Kuidas tahan, nõnda ütlen

Reet Kasik

Mõni aeg tagasi kirjutasin ajalehest välja pealkirja „Peaminister Andrus Ansipi majast varastati Kersti Tootsi pesu”. JOKK-printsiibi seisukohast leht ei valetanud: pesupood, kuhu sisse murti, paiknes samas korrusmajas, mille ühes korteris peaminister Tallinnas viibides peatus. Toimetaja on aga kasutanud keelelisi võimalusi hoopis põnevama tähenduse konstrueerimiseks. Teine leht andis välissõnumi pealkirjas teada: „Hinnatõus tappis tudengi”. Loost endast  selgus siiski, et tapjaks oli politseinik, kes hinnatõusuvastasel demonstratsioonil osaleva üliõpilase maha laskis. Miks see sõnumit koostades ära peideti?

Iga päev võime lehest lugeda kindla keelelise malli järgi sõnastatud uudiseid: masu kärbib palku, elektribörsi avanemine tõstab elektri hinda, saastetasu kergitab vee hinda, aktsiisitõus halvab puiduvedu jne. Keeleliste valikutega on konstrueeritud niisugune maailm,  kus asjad toimuvad justkui iseenesest (hinnad tõusevad, palgad alanevad, tööpuudus suureneb, gümnaasiumide arv väheneb, aktsiis tõuseb, elektribörs avaneb) või on „tegijateks” mitmesugused protsessid ja mütoloogilised olendid nagu masu, börs, saastetasu või aktsiis. Sellise keelekasutusega õnnestub varjata, et otsuseid teevad inimesed, kellel on nimi ja amet.

Toon veel ühe näite selle aasta ajalehest:  „See nn unistuste poissmees oli ju tegelt suht jube, mingi ilge itaalia prillipapa, kes pole normaalset tšikki vist kunagi saanudki. A mul tegelt sügavalt pohhui, kokkuvõttes oli täitsa lahe saade”. Mida nende näidete põhjal ajakirjanduskeele kohta arvata? Keelekasutus ja ühiskondlikud muutused on seotud põhjuse ja tagajärje suhetega. Kui ühiskond muutub, siis muutub ka asjadest  rääkimise viis ehk keel. Stabiilses ja konventsionaalses ühiskonnas püsivad keelekasutustavad muutumatuna. Rangete normide ja ettekirjutuste järgi elavas ühiskonnas on lubatud vaid üks keelevorm, niisama rangelt normitud kirjakeel.

Nõukogude Eesti ajakirjandus kasutas vaid õigekeelsussõnaraamatus fikseeritud sõnu ja vorme ja ajakirjanik teadis täpselt, missuguse teksti ta pidi tegema, sõltumata sellest, mida intervjueeritav rääkis. Aga ega see lahendus ei olnud ju parem kui praegune? Koos Eesti ühiskonna vabanemisega vabanes piirangutest ka keelekasutus. Hakati rääkima kvaliteetajakirjandusest ja meelelahutusajakirjandusest. Meelelahutus „müüb” paremini, seepärast pakutakse ka infot üha rohkem meelelahutuse vormis. Meedia ei käsita ennast informatsiooni tootjana, vaid tarbijasõbraliku teenuste pakkujana, lugeja vajaduste rahuldajana.

Lehtede omanikud  arvavad teadvat, missugune keel lugejatele meeldib ja paremini „peale läheb”. Eriti on seda näha pealkirjades, mille keelekasutusega on taotletud ilukirjanduslikku sensatsiooni ja põnevust. Eesti ajakirjandus on taasiseseisvumise järel muutunud stiililt meelelahutuslikumaks ja personaalsemaks, see on ka avalikku keelekasutusse kaasa toonud argikeelsuse ja vabama stiili. Eesmärgiks on, et ajalehti oleks kergem ja huvitavam lugeda.  Siiski on sel muutusel ka vähem meeldivaid külgi. Noor ja uljas ajakirjandus ei kontrolli oma keelekasutust, vaid on rõõmsasti omaks võtnud piirideta vabaduse. Ajalehtedesse on tee leidnud kitsa suhtlusrühma erikeel (k.a võõrkeelsed väljendid) ja släng, madalstiili kuuluvad vulgarismid ja vandesõnadki. Kõnekeelsus ei iseloomusta üksnes ajaviitelehti, vaid kvaliteetlehtedeski võivad ühel ja samal leheküljel olla segamini bürokraatlik  kantseliit ja mänglev-madal kõnekeel.

Lisaks tahtlikele stiilitaotlustele kujundab ajakirjanduskeelt teinegi üsna läbipaistev põhjus: Eesti ajakirjanikud ei kirjuta ajakirjanike keeles, vaid intervjueeritavate keeles. Iga päev ilmuva lehe ajakirjanik ei kirjuta oma teksti, vaid näeb end pelga vahendajana: ta ei vastuta sõnumi eest, ta paneb kirja, mis talle öeldakse või mis ta blogidest nopib, täpselt selles sõnastuses, nagu talle öeldakse. Üha sagedamini  avaldatakse lehes ka muutmata sõnastuses netikommentaare. Intervjuu pole ajakirjanikule enam materjali kogumise vahend, vaid valmis tekst – ka siis, kui see on vormistatud uudisena. Seetõttu ei kõnele ajalehes lugejaga ajakirjanik, vaid piiramatu hulga elukunstnike ja meelelahutajate kõrval piiratud hulk poliitika- ja majandustegelasi, kes saavad esitada oma sõnumi just täpselt selles sõnastuses, nagu neile sobib.

Nii loemegi kasvamise kahanemisest ja kahanemise kasvamisest, rehabilitatsiooniteenuse kättesaamise tagamise vajadusest, nullkroonilisest maksest või logistilisest toetuselemendist. Ning iseenesest toimuvatest hinnatõusudest ja palgalangustest. Ajakirjanik aga ei märka või ei hooli – ütleja oma asi! Viimastel kuudel on ajakirjanduskeelest kirjutatud põhiliselt uue keeleseaduse kontekstis. Keelekasutust juhtivad valikud on siiski  palju laiem probleem kui valik kirjakeelse ja kõnekeelse väljendi vahel. Ajakirjanikud, peatoimetajad ja lehtede omanikud võiksid teadvustada, et keelekasutus on osa ajalehe kuvandist ning viisakas, korrektne, ühemõtteline ja selge kommunikatsioon on kvaliteetse klienditeeninduse osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming