Küsib Aili Künstler

Aili Künstler

VASTAB Sirje Mäearu, EKI vanemkeelekorraldaja, keelehooldekursuste korraldaja Kas üldhariduskoolid ikka märkavad Eesti Keele Instituudi keelekorraldajatelt oma õpetajatele keelehooldeloenguid tellida? Kui kaua on see tasuta võimalus juba kasutada olnud? Täiskasvanukoolituse raames on EKI emakeele (eesti keele) ja muude ainete õpetajaid koolitanud 2008. aastast. Meie põhiülesanne on korraldada emakeeleõpetajatele aastas kaks piirkondlikku koolituspäeva (üks Tallinnas ja teine Tartus). Seni on käsitletud kirjakeelenormi, ÕS 2006, keeletarvitajale raskeid kohti, lausestust ja sõnastust. Kuna tuleval aastal ilmub järgmine õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013, on see ka järgmise koolituse teema. Peale keeleinstituudi keelekorraldajate on lektoriteks olnud õppekirjanduse autorid ja eksamitööde hindajad, kellest osa on olnud ka tegevõpetajad. Viimastel aastatel on koolitusel tähelepanu all olnud ka emakeele õpetamine uue õppekava valguses. Peale konverentside korraldame tellijate soovi ja enda jõudu mööda lühikursusi üldhariduskoolide õpetajatele. Neid saab üks või teine kool meilt oma õpetajatele tellida. Nii piirkondlikud koolituspäevad kui ka lühikursused toimuvad haridus- ja teadusministeeriumi toel ning on õpetajatele tasuta. Koolitusinfo on väljas EKI keelenõuande lehel http://keeleabi.eki.ee/. Siiski on tasuta koolituse võimalusest mõnikord teada saadud juhuslikult, kui on keelekorraldajaid oma kooli esinema kutsutud. Seega on info otsimise oskus oluline ka õpetajatele. Konverentsiinfot oleme jaganud veel Õpetajate Lehes, portaalis „Koolielu” ning Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi kodulehel ja postiloendi kaudu.

Võiks arvata, et oma keelepädevust tahavad turgutada ennekõike aineõpetajad. On see nii? Kas koolitate ka neid õpetajaid, kelle emakeel pole eesti keel?
Kui kool tellib oma õpetajatele kursuse, siis võib koolituse initsiaatoriks olla nii emakeelekui ka mõne teise aine õpetaja. Teinekord toimub koolitus kooli juhtkonna eestvõttel. Täiskasvanukoolituse puhul (avalikud ja tellimuskursused asutustele) oleme ka õpetajakoolituses keskendunud eestikeelsele keeletarvitajale ehk eestikeelse üldhariduskooli õpetajatele. Piirkondlikel koolituspäevadel on küll osalenud ka vene koolide eesti keele õpetajaid.

Kas õpetajad saavad teemad ise valida? Mida kõige rohkem tellitakse ehk mis on eesti keeles õpetajatele kõige raskem?
Pakume üldhariduskoolide õpetajatele (ja teistele koolitöötajatele) keelehoolde lühikursusi (maht kuni neli akadeemilist tundi). Kõik meie koolitajad on ka keelenõuandjad, suurem jagu osaleb terminikomisjonide töös ning õigekeelsussõnaraamatu koostamisel ning mõned on seotud Emakeele Seltsi keeletoimkonnaga. Nagu teistelt keeletarvitajatelt, nii saame ka õpetajatelt tagasisidet, näiteks ÕSi ja keelereeglite kohta. Õpetajatele pakume teemasid, mis on keeletarvitajaid kõige rohkem huvitanud: keelehooldeallikad, sh ÕSi kasutamine, keeleinstituudi keelenõuanne, keeletarvitajale rasked kohad õigekirjutuses, morfoloogias, süntaksis. Võimaluse korral arvestame koolide erisoovidega. Enamasti soovitaksegi teada, kust saab õigekeelsusabi, kuidas kasutada veebisõnastikke, kas ja kuidas on keelereeglid muutunud, samuti oodatakse vastuseid oma keeleküsimustele.

Kas kohapeal võib juhtuda sedagi, et tellitud teema vahetatakse mõne muu vastu, mis tundub kogunenute keelekasutuse järgi olulisem?
Seda pole ette tulnud, ent loomulikult võib mõne koolitusteemaga kohapeal süvitsi minna või mõni koolitusel esitatav küsimus juhtida ka mõnd teemavälist keeleprobleemi pikemalt arutama.

Kas soovikohane keeleturgutusviis on õpetajate keeletaset silmas pidades piisav või tuleks teha seda kuidagi süstemaatilisemalt?
Keeleinstituudil on õpetajakoolituses praegu väike koormus, sellest kindlasti ei piisaks, kui poleks teisi koolitajaid. Nüüd, kus olulisel kohal on õppeainete lõimimine, võiks üldhariduskoolide õpetajatele rohkem eesti keele koolitust pakkuda, kõrgkooliski võiks eesti keelt õpetada ka teistele kui ainult (eesti) filoloogidele.

VASTAB Aime Klandorf, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees

Kuidas koolis tundub: kas peaks teise emakeelega laste rohkuse tõttu emakeele tunni asemel rääkima ainult eesti keele tunnist – kevadel peaks olema aga eesti emakeele päev ja teie selts eesti keele õpetajate oma?
1996.–2002. aastani kehtinud riiklikus õppekavas oli õppeaineks emakeel, praeguste riiklike õppekavade järgi õpetavad eesti keele ja kirjanduse ning klassiõpetajad eesti keelt. Üle Eesti õpib koolides eri rahvusest, eri emakeelega lapsi. 2002. aasta riiklikus õppekavas muudetigi aine „emakeel” „eesti keeleks” just seepärast, et paljudel juhtudel ei ole tegemist emakeeleõpetusega. „Emakeel” on tõepoolest suupärasem, tundub omasem. On hea, et nimetame 14. märtsi emakeelepäevaks. Arvan, et kellelgi pole selle vastu midagi, kui teistest rahvustest inimesed tähistavad samal päeval oma emakeelepäeva. Nii tunnetataks seost oma juurtega ja ühendust Eesti riigi ning keelega kindlasti tihedamana.

Kas eesti emakeele õpetajatel on piisavalt oskusi-teadmisi teise emakeelega laste õpetamiseks?
Eesti keele kui teise keele õpetamine võõrkeelsetele lastele koolis ja elus toimetulemiseks on järjest tähtsam. Emakeeleõpetajad peavad ennast siin täiendama, sest metoodika emakeele ja võõrkeele õpetamisel on teistsugune. Siin võiks vaadata ka ülikoolide poole: miks mitte lülitada emakeeleõpetajateks õppijate õppekavadesse eesti keele kui teise keele õpetamise metoodika kursused? Nii läheksid kooli laiema ettevalmistusega õpetajad.

Igal inimesel, sealhulgas nii õpetajal kui õpilasel, tuleb iga päev midagi ise tõlkida, enamasti inglise või vene keelest. Tõlkeoskus on hädavajalik asi. Mida arvatakse seltsis eesti keele õpetamise integreerimisest võõrkeeleõpetusega, ennekõike eesti keelde tõlkimise edendamise mõttes? Kas praegu töötavad õpetajad saaksid sellega hakkama?
Eesti keele tundides tõlkeoskust edendada ei jõua, tõlkeprobleemide jm käsitlemiseks peaks emakeeletunde olema rohkem. Tõlkimisoskust on minu arvates eesti keele õpetajatelt palju nõuda, see sõltub otseselt võõrkeeleoskusest, aga tõlgitud eestikeelse teksti toimetamise ja kohandamisega ning selle õpetamisega tulevad õpetajad toime. Eesti keele õpetuse integreerimist võõrkeeleõpetusega on emakeeleõpetajad alati oluliseks pidanud. Koostöös võõrkeeleõpetajatega saabki kuigivõrd ka tõlkimist õpetada. Võimalik on tõlkimisega seotut õpetada erikursuste raames, mida kindlasti ka õpilastele pakutakse, kui koolis on vastav õppesuund ja ettevalmistusega õpetaja. Pigem on see võõrkeeleõpetuse pärusmaa.
Eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähenemine on olnud muljet avaldav. Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask on koostanud põhjaliku tabeli, kui palju on meie lapsed 1978. aastast kogu kooliaja jooksul eesti keelt ja kirjandust õppinud. Need, kes alustasid kooliteed 1978. aastal, said 11 kooliaasta jooksul 2415 tundi eesti keelt ja kirjandust, 2009. aastal alustanutel on 12 aasta jooksul õppekavas 1925 tundi. Vahe on 490 tundi. Kui põhikoolis on õpilase maksimaalne nädalakoormus 30 tundi, siis teeb see 16 täisnädalat. Õppeaastas on 35 nädalat.
EES on aastaid seisnud selle eest, et eesti keele tunde oleks rohkem. Nüüd on 1990ndate põlvkonna jõudmisega kõrgkoolidesse tõdetud, et õigekirjaoskus on vähenenud, ei suudeta toime tulla elementaarse õigekirjagagi, koostada tekste, tekstidest aru saada. Neid vilju me praegu maitseme.

Kui kõrgel on emakeeleõpetajate keeleoskuse latt seltsi poolt vaadates? Kas tõesti jooksevad juurdetulijad selle alt läbi, nagu keelenõukogu viimasel seminaril kuulsime?
Raske on sellele küsimusele vastata, sest emakeeleõpetajate keeleoskuse taset otseselt uuritud ei ole. Siinkohal on ilmselt ka ülikoolidel oma osa, sest erialase ettevalmistuse saavad õpetajad ikka ülikoolis. Ülikoolide õpetajaettevalmistus seisab dilemma ees: kas klassi ees peaks seisma kõrgtasemel ainespetsialist või väga hea pedagoogikatõdede tundja?
Õpetajate keeleoskuse tase on seotud ka kvalifikatsiooniga. EHISe andmetel on eesti keele õpetajaid 1378, ametikohtadele taandatuna 853: kvalifikatsioonile vastab 92,8%, 6,7%-l on pedagoogiline haridus, mitte erialane ning 0,6% pole ei erialast ega pedagoogilist ettevalmistust. Protsentide järgi ei tundugi olukord väga vilets. Arvandmeid vaadates aga selgub, et 20 õpetajat on üldkeskharidusega, 52 põhiharidust eeldava keskeri-, 1 kutsekeskharidusega põhihariduse baasil ja 8 kutsekeskharidusega keskhariduse baasil, 19 keskharidust eeldava keskeri- või tehnikumiharidusega. Kui eeldada, et iga õpetaja neist 99st seisab vähemalt ühe klassi ees, siis see arv ei ole enam väike.
Kindlasti näitab see arv, et koolid on hädas kvalifikatsioonile vastavate eesti keele ja kirjanduse õpetajate leidmisega ja lähtunud põhimõttest, et parem keegi ikka klassi ette saata kui päris ilma õpetajata olla. Kas meist keegi läheks aga arsti juurde, kellel puudub erialane ettevalmistus, kuigi on õppinud psühholoogiat, meditsiini ajalugu, suhtlemist? Seega on äärmiselt oluline, et emakeeleõpetajad ennast täiendaksid ning oleksid oma keelekasutuse ja -oskusega õpilastele ja kolleegidele eeskujuks.

VASTAB Astrid Sildnik, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige

Keelenõukogu viimasel seminaril 8. novembril Põltsamaa gümnaasiumis rõhutati aineõpetuse lõimimise vajadust eesti keele ja kirjanduse õpetamisega. Kas näete sellel suunal perspektiivi eesti keele oskuse taset tõsta?
Vaikimisi peakski see nii olema. Meie põhiseaduse preambulas on kirjas eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine aegade lõpuni. Üleilmastumise ning Eestist lahkuvate inimeste üha suureneva arvu taustal on kool üks viimastest kantsidest, kus noored inimesed eestikeelse kultuuriga pidevalt kokku puutuvad. Seega on väga oluline, et kõik õpetajad osaleksid sellise vaimse keskkonna loomisel, mis aitaks õpilastel õppida tajuma ja austama rahvuslikke väärtusi, sealhulgas ka ilusat emakeelt.

Kui palju saab eesti keele õpetaja loota tuge aineõpetajatelt? Kuidas on lood nende eesti keelega? On neil aega ja oskusi pöörata tähelepanu ka õpilaste keelekasutusele ja väljendusoskusele? Peavad nad üldse seda tegema?
Pean head emakeeleoskust õpetaja-ameti vältimatuks tingimuseks ja usun, et enamikul pedagoogidest sellega probleeme pole. Iseasi, kui palju jõutakse ja tahetakse õpilaste head keelekasutust arendada. Pole eriti motiveeriv vaatepilt, kui õpilane saab oma kirjaliku töö tagasi, heidab pilgu ainult hindele, jätab parandused ja täiendused tähelepanuta ning viskab paberi siis kokkukägardatult prügikasti.
Suulise väljendusoskuse arendamist piirab aineprogrammide suur maht ja sellest tulenev ajanappus. Ka ei peeta seda justkui oluliseks – suulise kõne korrektsust hinnatakse vaid võõrkeeltes. Ühised arutelud harjutaksid nii õpilasi kui ka õpetajaid oma mõtteid täpsemalt väljendama.
Ideaalne oleks, kui kõik koolis töötavad inimesed pööraksid suuremat tähelepanu korrektsele emakeelele nii kõnes kui kirjas, olles õpilastele innustavaks eeskujuks. Nii oleks eesti keele õpetaja töö õpilastega tõhusam ning tal jääks aega omakorda toetada aineõpetajaid, neid keeleuuendustega kurssi viia ja keerulisematel juhtudel keeleabi anda.

Mida arvate eesti ja võõrkeelte õpetuse lõimimisest tõlkeoskuse arendamisel? Kuidas see võiks välja näha?
Tõlkeoskuse arendamine võõrkeelte õpetamisel jäi vahepeal üsna unarusse, sest põhitähelepanu oli ja on suunatud võõrkeelsele kommunikatsioonile, kuna õpilaste keelte õppimise eesmärk on enamasti seotud välismaal tööl või ülikoolis hakkama saamisega. Teisest küljest on inglise keele laialdane kasutamine viinud väärarusaamani, et tõlkida polegi enam vaja, nagunii on kõik seda õppinud ja saavad niigi aru. Siiski on igapäevane elu näidanud, et vajadus nii suuliste kui kirjalike korrektsete tõlgete järele pole kuhugi kadunud ning koolides on tasapisi hakatud jälle tõlkeoskuse arendamise juurde tagasi pöörduma.
Kõige tõhusamalt saabki seda teha eesti keele ning võõrkeele õpetaja koostöös: eesti keele õpetaja kontrollib tõlgitud tekstide keelelist õigsust ning võõrkeele õpetaja sisulist vastavust. Ühiselt selgitatakse õpilastele neid keeleiseärasusi, mida õpitavast võõrkeelest ja sellesse keelde tõlkides eestlasel tähele tuleks panna. Suulise tõlkimise harjutamist on kasulik alustada juba võõrkeele õppimise alguses. Õpilased saavad näiteks ülesande vahendada vanaemale lihtsamaid elulisi tekste ja dialooge jne. Oluline on, et laps kasvaks üles eelkõige toetavas ja arendavas emakeelses keskkonnas, siis tuleb ta oma elu- ja haridusteel ka muude väljakutsetega hästi toime.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming