Kool, keel ja väärtusarendus

Aili Künstler

Martin Ehala juhitud töögrupi 2009. ja 2010. aastal tehtud uuringu kohaselt on eriti halb lugu just kooli lõpetanute funktsionaalse keeleoskusega, mille peaks tagama üldharidus üldiselt, mitte vaid emakeeleõpetus. Ehala väitel on kool selles osas kesisel tasemel. Kuidas sellega lood on? Tiia Penjam, Õpetajate Lehe peatoimetaja: Martin Ehala on ka varem väitnud, et kooliõpetuses on funktsionaalne keeleoskus tagaplaanil. Uuring hõlmas kõrgkoolide esmakursuslasi. Testi sooritanud 263 üliõpilasest rohkem kui poole funktsionaalne keeleoskus jäi alla edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset. Kas selline kurb pilt iseloomustab üksnes või iseäranis just äsjaseid koolilõpetanuid, vajaks eraldi uurimist. Täiskasvanud keelekasutajate kontrollrühmas olnud 19 riigiametniku ja 18 emakeeleõpetaja keelepädevuse põhjal ei saa teha ulatuslikke järeldusi.

Uuringus osalenud emakeeleõpetajate funktsionaalse keeleoskuse tase polnud siiski õpilaste omast suurt parem. Ometi tuleb juba kevadel riigieksamil just neid oskusi ilmutada-hinnata. Kuidas see küll võimalik saab olla, kui õpetajad ega õpilased asjale pihta ei saa?

7. novembril pöördusid Tallinna reaalkooli ning Hugo Treffneri ja Miina Härma gümnaasiumi õpilased avaliku kirjaga eksami korraldajate, minister Jaak Aaviksoo, haridus- ja teadusministeeriumi ning eksamikeskuse poole (vt Õpetajate Leht 11.11.2011, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6361). Sellele pöördumisele ei saa keele ja loogika osas küll suurt midagi ette heita, pigem olen nii mõnigi kord imestanud lõpukirjandite pealkirjade nahksuse, ka suisa vigasuse ja ebaloogilisuse üle. Katseeksamite kriitika kõrval juhivad õpilased märkimisväärset funktsionaalset kirjaoskust ilmutades tähelepanu asjaolule, et „infopäev, mis toimub kõigest neli kuud enne eksamit, ei suuda ometi tagada õpetajate küllaldast kvalifitseeritust ega anda neile piisavalt enesekindlust”.

Ega nn eliitkoolide õpilaste enamiku keele- ja kirjaoskuse pärast olegi põhjust muret tunda. Paraku on kuskil lõpetanud gümnaasiumi ka need 40 protsenti uuringus testitud noortest, kelle kirjakeeleoskus on Martin Ehala hinnangul nii kehv, et paneb kahtluse alla inimese tõsiseltvõetavuse ühiskonnas. Meie parimate õpilaste mure oma eksamisoorituse pärast („õppekava väga edukas läbimine peaks looma eeldused suurepäraseks soorituseks eksamil – see aga [katseeksami] tulemustes kahjuks ei kajastu”) on mõistetav, aga vaatenurk kitsavõitu. Ka näpunäited selle kohta, milline peaks olema või ei tohiks olla nende teadmisi kontrolliv eksam, ning pöördumise toon („meie oleme andnud oma parima – nüüd on teie kord”, „Palun näidake meile, kuidas varasemaid eksimusi kevadel vältida plaanitakse – et me ei peaks pärast eksamit teile veel üht märgukirja saatma”, „Leidke tekstist autorite kümme erinevat seisukohta ning vastake kõigile vähemalt 50–100 sõnaga!” jne) osutavad, et vähemasti suhtluspädevuses ja (enese)hinnangu adekvaatsuses abiturientidel arenguruumi jätkub …

Mis puutub õpetajate ebapiisavasse kvalifitseeritusse, siis hull lugu küll, kui see tõesti nii on. Veel hullem, kui õpilaste muret õpetajate pädevuse pärast ning eksamipaanikat õhutavad pedagoogid ise. Noorte avalik kiri kopeerib mõneski osas peaaegu üks ühele emakeeleõpetajate varasemaid seisukohavõtte.

Martin Ehala töörühma uuringus ilmnenud fakti, et õpetajate eneste keeleoskuski jätab tublisti soovida, pole põhjust üldistada. Igas valdkonnas leiab mitmesuguseid inimesi oma eriala meistritest soss-seppadeni. Mõne meie toimetussegi jõudnud kirjatöö puhul on tõesti olnud raske uskuda, et teksti on paberile pannud eesti keele õpetaja.

Ümberkorraldused riigieksamis toovat Ehala sõnul kaasa elulähedasema emakeeleõpetuse, millega kinnistuvat positiivsem hoiak eesti keele ja selle õppimise vastu. Ülejäänud ained on ju ometi eesti keeles? Kas koolis ei taheta enam eesti keeles muid aineid õppida-õpetada, et on eesti keele vastu positiivsemat hoiakut vaja kujundada?

Küsimus on suuresti retooriline, ent võimaldab siiski vastata ka peaaegu tõsimeelselt: eesti keele ja omakeelse kultuuriruumi vastu positiivsema hoiaku kujundamine pole sugugi liiast ajal, mil meie ülikoolid avavad järjest enam „perspektiivseid” rahvusvahelisi (loe: ingliskeelseid) õppekavu ning gümnaasiumitasemel on kõva sõna kohalik rahvusvaheline (loe: ingliskeelne) kool.

Üldhariduse rahvusvaheliste õppekavade sihtrühm on eeskätt välisriikide töötajate lapsed, kuid vabadele kohtadele võetakse ka „omasid” ning kas või näiteks Tallinna inglise kolledžis ei tunta IB-õppekavale (International baccalaureate diploma programme) pürgivatest eesti lastest puudust, vastuvõtt käib kõva konkursiga. Üks õppureid kiitis mullu ajakirjale Haridus antud intervjuus IB-õppekava suurepäraseid valikuvõimalusi ja oma kirge inglise kirjanduse vastu, tunnistades: „Eesti keele seevastu jätsin kõrvale, sest selle vastu erilist huvi pole” (Haridus 2010, nr 3, lk 9).

Riiklikus programmis „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013” peetakse oluliseks eelkõige üldiste, aineülese tähtsusega pädevusoskuste kujunemist: „Seejuures tuleb olulisima aineülese pädevusena käsitada eesti keele alast pädevust, sest eesti keele vahendusel toimub kõikide teiste pädevuste kujundamine. […] Iga õpetaja peab teadvustama, et ta ei õpeta ainuüksi oma ainet, vaid tegeleb ka väärtuskasvatusega (näiteks oma keelekasutuseeskuju kaudu).” Pool programmi ajast on läbi. Kas koolis on sellesuunaline muutus juba aset leidnud? Kas aineõpetajate eesti keel on õpilastele eeskujuks ja õpetajad on piisavalt koolitust saanud?

Mida kõike keegi teine kuskil tegema peaks – eriti muidugi kool – on lihtne öelda ja strateegiatesse kirja panna. Paraku ei kujunda väärtushoiakuid suuresõnalised koolitused, vaid reaalne elu meie ümber. Ja isegi „õiged” arusaamad ning hea tahe ei tee veel kellestki emakeele eeskujulikku kasutajat. Haridus, haritus ja väärtushoiakud kujunevad ühiskonnasuhete ja koolikorralduse keerulises sümbioosis.

Pealegi, kes ütleb, mis on piisav. Mõni inimene suudab ennast oma erialal tipptasemel hoida igasuguste ametlike kursusteta, teine tuiskab koolituselt koolitusele, aga jääb ikka abituks isegi algelistes oskustes. Minu mulje järgi korraldab emakeeleõpetajate selts oma liikmetele huvitavaid ja sisukaid õppepäevi üsna rohkesti. Üleüldist eesti keele paremat valdamist on küll ilus loota, aga raske uskuda. Praegune keelekeskkond meie ümber pakub selleks stiimuleid, tuge ja head eeskuju sama vähe, nagu pakkus nõukaaegne ühiskond võõrkeelte omandamiseks. Lihtsalt niisama, möödaminnes, ilma õppija enese sihiteadlike pingutusteta keeleoskus ei tule. Hea algus oleks, kui strateegiate kirjutajad ise oma puised ja toortõlkelised „väärtusarenduste paremustamise läbivad meetmed” ilusas eesti keeles esitaksid.

Tulen tagasi eesti keele riigieksami vormi muutumise juurde. Kas ei seisne keele väärtus siiski selle kõlbulikkuses selle tarvitaja seisukohti kõigekülgselt esitada? Õpilaste pöördumisest: „Kui senist eesti keele eksamit on nimetatud koguni küpsuskirjandiks, siis uue eksami kohta niisugust nimetust ilmselt kasutada ei saa – kitsas teemavalik ning puudulik sõnastus ei lase õpilasel oma arvamust ja maailmavaadet esile tuua ega iseseisvalt järelduste ja lahendusteni jõuda. Omanäoliste mõtete selget väljendamisoskust tuleks aga kindlasti hinnata kõrgemalt suutlikkusest samadel alustel sarnast teksti luua.” Milleks siis väärtusarendusprogrammi paatos: „Kuivõrd riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009– 2013” on suunatud laste ja noorte väärtusarendusele ja -kasvatusele, võib selles näha eesti keele keskse identiteediarendusalase riikliku programmi asemikku ja arendajat.” Paistab, et riigi asjameeste jutt ja tegu ei lähe kokku … ja muna paistab olevat targem kui kana.

Kõikvõimalike muude arendus- ning edendusprogrammide paatos kipub olema seda võimsam, mida pisemaks jääb programmi tuum pärast teksti heasse eesti keelde ümberpanemist.

Jagan suures osas kriitikat katseeksami kohta ning kahtlusi, et hindamine muutub senisest veelgi subjektiivsemaks, kuid raske on kaitsta ka kirjandit sellisena, milliseks riikliku mõõdetavuse nõuded selle lõpuks on kujundanud. Emakeeleõpetajate taotlused praeguses eksamisõjas on jäänud mulle uduseks. Retoorikas on esikohal koolilõpetajate keeleoskus, reaalsetes nõudmistes aga kerkib ühtepuhku esiplaanile pigem soov täpselt teada, missuguseid ülesandeid ja kuidas just õpilastega treenida, et dressuur tagaks hea eksamitulemuse.

Munade tarkusest ma siiski distantseerun, eriti kulunuks käiatud üleskutsest keskendada kooliharidus õpilase oma arvamuse ja maailmavaate esiletoomisele. Muidugi ei tohi eesmärk olla grammatika või mille tahes muu tuupimine, vaid korralik keelekasutus ja suutlikkus väljendada omanäolisi mõtteid. Iseasi, kas see on saavutatav ainuüksi funktsionaalset keeleoskust praktiseerides. Ka liikluses on lõppeesmärk mitte jääda auto alla, aga enne kui sõiduteele praktiseerima söösta, tasuks punase ja rohelise fooritule tähendus endale selgeks teha. Muidugi saab ajapikku mõndagi teada ka katse-eksituse meetodil busside vahel seigeldes (kui õnnestub ellu jääda), aga ratsionaalne õppimisviis see ilmselt ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming