Keele(?)toimetaja

Heido Ots, tõlkija ja toimetaja

Kui tahtsin keelduda ühest esinemisest keeletoimetamise teemal põhjendusega, et pole keeletoimetaja, küsiti mult: „Mida siis toimetate, kui mitte keelt?”. Algul püüdsin leida vastust Joukahaise kombel – „ ... tean, et linnuke tihane, roherästik mao suguda ...” – ja vaatasin läbi peamised teatmeteosed, kust peaks selguma, mis sugu toimetaja ja keeletoimetaja on. Et ons siin tänapäeval suuri erisusi või … gens una sumus? 

 

Entsüklopeediate ja seletussõnaraamatu järgi on (pärast askeldamise, kujundamise, korraldamise ja vastutamise/peaksolemise kõrvalejätmist) toimetamine mingi avaldamiseks mõeldud „materjali” või väljaande (trükise, saate, filmi) teksti viimistlemine (redigeerimine). Keeletoimetamise osaks kogu selle viimistlemise-redigeerimise sees jätavad teatmeteosed vaid õigekeelsusnõuete järgimise ja stiili eest hoolitsemise.  „Viimistlemise” sisu selgitamisel on kõige üksikasjalikum Raimo Raagi raamat „Talurahva keelest riigikeeleks” (2008) põimitult Lembit Abo „Käsikirja ja korrektuuriga” (1966, 1975). Raag kirjutab: „Keeletoimetaja on isik, kelle ülesanne on viia käsikirja keel vastavusse normikeeles kehtivate nõuetega. Selleks parandab ta käsikirja grammatilised vead ja sõnajärjestust [et lauserõhk langeks vajalikule mõistele]1, kõrvaldab parasiitsõnad,  trafaretseid ja paberlikke väljendeid ja muid stiilihalbusi, kontrollib, et laused oleksid omavahel loogiliselt seotud, ja muudab vajaduse korral sõnastust selgemaks, täpsemaks ja ladusamaks (Abo, [Käsikiri ja korrektuur]1966, 1975)” ja lisab, et „1920. aastate kontekstis tähendas keeletoimetaja töö eeskätt sõnade muutevormide korrastamist, vähemal määral puudutas see õigekirja, sõnade järjekorda, lausestust ja stiili”.

Esimese  määratluse, nagu näeme, on Raag peamiselt kokku seadnud sovetiaegse kirjastuse toimetaja (NB! mitte keeletoimetaja, neid siis kirjastustes polnud) ülesannete 15-punktilise loetelu kuuendast punktist. Kuid kuidas hoolitseda sõnastuse selguse, sõnade järjekorra ning lauserõhu eest, kui sisu kõrvale jätta? Ja teiselt poolt – kas fakti- ja mõtteesitusvead on keeletoimetajale võõras mure? 

Paar näidet küsimuse selgitamiseks. Nõudkem järgmise lause kallal üht justkui puhtkeelelist operatsiooni, „sõnajärjestuse parandamist”. Draglain on ekskavaator, mille tööorgan on trossidega kinnitatud noole külge. Päris kena lause ju? Kas saab nõuda keeletoimetajalt oskust fookustada sõna trossidega, et tõsta see lause lõppu? (Peaks teadma, et kui ekskavaatoril on nool, siis kinnitatakse kopp selle külge alati, aga trossidega ainult  draglainil.) Vajalik mittekeelelise asjatundmise määr näib siin ületavat üldharidustaset. Kriipsukestki keskharidusest kõrgemat maateadus-, füüsika- või keeleasjatundmist ei nõua aga järgmiste mittekeeleliste vigade parandamine. Salto di Tiberio’lt Aadria mere lummavat sina silmitsedes unustasime türanni julmused, millest äsja olime kuulnud. Elu tundus jälle ilus. (Caprilt üle Apenniini poolsaare ei näe.) E = m2c (tegelikult E = mc2), kW/h (tegelikult  kW·h või kWh). Ida-Islandi populaarsemaid vaatamisväärsusi on moai-kujud. (Easter Island ’Lihavõttesaar’ ei ole sama mis Eastern Iceland.) Speer kujutleb vanglahoovis et kõnnib ümber maailma: „Veel 14 000 sammu Beringstraßeni.” (Kui inimene kujutleb ümbermaailmarändu, siis ta ju ei mõtle tänavate tasemel; seda adudes saab saksa keele mitteoskajagi sõnastikust teada, et Straße pole vaid ’tänav’, vaid on ka ’väin’.) Viimane juhtum näitab hästi, et  toimetaja ei tohi lugeda teksti hajameelselt, ta peab väsimatult jälgima mõtet.

Kus see kaob, seal on viga – ja mitte ainult keeleline. Nimetada selliste tekstide mõtte korrastajat keeletoimetajaks on minu meelest alavääristav. Ja nende autoreid-tõlkijaid, oma töö poolikult teinuid, teenimatult ülendav. Justkui tulnuks nende järelt parandada „ainult keeleeksimusi” (mida ikka peetakse pisitühisteks). Toimetajaameti lõhkiajamise esimene  katse on meil niisiis äpardunud. Mingem tagasi algusse. Proovigem Joukahaise induktsiooni asemel rakendada tema oponendi Väinämöise deduktsiooni – sügavate sünnilugude meetodit. Miks lauajalale ei ole toimetajat vaja, aga tühiseimalegi avaldatavale tekstijupile (Rasvata sea abaliha. Kommi pood) on? Rääkimata pikematest sõnalistest mõtteavaldustest. Nojah, Stalini mäletajad võivad nüüd küsida, et kas mittesõnalisi ongi. Praegu võib  igaüks näiteks EE-st (sub mõtlemine) lugeda, kuidas asja tänapäeval laias laastus mõistetakse: „M[õtlemise]-s kasutatavate vahendite järgi eristatakse tegev-kaemuslikku (kaemuslikmotoorset), kujund- ja verbaalm-t (sõnalisloogilist). Lapsel tekivad mõtlemisliigid just selles järjestuses. Kaks esimest mõtlemisliiki on inimesel ja loomal sarnased, inimese m-t eristab sõnalis-loogilise mõtlemise suur osatähtsus. … Mõtlemise tulemused esitatakse  mõistete ja mõttekonstruktsioonidena või kujunditena (nt. kunstis)”. Siit selgub kaks peamist põhjust, miks toimetaja on vältimatult vajalik loodusnähtus ehk miks redigere necesse est. Esiteks: loogiline sõnadega mõtlemine on mõtlemise arengu värskeim järk (pärast tegevkaemuslikku ja kujundmõtlemise järku) ja selle vahelduva eduga katsetamine Homo sapiens’i peal alles käib. Mõte ei kattu seda  täpselt ja loogiliselt väljendavate sõnadega vältimatult ja iseenesest – vastupidi sellele, mida võis 60 aastat tagasi asjast arvata Kõigi Teaduste Korüfee. Mõtte korralik sõnadesse rüütamine on keeruline ja vaevanõudev töö.

Seda tunnistatakse näiteks Inglismaal järgmiselt: „The only proper attitude is to look upon a successful interpretation, a correct understanding, as a triumph against the odds. We must cease to regard a misinterpretation  as a mere unlucky accident. We must treat it as the normal and probable event”2 (R. Barrass, „Scientists Must Write”, 1977, lk 43; osundus prof I. A. Richardsilt, 1929). Ja edasi: „If you take pride in your work, you must revise carefully to try to ensure that your words do record your thoughts. Try to ensure that the reader takes this same meaning”3 (R. Barrass, lk 43). Teiseks: inimene on üldiselt üpris kaugel  täiusest. Pole vajagi võrdlust absoluudiga, sageli ei viitsita saavutada täiesti jõukohast. Avaldamiseks kirjutajatel on vähemalt kesk-, enamasti aga kõrgharidus, sageli teaduskraad, aga ennast korralikult väljendama õppida pole olnud aega (tahtmist, sundi). Nii on n-ö õppinudki inimesele ikka vaja toimetajat. Aga ka see ei aita (pole toimetajagi täiuslik): „Despite the efforts of editors, many published papers include verbose and  ambiguous sentences which indicate that many educated people either do not think sufficiently about what they wish to write, or they are unable to express their meaning clearly and concisely”4 (R. Barrass, lk 3).

Mida siis teha? Eks entroopia, korratuse pealetungile senisest kõvemini vastu hakata, ei muud. Parim on muidugi luksusvõimalus – kasutada toimetajana nii asja- kui ka keeletundjat.  („It is a good idea, therefore, to ask at least two other people to read your work. Preferably, one reader should be an expert on the subject and the other should not be”5 – R. Barrass, lk 44.) Üle kahe pole majanduslikult otstarbekas. Inimese mis tahes kätetöö täiustamisel ja lihvimisel lepitakse teatud tasemel (tooteti erineval) kokku sallitavate vigade suuruses ja protsendis. Veavabu asju ei tee inimene kunagi, sest absoluudile liigne  lähenemine on ebamõistlikult kallis (tööstusökonoomika põhitõdesid). Et aga raha on alati vähe, saavad asja ja keelt tundvate eraldi toimetajate pidamist endale lubada vaid väga vähesed suured teadus-, tehnika- jne erikirjastused. Ajalehtedesajakirjades on enamasti ainuke kirjutatule teise pilgu heitja see, keda nimetatakse keeletoimetajaks, kuigi see ei päästa teda hoolitsemisest ei teksti üldise vastuvõetavuse,  plagiaadikahtlustamise, faktide, valemite, arvandmete ega muu kontrollimise-parandamise – lühidalt, toimetajatöö eest.

Võib-olla pole teda kohe vaja hakata ümber ristima; oluline on, et ta ei peaks end ja et teda ei koolitataks Fachidiot’iks, kes peitub läbilastud rumalate sisuvigade ja teksti muude soovidajätmiste puhul oma liitsõnalise ametinimetuse täiendosa taha. Perioodika ja inimeste elutegevuse valdavat osa käsitlevad tekstid pole ülemäära eripärased  ega nii sügavad, et üld-keskhariduse ja toimetajakoolitusega inimene – lihtsalt toimetaja – ei suudaks neid vähemalt 98-protsendiliselt usaldusväärseks teha. Muidugi peavad tal olema teatud isikuomadused. Terane, mitte ülearu usaldav mõistus, enamvähem selge arusaam maailma asjadest ning elav uudishimu (s.t tahe neist asjadest paremini aru saada). Ja, ehkki lõpus, siis mitte täpes – tubli keelevõimekus. 

1 Nurksulgudes oleva põhjenduse on Raag Abo tekstist välja jätnud.

2 Asjast õige arusaamine on suur vägitegu. Vääritimõistmine pole pelk õnnetu juhus, seda tuleb võtta täitsa normaalse ja tõenäolise asjana.

3 Kui hoolid oma tööst, loe see hoolikalt üle – kindlustamaks, et su sõnad ikka tõesti jäädvustaksid sinu mõtteid. Ürita tagada, et lugeja saaks kätte just selle tähenduse, mida sa silmas pidasid.

4 Pingutagu toimetajad mis suudavad, ikka on paljud  avaldatud kirjutised täis sõnaohtraid ja ebaselgeid lauseid, millest paistab, et hulk haritud inimesi kas ei vaevu kirjutatavat läbi mõtlema või ei suuda oma mõtet väljendada lühidalt ja selgelt.

5 Sestap on hea mõte paluda oma kirjutist lugeda vähemalt kahel inimesel. Hea, kui üks oleks asjatundja, teine ei peaks seda olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming