Kirjanduse kolikamber: Raha lõhn

Toomas Liiv

  Nii kirjandus kui ka kirjanikud on tavaliselt ikka seotud rahaga. Teisisõnu. Kirjutatul on raha lõhn juures. See on loomulik. Lillekasvataminegi on ju rahaline nähtus. Rahast kui niisugusest siis rääkimata. Räägimegi täna juba tuntud juttu Eesti rahvusrahast, kroonist, mida pildiliselt kaunistab ka mitu kirjanikku. Tegemist on 1990ndate alguse Eesti Vabariigi rahategijate isepärase kirjanduslooga, kaanoniga, mis ootuspäraselt kätkeb endas nii valikut kui ka maksumust. Näiteks Kreutzwaldi eestlaste rahvusraha peal ei ole, tema nominaalväärtus on seega absoluutne null. Aga Carl Robert Jakobson (1841 1882) maksab, ja maksab kõige rohkem, maksab tervenisti viissada krooni. Nii et Jakobson on kõige ?kallim? eesti kirjanik. Ootuspäraselt tuleb siinkohal küsida ? miks? Mis teeb just selle mehe kõigi Eesti Vabariigi tänaste kodanike jaoks nii ?kalliks?? Asja tuum peitub seigas, et kirjanikuna on Jakobson praegu puhtalt kolikambri mees.

Vaatame nüüd, mida kirjutab Jakobsonist üks eesti kolikambrikirjanduse põhitekstidest, Eesti Teaduste Akadeemia egiidi all 1950. aastate algul kirja pandud ülevaade Eesti ajaloost: ?Laiemalt tuntuks sai Jakobson ?Kolme isamaa kõnega?, mis ta pidas 1868. ja 1870. aastal ning mis ilmusid eri bro?üürina. Eesrindlikud inimesed tervitasid neid ?Kõnesid? vaimustusega, balti parunid ja nende sabarakud tõstsid aga vihast ulgumist. Jakobsoni ?Kõnedes? arvustati teravalt reaktsioonilist võltskontseptsiooni, nagu oleksid saksa röövvallutajad Baltimaade rahvastele toonud kultuuri. Jakobson näitas, et röövvallutajad ei olnud mitte kultuurikandjad, vaid vaba ja oma aja kohta kultuurse eesti rahva orjastajad. Idealistliku ajalookäsituse tõttu ei suutnud Jakobson siiski õieti kujutada eestlaste elu ürgkogukondliku korra ajal ning idealiseeris seda.? (Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). Tallinn 1952, lk 199.)

See iseloomustus on sisuliselt täpne ja väljenduslikult värvikas. Jakobsoni isamaa-kõned kogu oma kohutavas kontekstuaalsuses olid ja ongi niisugused. Lisagem, et mainitud ajalookäsitluse on toimetanud akadeemik Gustav Naan, kelle renomee tänases Eestis on küll negatiivne, ent kelle arusaamad elavad latentses edukuses edasi. Toodud tsitaadi stilistika on lisaks ka räige (balti parunite sabarakkude vihane ulgumine!), ja seetõttu surub ta sõnumi lugejale mällu. Naan on meeldejääv, liigagi meeldejääv. Ta oli meelde jäänud ka 1990ndate alguse Eesti Vabariigi rahvusraha tegijatele, kes ?sabarakk? Jakob Hurda nominaalväärtuseks määrasid ainult kümme krooni. Kui seda lihtsamalt sõnastada, siis ? viiskümmend Hurta annavad ühe Jakobsoni. Seega, Naani võib pidada üheks praeguse Eesti Vabariigi rahvusraha vaimseks isaks.

Ent ikkagi ? mis konkreetselt teeb Jakobsoni nii ?kalliks?? Otsime kolikambrist üles tema esimese isamaa-kõne ja loeme programmilisi lauseid: ?Meie kalli keisrihärra Aleksander II arm on meile jälle ühe uue priiuseaja loonud, sest meie rahvas ei seisa mitte enam sundijate raske voli all, vaid valib nüüd oma eestseisjad ise, võtab neid omaenese seast, ja kui ta oma armsa riigi-isa seadust täidab, ei ole tal ühtegi karta. Aga ei taha meie seda priiust jälle ära kaotada ja soovime tema sees ikka kasvada (sest üksi kaks teed on siin: meie tõttame edasi või langeme tagasi), ja siis peab ka meie vaimuharimine selsamal möödul siginema.? (C. R. Jakobson. Valitud teosed. I. Tallinn 1959, lk 319.)

Toodud tsitaadis näeme kolmeosalist konstitueerivat sõnumit. Esiteks, Vene keisrihärra arm loob eestlaste tarbeks nii priiust kui ka demokraatiat. Teiseks, eestlaste julgeoleku garantiiks on üks võimalikest juriidilistest tegelikkustest, seadusekuulekus. Kolmandaks, armu läbi saadud priiuse eduka tarbimise eelduseks/tingimuseks on paisuv, ekspansiivne vaimuharimine. Intrigeeriv on muidugi Jakobsoni arusaam Vene keisrihärrast kui (priiuse)aja loojast, kui demiurgist. Tänases Eestis mõjub see õõnestavalt. Seda võiks käsitada mitte lihtsalt tühipalja provokatsioonina, vaid üsna otsese diversioonina ? kui see poleks mitte ajalugu. Niisiis. Tegemist on omalaadse eostava, sigitava, sünnitava armu kontseptsiooniga, mille abil Jakobson rahvust konstrueeris. Kusjuures arm kui tegelikkus on pälvimatu, teenimatu, tagastamatu, on kingitus. Eesti rahvus on seega kingitus, ja kinkijat tuleb Euroopa kombe kohaselt tänada. Aga kas meie täname? Või oleme hoopis tänamatud?

Siinkohal läheb küll iga euroopalikult töötav mõistus mustaks. Ajalugu kui kehtiv diversioon… Siit ka tänase Eesti finantssemiootika põhiprobleem ? kas on vaja teada? Kas tänase Eesti Vabariigi kodanikul on vaja teada, millise sõnumi eest Jakobson 500-krooniseks, st kõige ?kallimaks? tehti?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming