Küsib Aili Künstler

Aili Künstler

VASTAB Mati Hint Silvi Vare alustas sõnaperede teema uurimist teie uurimisgrupis juba 1998. aastal. Nüüd on kaks paksu sõnaraamatut valmis. Teadusmõtte realiseerimine võtab aega. Milline tee tuli seekord läbi käia? Silvi Vare on eesti sõnaperesid südames kandnud 30 aastat, sõnaraamat on aga suurema projekti osa. Mõtte realiseerimine algas ajal, kui ta osales Tallinna pedagoogikaülikooli sihtfinantseeritavas projektis „Eesti keele loomulik grammatika” (1998–2002, projektijuht Mati Hint). Too sündis alternatiivina EKI „Eesti keele grammatikale” (II köide 1993, I köide 1995), mis – kuigi seda nimetatakse teaduslikuks grammatikaks – on mitmete küsitavustega. Seal puudub foneetika osa ja fonoloogiagi on pigem punktiir ning seejuures mitmes valikukohas väga vaieldav. Fonoloogiline kirjaviis aga määrab ära morfoloogia kirjelduse, mis võib välja kukkuda üpris ebaloomulik. Üks lähtekoht oli niisiis rahulolematus selle grammatika foneetika-fonoloogia ja morfoloogia osaga. Teine motiiv oli teadusliku grammatika meetodi ebajärjekindlus: morfoloogias aktiivne vormide moodustamise kirjeldus (süntees), lauseõpetuses aga (klassikalise grammatika moodi) lausetüüpide analüüsimine, mitte lausete moodustamise õpetus. Alternatiiv pidi olema aktiivne sünteesigrammatika: fonoloogiliste ahelate genereerimine, morfoloogiliste vormide ja tuletiste moodustamine, lausete moodustamine. Ennast tõestanud autoreid oli meil ainult kolm: Hint – fonoloogia, Martin Ehala – morfoloogia, Silvi Vare – sõnamoodustus laias tähenduses (liitsõnad ja tuletised). Muidugi hindasime oma jõudu tublisti üle. Foneetika lootsime saada Arvo Eegilt, kelle vaated hakkasid lähenema minu fonoloogiaarusaamadele, süntaksi kirjutajaks kavandasime Krista Kerge. Lootused ei täitunud: Eeki tabas raske haigus, Kerge ei võtnud väljakutset vastu (kui kasutada tänapäeva žargooni) ja Ehalagi piirdus teoreetiliste artiklitega oma morfoloogianägemusest. Finantsidki olid pigem kesised kui rahuldavad (paari-kolme inimese palk).

Napp ja vähe efektiivne abijõud olukorda ei muutnud: peagi oli selge, et projekti saab realiseerida ainult alternatiivse fonoloogia ja teistsuguse sõnamoodustuse kirjelduse ulatuses. Silvi Varel polnud mõtet hakata kirjutama veel üht analüüsisüntaksit ning võistlema grammatika II köitega või Reet Kasikuga Tartu ülikoolis. Tema Nokia oli sõnamoodustussõnaraamat, mis kujunes sõnaperede raamatuks.

Projekti finantseerimine lõppes 2002. aasta lõpus. Selleks ajaks olid minu fonoloogiliste ahelate genereerimise mudelid artikliseeriana trükis ilmunud (põhiliselt Keeles ja Kirjanduses) ja selge oli ka, milliseks kujuneb Vare sõnaraamat.

Projekti lõpparuanne sai anonüümselt retsensendilt (mängureeglid!) üpris halva hinnangu, selle protestimise järel aga samuti anonüümse(te)lt hindaja(te)lt väga kõrge (A) hinnangu, mis oli pedagoogikaülikoolis tollal harv nähtus. A+ jäi saamata seetõttu, et Vare sõnaraamat oli ilmumata. Nüüd on see ilmunud!

Silvi Vare ja tema sõnaraamat on teadlase missioonitunde kehastus. Tal poleks olnud kohustust seda tööd pärast projekti lõppemist jätkata, aga ta ei jätnud enne, kui üks tema elu suurprojekt on materialiseerunud. See ei ole küll täpselt selline, nagu projektis oli mõeldud (tuletusliidete sõnaperede ülesleidmine jääb ikka pigem pöördsõnaraamatu funktsiooniks), aga selle sõnaraamatuga on eesti keel astunud nende väheste keelte klubisse, mis võivad uhkustada seda laadi luksusega.

VASTAB Krista Kerge

„Eesti keele sõnaperede” esitlusel jäi kõlama, et sõnamoodustusest peredena mõtlemine jõudis üldhariduskooli just Silvi Vare osaluse kaudu 1984. aasta õpiku koostamises, selle kaanelgi on sõnapere graafiline kujutis. Milline koht peaks olema sõnamoodustusel üldhariduses, kõrghariduses, ka keeleõppes?

Meie emakeeleharidusel on hetkel see viga, et sõnavara ja grammatika ei ole kunagi fookuses; Martin Ehala on seda põhjendanud näiteks Õpetajate Lehes (25.01.2013). Olen ka ise üks käibiva eesti keele ainekava koostajaid ega taha seda kritiseerida. Noored klõbistavad lühikesi sõnumeid ja kuulavad kõike olulist klõbistamise saatel. Järelikult tuleb koolis õpetada täie vastutusega rääkima, süvenenult kuulama, kirjutamiseks lugema jne. Ainekavas on iga eesmärk omal kohal ning praktilise keelekasutuse kursusigi on kolm. Aeg tingib, mida emakeeletunnis peaks tegema.

Teisalt peaks humanitaarsuunaga keskkoolides tingimata olema eesti keele struktuuri ja toimimise kursus, muidu ei ole keeleteadlastel, keelekorraldajatel, tõlkijatel, keeleõpetajatel pädevat järelkasvu. Praegused kohustuslikud eesti keele kursused ei loo ei emakeele- ega võõrfiloloogia õpinguteks vajalikke eeldusi, kuid gümnaasiumi mõte peaks olema just edasiõppimisele alus luua. Keelepraktik peab keele süsteemi toimimist ja sõnavara kui selle osa laitmatult valdama. Mida aga Juku ei õpi, seda Juhan ei tea – ülikoolis ei jõua praeguse õppesüsteemi juures mingit imet teha.

Sõnamoodustus on see grammatikavaldkond, mis aitab sõnu luua ja mõista: luua seal, kus sõnu tähenduse edastamiseks või nüansseerimiseks napib, ja mõista selles kontekstis, kus partner neid kasutab. Sõnamoodustuse tõi omaette aineosana eesti kooli tõesti Silvi Vare. Tema ainekäsitlus ja -harjutustik sisaldusid kahe õpikomplekti mitmes trükis (1984–1996). Sõnamoodustusharidust pole võimalik alahinnata, sest eesti keele võimalused sõnu moodustada on ääretult rikkad – tekstides on märkamatult palju neid sõnu, mida sõnastikes ei leia.

Sõnavara rikastavad ka laenud, kuid kui praegu poolenisti ingliskeelsed noored enam emakeele võimalusi ei taju, siis on rikas eestikeelne kommunikatsioon küsimärgi all. Olen kunagi Loomingus kirjutanud, et kui füüsikatunnis räägitaks forsist, siis tuleks lapsel selle sõna iga viimane kui tähendustunnus eraldi selgeks saada. Kui aga räägitakse jõust, siis on massi ja vektoriaalsuse tunnused aimatavad ning jääb üle omandada jõu täpne valem. Ka liitsõnu esindatusnäitaja või -muutuja on palju lihtsam mõista kui representatiivsusparameetrit.

Probleem puudutab ka eesti keelt teise keelena. Uurimustes on selgunud, et sagedased sõnad katavad võrdselt suure osa, umbes 70–75% tekstist nii haritud eestlastel kui teistel eesti keele haritud kasutajatel. Samas teeb tekstist teksti just spetsiifiline 20–25% sõnu, mida sagedussõnastikust isegi ei leia. Üks erinevusi on nende oluliste sõnade puhul see, et teise keele kõnelejad sõnu ei moodusta. Järelikult on ka võõrkeeleõppes lünk – nii teo-, tegija- ja omadusnimetuletus kui ka liitsõnamoodustuse mõned mallid on eestlase automaatse grammatika tavaline osa.

Milliseid võimalusi keeleõppele pakuvad Silvi Vare sõnapered, selle avastamine on ees. Olen lootusrikas, sest sõnaperede idee tekkis vene sõnaperede koolisõnastiku ilmumisel 1978. aastal. Sakslaste sõnavarakeskkond näitab, milliseid võimalusi pakub pesasõnastiku ühendamine morfoloogiatarkvara, sünonüümi- ja seletussõnastikuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming