Keeleoskus päästab ebamugavustundest

Aili Künstler

Kohtusime Eesti Peterburi peakonsulaadis Peterburi eestlaste keelepäeval  eelmise aasta 18. detsembril. Kuidas teadsite keelepäevale tulla? Pole te ju mitte eestlaste järeltulija, vaid peterburilasest keelehuviline. Kus on teie enda juured?  Sergei Terešenkov: Loen regulaarselt Eesti Peterburi peakonsulaadi kodulehe uudiseid ja nii sain teada ka keelepäevast. Tõepoolest, mu esivanemate seas pole eestlasi, kuid mu suguvõsa lugu on siiski seotud Balti riikidega: isa liinis on tegu poolakatega,  kes elasid veel 20. sajandi alguses Leedus. Ema liinis on lähimad tõsivene juured: Arhangelsk, Tver, Kostroma, Jaroslavl … 

Kuidas sai alguse teie huvi eesti keele vastu? 

Aastat viis tagasi sattusin iseseisvasse Eestisse (kunagi nõukogude ajal käisime emaga ükskord Haapsalus puhkamas). Sestpeale käin Eestis igal suvel, vahel tihedamaltki, ja üldsegi mitte vaid Narva-Jõesuus oma sõprade juures, vaid ka Tallinnas, aga ka saartel – Hiiumaal, Kihnus. Tundsin ennast  keelebarjääri tõttu ebamugavalt ja hakkasin iseseisvalt eesti keelt õppima. Muidugi räägin kehvasti ja kirjutan veel hullemini, aga saan juba aru, mis mulle öeldakse, ja loen eesti keeles tänapäeva eesti kirjanike teoseid: Õnnepalu, Kivirähka, Tiina Laanemit. 

Olete eestlastega mujal maailmas koos töötanud. Kas sealt ongi pärit teie iseõppija kohta muljetavaldav keeleoskus? Ma ei saa teie enesekriitikaga  kuidagi nõustuda.         

Mind on alati hämmastanud, et nii väikese rahvaarvu kohta on eestlased maailmas üksjagu populaarsed – Arvo Pärdist ja Neeme Järvist Kerli ja Carmen Kassini. Mulle tundub, et iga eestlane tunneb uhkust oma kodumaa üle ja on nagu oma riigi saadik, kes tutvustab seda üle kogu ilma. Kohtasin eestlasi Müncheni ülikoolis  õppides ja üsna hiljuti Roomas stažeerimise ajal. Tõsi, me ei suhelnud eesti keeles: Saksamaal seetõttu, et siis ma veel ei osanud eesti keelt, Roomas aga seetõttu, et itaalia keel tõrjus mu aktiivsest keelekasutusest välja kõik muud võõrkeeled. Viimase aastaga on mul Peterburis sugenenud palju eesti sõpru, nii Peterburi Eesti Kultuuriseltsis kui peakonsulaadis. Pealegi  suhtlen programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” komiteega ja Consumetricuga, kelle organiseerida on Tallinnas augustikuu Dovlatovi päevad. Veebruarikuust olen seotud veel ühe huvitava projektiga, nimelt „Kudõmkar – Permi piirkonna kultuurikeskus 2011”, millega seoses teeme koostööd Eesti organisatsioonidega, sealhulgas Fenno-Ugriaga. Nii  et eestikeelse suhtlemise puuduse üle ma kurta ei saa, küll aga jätavad üksjagu soovida grammatika ja kirjalik eneseväljendamine.   

Mis keeles veel olete võimeline suhtlema? Kuidas need keeled  külge on jäänud? Kas teie tutvuskonnas on palju neid, kes tunnevad kusagil töötades või viibides ka kohalike keelte vastu huvi?   

Koolis õppisin kõigepealt inglise keelt, siis kerkis tasapisi esiplaanile saksa keel: astusin Peterburi ülikooli filoloogiateaduskonda saksa filoloogia osakonda saksa keelt õppima, seejärel jätkasin õpinguid Münchenis. Kuna töötasin mõne kuu Krakówis, suudan talutavalt suhelda poola keeles.  Kui Vilniusse satun, tuletan kähku meelde leedu keele. Pärast kuud aega Roomas on aktiivses kasutuses itaalia keel. Mulle meeldib keeli ise õppida, muidugi, sinna juurde käib ka viibimine kohapeal. Eesti keele puhul oli tegu nagu eksperimendiga: kas saan hakkama või ei saa? On ju kõik teised keeled, mis olen ette võtnud, indoeuroopa keeled. Eesti keeles  on aga kõik teistmoodi: grammatika, keele ülesehitus, mentaliteet. Pole ju keel lihtsalt häälikute kogum, selles kajastuvad rahva kultuur ja kombed, nii et see, mis tundub indoeurooplasele normaalne ja harjumuspärane, võib soomeugrilasele olla võõras ja veider! Küsimuse teise poole kohta ütlen, et kui elatakse teiskeelses keskkonnas, on enesestmõistetav vähemalt proovida  kohapealne keel ära õppida. Sel pole midagi pistmist ei natsionalismi ega õiguste ja vabaduste piiramisega. Vastasel juhul lihtsalt kitsendatakse oma võimalusi, kui keeldutakse demonstratiivselt keelt õppimast. Seesugune hoiak on pehmelt öeldes rumal. Kui rääkida eestlaste ja venelaste läbikäimisest, siis oli mul Peterburis väga raske leida eestlasi ja nende hulgas  „omaks” saada, kuid niipea kui üritasin suhelda eesti keeles, leidsin kohe palju tuttavaid ja mind võeti siseringi vastu.     

Peterburi keelepäeval esinenud  keeleteadlased ise arvasid, et nende ettekanded – seekord Tiina Leemetsa „Võõrmõjud võõrsõnavaras”, Asta Õimu „Kehakeel väljendiõppes” ja Karl Pajusalu „Kodukeel Internetis” – on ehk peterburilastele liiga rasked mõista. Kuulasite kõik ettekanded ära. Kas need pakkusid huvi või oli see jutt teile liiga keeruline?     

Mina pole vist kõige õigem sellele küsimusele vastaja – olen ju hariduselt filoloog! Terminoloogiaga oli  muidugi raskusi, aga jutu mõttest sain aru. Arvan, et auditooriumile oli ehk teaduskeel raske mõista. Kui ka edaspidi korraldatakse keelepäev kõigile soovijatele, tuleks ehk ettekanded kohandada arusaadavasse keelde ka nende tarvis, kel pole filoloogi haridust.     

Mis teile eesti keele huvilisena kõige rohkem huvi pakub? Mida tahaksite  kuulda keelepäeval või kuidas eestlased saaksid teid abistada ja teie huvi Eesti ja eesti keele vastu süvendada?   

Filoloogina olen alati kõige rohkem huvi tundnud leksikoloogia, stilistika ja etümoloogia vastu. Arvan, et need teemad pakuvad huvi ka laiemale ringile. Eriti huvitavad on just sellised  väljendid nagu „päikese käes” vms. Leian, et Peterburi konsulaadi hea töö tõttu saab Eesti imago LoodeVenemaa elanike seas vaid ainult veel rohkem tõusta, nii et neil tekib soov külastada oma lähimat naabrit. Sellest annab tunnistust ka stabiilselt kasvav Eestit ja ennekõike Tallinna väisavate Vene turistide arv. Ise kavatsen järgmiseks ära käia Lõuna-Eestis,  Võrus ja Valgas, et kuulda ka hoopis teistsugust eesti keelt. 

Küsinud ja vene keelest tõlkinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming