Kas keelelised inimõigused ja keeleline julgeolek on Eestis tagatud?

Mart Rannut, keeleteadlane, Integratsiooni Uuringute Instituut

Keeleaasta 2010/2011        Õppeaasta algab Eestis traditsiooniliselt tarkusepäeval 1. septembril, keeleaasta emakeelepäeval 14. märtsil. Möödunud keeleaasta 2010/2011 oli põnev ja kirju nagu eelmisedki, sündmusi mahtus mitmesse kohta ja valdkonda, saime juurde tublisid keeleauhindade laureaate. Eelmine pärjatu oli Ain Kaalep (Wiedemanni auhind), keeletegusid tegi Sergei Metlev (keeleteo rahva lemmik) ja selleks oli kihnu aabits (see päris õige keeletegu).  Tänavu sai Wiedemanni auhinnaga pärjatud väärikas teaduskorüfee professor Tiit-Rein Viitso. Keeleteo väljapaistvaid kandidaate oli tegevusvaldkonna poolest seinast seina, üks toredam kui teine: kirjanduse (ja kirjutamise) juurde juhatamine, hääljuhendamise abivahendite tootmine vaegnägijatele, Gösekeni grammatika ja tema eesti keele pärandi avaldamine,  Metsatölli laululooming, Eesti Rahva  Muuseumi keelenäitus, üliõpilaste eesti keele oskuse tasemeuuring, Eesti Keele Kaitse Ühingu tegevus, töövihik esimesele kooliastmele tekstist arusaamist arendavate ülesannetega, eestikeelsete poplaulude tegemine ja esitamine lätlaste poolt Lätis, Antoine Chalvini prantsuskeelne monograafia Johannes Aaviku keeleuuendusest, Lümanda kooli korraldatud Saaremaa rannajuttude võistlus ja kirjandusja lugemisüritused Kuressaare gümnaasiumis  ning muidugi sõnaus. 2010. aasta keeleteo auhinnad said teatavaks emakeelepäeval: nii pea- kui ka rahvaauhinna võitis MTÜ Jumalalaegas ja Eesti Hoiuraamatukogu pimedate raamatukogu osakonna töörühm, kelle ühistööna valmis läinud aastal pimedate tehniliste abivahendite eestikeelne hääljuhendamine. Auhinna pälvinud töörühma kuulusid Janar Vaik, Artur Räpp, Igor Markatšov ja Sandra Meigas. Ja 23. veebruaril võeti riigikogus vastu  uus keeleseadus (jõustub 01.07.2011). Riigi enda keeletegevuses oli rõõmustavat ja „nagu alati” kvaliteeti. Sirvigem keelesündmusi ja -tegevust keelekorraldusmõõtmete kaupa, alustagem keeleõppest.     

Keeleõpe       

Möödunud aasta alguses kinnitas valitsus oma määrusega uuendatud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad, millele üleminek algab 2011. aasta sügisest. Need määravad ära,  kuidas õpilased valmistuvad kooli kaudu iseseisvaks eluks ja toimetulekuks. Iseenesest on kõik kena, välja arvatud vene kooli puudutav osa, kus on jätkuvalt seadustatud eestikeelse ühiskonna eiramine. Üheksa põhikooliaasta jooksul jõutakse keeleoskuses kesktaseme algusse (B1), 12 aastat kulub juba tugeva kesktasemeni (B2) jõudmiseks, kuigi vangivalvuridki peavad eesti keelt oskama juba C1-tasemel. Tegemist on inimõiguste tõsise rikkumisega,  sest riik ei loo venekeelsete koolide õpilastele eesti koolide õpilastega võrreldes võrdseid võimalusi konkurentsivõimelise hariduse omandamiseks.   

Tulemus on näha: vene koolidest jõuab kõrgkoolidesse suhteliselt vähem tudengeid, nende seas on ka väljalangevus suurem.  Jätkatakse ka Nõukogude ajast pärit venekeelse kirjandi kirjutamisega vene gümnaasiumi kohustusliku riigieksamina. Huvitav, mida sellega mõõdetakse? Kas sobivust Venemaale tööle või sinna kõrgkooli? Või äkki arvatakse haridusministeeriumis siiani, et Eestimaal on vaja venekeelseid töökohti? Lõpuks tuleb mainida ka, mis vastavas dokumendis on jäänud puudu: selleks on eesti keele kui teise keele ainekava eestikeelses koolis – muu kodukeelega  õpilaste jaoks. Äkki ministeeriumirahvas veel ei tea, et järjest suurem osa eesti kooli õpilastest kasutab kodus muud keelt? Vene põhikooli õppekavade suurimaks puuduseks on äpardunud eesti keele ainekava algastmes, kus rõhk on ilmselt pandud võimaliku eesti keele oskuse (keelekümbluslasteaiad!) äraunustamisele – kolme aasta jooksul keskmiselt kaks eesti keele tundi nädalas muud tulemust ei anna. Siin on meie väeti lõimumise  põhjus, mis toodab lisaks kehvale eesti keele oskusele ka selle suhtes negatiivseid hoiakuid ning takistab ühisvõrgustike ja meediaruumi tekkimist.       

2010. aasta lõpus avaldatud PISA 2009 testide tulemuste alusel kuulus Eesti hariduse kvaliteedilt maailma tippu. Väärt tulemuse üle võib põhjendatult uhkust tunda. See PISA test oli keelepõhine, keskmes oli funktsionaalne lugemisoskus, s.o kirjalike tekstide mõistmine  ja kasutamine, et saavutada oma eesmärke, arendada oma teadmisi ja võimeid ning osaleda ühiskonna elus. Eesti head tulemust tumestab väike sohitegemine: kui mujal pidid immigrandid ja nende järeltulijad vastava testi tegema riigikeeles, siis Eestis tegid vene koolide õpilased (ligi viiendik osalenutest) selle vene keeles. Kui me soovime saada testi põhjal teavet ühiskonnas toimetuleku kohta edasises elus, siis vene keele oskuse  kaudu seda Eestis küll mõõta ei saa.       

Vene gümnaasiumide üleminekust 60% ulatuses eestikeelsele õppele sai oluline poliitiline teema eelmise aasta sügisel. Kuigi muretseti õpilaste pärast, kumas selle tagant läbi nii mõnegi õpetaja häda vähese eesti keele oskuse  pärast ning kollitav koondamine. Mingit korralduslikku või haridusprobleemi selle taga ei olnud, põhjuseks võisid olla ehk lähenevad valimised. Tegemist võib olla ka mõne naaberriigi huviga, sest põhilisteks agitaatoriteks olid siin piiritagused tegelased. Ülemineku enda kohta tuleb märkida, et tegemist on süsteemse kavaga, millele midagi sisulist raske ette heita. Järgmisest õppeaastast jääb venekeelsetesse gümnaasiumidesse alla 4500 õpilase, kes  jaotuvad 61 gümnaasiumi peale. Nii väikese õpilaste arvuga gümnaasiumivõrgus ei ole võimalik üleval pidada kõikide ainete jaoks välja õpetatud pedagooge ning kirjastada õpikuid. Muide, nii PISA 2006 kui ka viimane, PISA 2009 näitavad vene koolide kehvemat õpikvaliteeti eesti koolidega võrreldes.     

Täiskasvanute eesti keele omandamisel Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Keeleõppe arendus 2007–2010” raames on kahe aasta jooksul hüvitatud keeleõppekulud 2300 inimesele. Üle poole neist sooritas algtaseme keeleeksami. Rohkem kui pool neist, kellele keeleõppekulud on hüvitatud, elab Tallinnas  ja Harjumaal. See võib kulmu kergitama panna: kas siis osa meie kaaselanikke märkab alles nüüd, paarkümmend aastat pärast eesti keele riigikeelena kehtestamist, et Eestis eesti keelt tarvis läheb? On ka neid (eesti keelt ei oska ligi sada tuhat kaasmaalast!), kuid juhin tähelepanu uuele ja kasvavale trendile: keeleõppijate hulgas suureneb uusimmigrantide osa, kusjuures järjest rohkem on neid, kelle emakeel ei ole mitte vene keel. Samas  näitas eelmisel aastal haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud uurimus, et paljud täiskasvanute keelekoolitusega seotud õpetajad ei ole ajaga kaasas käinud: metoodilised oskused on tihti tagasihoidlikud ning põhinevad eestivene kontrastiivsel keeleõppel. Mida aga peaksid pihta hakkama need õpihimulised, kes vene keelt ei oska? 

Korpuskorraldus         

Korpuskorraldus hõlmab eesti keele kvaliteedi tõstmist ja kirjakeele normi järgimist. See on jätkuvalt meie kõige edukam keelekorraldusmõõde ning esile on tuua mitmeid tähtsündmusi. Uudissõnade loomise eesmärk on keele tähistusvõime tagamine, nende keelestruktuuri sobimiseks tuleb leida parim. Vastav võistlus – presidendi sõnaus – oli edukas, langedes kokku meie tuntuima keeleuuendaja Johannes Aaviku 130. sünniaastapäevaga. Aavik tuletas  ise mitusada uudissõna ning tõi mitmeid uuendusi ka keelestruktuuri. Osales ligi kuussada sõnaloojat üle kahe tuhande sõnaga, seega oli lisaks keeleuuendusele tegemist üldrahavaliku keelemaine kujundusüritusega. Nõudlik tuleks olla siiski uute sõnade kvaliteedi puhul. Näiteks 1990. aastate lõpus juurutatud sõna „rahvusvähemus” on kurb näide ebaõnnestunud sõnaloomest: selle puhul ei pruugi tegemist olla mingi vähemusega (nagu tihti ekslikult  arvatakse), vaid lihtsalt rahvusrühmaga. Sõnaraamatute vallas tõi eelmine aasta kaks uudist: ilmavalgust nägi eesti-vene sõnaraamatu viimane, viies köide, mida tehti pea kakskümmend aastat, ning eesti keele seletava sõnaraamatu veebiversioon on möödunud aastast tasuta saadaval. Juurdepääs keelevarale ja programmidele on aluseks meie keeleteadlikkuse tõstmisel ning just seetõttu on vastav ettevõtmine väärtuslik.     

Staatuskorraldus   

Keele püsimisel on kõige olulisem staatuskorralduslik mõõde, kuid traditsiooniliselt on see, mis eesti keele ümber selles osas toimub, pisut  piinlik. Lõimimistegevus, uus keeleseadus ning eesti keele uus arengukava olid selle valdkonna eelmise aasta olulisemad.   

Paar viimast aastat on haridusministeerium pusinud uue keeleseaduse kallal, mille esimene variant nõudis avalikkuse survel  tõsist ümbertegemist. Uus kohendatud ja enne iseseisvuspäeva kiiruga vastu võetud keeleseadus on keelekorralduslikult üsna kesine ja hall. Seal reguleeritakse eesti keele ja võõrkeelte kasutamist asjaajamises ja suhtluses, eesti keele oskuse nõudeid ja hindamist, riiklikku järelevalvet ning vastutust. Eelmise keeleseadusega võrreldes on korrastatum ja loogilisem seaduse ülesehitus. Eesti kirjakeele norm kui keele ametliku kasutamise alus  ja avaliku kasutuse suunaja on toodud määrusest seadusse (välja on jäetud napakas hääldusnorm, mis enne hääldusdefektiga inimesi trahviga ähvardas).  

Uue keeleseaduse koostamisel oli probleemiks eesti keele olukorda analüüsivate uuringute ja muude materjalide puudus, sest riik (s.t HTM) ei ole neid vajalikuks pidanud, senistes materjalides on käsitletud valdavalt vaid keele kvaliteeti. Seega tuli uus keeleseadus kobamisi, enesetunde abil kokku panna. Riik ootab keeleseaduselt ennekõike kahe põhilise valdkonna regulatsiooni, milleks on keelelised  inimõigused ja riigi keeleline julgeolek. Nendest lähtuvalt määratletakse keelte kasutusalad. Selles osas on uus keeleseadus ülimalt visandlik, kusjuures osa selle sätteid keerab eesti keele-elu pahempidi: näiteks nähakse ette Narvas ja Sillamäel ametlikult vene keelele voli andmist ja sisuliselt sealse eesti elanikkonna venestamist. Samuti võib selle kohaselt käia vene koolides asjaajamine uuesti vene keeles, nii suurendab see segregatsiooni  ja vähendab lõimumist. Järjekordselt on reguleerimata avalikku keelekasutust hõlmav huviharidus ja huvitegevus, mis võib kaasa tuua eesti emakeelega laste diskrimineerimise. Seetõttu tuleks kehtestada konkreetne regulatsioon, mis peaks olema seotud maksumaksja raha kasutamisega. Eraldi peab olema fikseeritud hariduse keelekorralduse õiguslik alus, mis siiani kahetsusväärselt erineb olulisel määral Euroopa õigusnormidest.       

Keelelised inimõigused on lahti kirjutamata (eriti õigused seoses muude keeltega, nt muude keelte põhjendamata nõuded töölevõtul). Ära on unustatud keelehalduse valdkonna õiguslik regulatsioon. Eesti keele kui asjaajamisja suhtluskeele nõue peaks laienema riigi ja kohaliku omavalitsuse rahastatud äriühingutele, sihtasutustele ja MTÜdele, kuid seegi võimalus  on jäetud fikseerimata. Samuti peaks keeleseadus reguleerima kohtus kasutatavat keelt, mis on aga teiste seaduste hooleks jäetud. Tulemuseks on maailmas haruldane keelevaliku vabadus (nt advokaadid võivad kohtus kasutada võõrkeelt!).     

Samas aga troonivad seaduses edasi piirangud erasfääri regulatsiooni osas, mis kunagi OSCE vähemusvoliniku van der Stoeli survel eelmisesse seadusse lisati, kuid mis viimase majanduskriisi valgel mõttetuks muutusid. Seetõttu on seadusest kadunud riigikeele sümboolne funktsioon, mida Euroopa Inimõiguste  Kohus on oluliseks pidanud. Eks see seadus sai ülekäe tehtud, puuduste rida võiks jätkata. Viimastel kordadel on riigikogu keeleseadust remontinud ikka viimasel hetkel enne järjekordseid parlamendivalimisi. Põhjus on selge: siis saab rahvuslikule stiimulile reageerivale valijale serveerida seda kui erakondlikku saavutust, sisusoovitusi jagavatele teadlastele aga öeldakse, et enam pole aega. Kaks ühe hoobiga! Teine olulisem dokument on valitsuse  poolt eelmise aasta novembris kinnitatud „Eesti keele arengukava 2011–2017” ja selle rakendusplaan, mille on koostanud haridusja teadusministeerium koostöös Eesti keelenõukoguga. Arengukava esitab 13 eesti keele valdkonna arendamise meedet, mis peavad aitama „tagada eesti keele kui riigikeele toimimise kõikides eluvaldkondades, selle arenguvõime ning Eesti elanike ühise suhtluskeele staatuse”. Dokument on tunduvalt sisukam,  kui esmalugemisel tundub. Seal käsitletud eesti keele korpuskorraldust (üld-, oskus- ja nimekorraldus), tööd keelekogude rikastamisel, eesti keele keeletehnoloogilist tuge ning reservatsioonidega ka haridust ja eesti keele õpet tuleb hinnata põhjalikuks ja süsteemseks. Kogu arengukava rikub aga ära selle seosetusüsteemitu ülesehitus.         

Muidugi, ega see olegi mingi magistritöö, kus teadustaset nõutakse, vaid kõigest Vabariigi Valitsuse dokument, kuid koostajate autoriteet eeldaks siiski paremat. Ei ole ju keeruline mõni õpik läbi lugeda ja põhialused selgeks teha! Seesuguste  dokumentide kirstunael on staatuskorralduse käsitlus, mis esineb siin keeleseaduse täitmise järelevalve ja keeleteavituse nime all. Materjal on puhtalt informatiivne, käsitledes üksikuid keeleõigusega seonduvaid akte. Puudub keeleõiguskeskkonna analüüs, keeleliste inimõiguste aspekt, olukorra puudused, vajaliku tegevuse loetelu jmt. Olukorra iseloomustus  on puudulik: lugeja peab näiteks ise teadma, et olemas on Ida-Virumaa, kus eesti keelega vähe teised lood kui mujal. Keelekeskkonna mõiste on olnud kirjutajale tundmata, keelehaldustegevus on hoopis puudu. Samuti ei kavandata selles kõige nigelamalt arenevas keelekorraldusmõõtmes mingeid uuringuid, mis võiksid pakkuda olukorrale lahendust. Kas tõesti on ilmvõimatu leida Eestist selle ala asjatundjat, kes vastava peatüki kokku kirjutaks? Teiste  keelekorraldusmõõtmete osas on lugu õnneks parem.   

Puudulik staatuskorraldus koos keeleõppega on ka peamiseks piduriks integratsioonile, mis eelmise sõnause tulemusel kenasti lõimimiseks muundus. Süsteem, kus poliitilist  vastutust kandis rahvastikuminister, kaotati ülemöödunud aastal, ülesanded anti üle ühele kultuuriministeeriumi osakonnale. Arvata, et koos vastava otsusega tekkis sinna ka oskusteave, on lihtsameelne, nagu esimene aasta on näidanud. Nagu teada, ei olnud ühegi rahvastikuministri büroos ametis ainsatki keeleküsimuste asjatundjat. Trend näib jätkuvat: uue MISA juhataja ametikoha kandidaatidelt ei eeldatud mingeid teadmisi lõimimisest! Mõni  kiuslik võib ehk küsida, kuidas on võimalik teostada keeleprojektide järelevalvet, kavandada oma töötajatele koolitust ning sisuliselt juhtida asutuse tööd, millest midagi ei teata. Selge on, et haigla, rahandus- või justiitsministeeriumi ja üldjuhul iga muu asutuse puhul see kõne alla ei tuleks. Eks see iseloomusta meie ministrite suhtumist eesti keelde ja selle säilimisse. Veel ametis valitsuse ajal näitas tegelikku lõimumistaset 2007. aasta aprillimäsu, kuid  selle põhjuste väljaselgitamiseni ei jõutudki – analüüs on siiani tegemata.       

Riigi ja ametnike tagasihoidliku kvaliteediga lõimimistegevuses tundub olevat eesmärgiks  protsess (rahajagamine) ja mitte tulemus. Nii saab iga erakond oma valijat mõne sobiva keeleteoga peibutada ning ametnikudki on vanaviisi veeretamisega rahul. Muide, üks ettepanek, mis uue lõimimiskava puhul tagasi lükati, puudutas iga-aastast eksperthinnangut lõimimistööle. Eks see ole mõistetav: milline minister või ametnik tahaks kuulda, kui saamatu ta on.     

Keeletehnoloogia     

Vastukaaluks teaduskaugele pusimisele staatuskorralduses  on keeletehnoloogidel ette näidata mitmeid tulemusi ning üldine edasiminek. Eelmise aasta novembris andsid 3. aruandekonverentsil ülevaate seni tehtust kõigi programmi raames finantseeritud projektide esindajad. Ettekannete temaatika oli avar: veebipõhine interaktiivne keeleõpe ja korpused, semantika ja kõnetehnoloogia, kõnekeele uurimine ja keeletarkvara loomine. Töö edeneb, selles osas oleme eesti keele  arendamisega maailma esimese viiekümne keele seas. 

Eelmise aasta lõppu mahtus ka üks kurb sõnum: lahkus eesti foneetika suurkuju, üks meie Wiedemanni auhinna laureaate professor  Ilse Lehiste, kes oli pikki aastaid Eesti foneetikute innustaja ja toetaja ning heatahtlik abistaja. Kogu tema Eesti heaks tehtut ei suudaks me üles lugedagi. Tema teod käivad tema järel ning nendest on Eesti teadusel palju abi veel tulevikuski.