiitust.

Aastakümneid kestnud õpetajatee pole mingi juhus, vaid tõeline soov ja tahtmine aidata oma hoolealustel leida endas Muusika, õppida kuulama, väljenduma, tundma. Mitte kunagi ei tõstnud ta häält, ealeski ei näidanud näpuga kellelegi „tublimale” ega „andekamale”, vaid rõhus iga õpilase individuaalsetele väärtustele ning oskuste arendamisele. Seda pea poolsajandi vältel G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis kui paljudes muudes Eestimaa muusikaõppeasutustes. Alati oli tema siiras soov ja soovitus tunda muusikast ennekõike rõõmu. Oli siis tegemist pisikese plokkflöödijuntsu, noore tudengi või juba veidi vanema kolleegiga. Rõõmutu muusika pole muusika. Galantse meelekindlusega süstis ta seda mõtet kõikidesse oma õpilastesse.

Ent rõõmu andis tunda peale musitseerimise ka paljust muust. Ootamatult avastatud vanamuusikanoodid, päikeselised päevad, hea spinning, priske kalasaak…

Kaljo West jääb meie südamesse alatiseks oma päikeselise soojuse ja tarkusega. Tema eeskuju nakatagu kõiki vaatama mööda eluraskustest ning püüdlema oma unistuste ja eesmärkide poole, hävitamata sealjuures teisi oma teel. Tema õpetussõnad kõlavad veel kaua Eesti flöödimängijate nootides ja harrastajate mõtetes.

See tamm ei murdu iial, see tamm elab igavesti meie südames. Hüvasti, armas Õpetaja!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming