Küsib/Vastab

Aili Künstler: Mille järgi saab kirjakeelne eestlane kohe vahet teha, kas tegu on võru või setu keelega?

Sulev Iva, Võru Instituudi teadur, võru keele õpetaja: Ega see vahetegemine väga lihtne olegi. Mitte ainult kirjakeelne eestlane, vaid isegi võrukeelne võroke või setokeelne seto ei pruugi osata tänapäeva võru ja seto keelel alati kohe vahet teha. Vanemal ajal oli seto keelel võru keelega võrreldes üks suur ja silmatorkav erinevus: seto keeles oli igapäevaselt tarvituses palju rohkem vene laensõnu (nt tsässon, katatama, ts’uuda jpm). Samuti võis ennemalt kuulda rohkem vene mõju ka seto keele häälduses.

Tänapäeva setode keeles venepärasusi enam nii palju ei märka (välja arvatud tänini Vene poolel elavate setode keelepruuk, kus võib olla rohkesti ka päris uusi vene keele mõjusid). Noorema põlvkonna võrukeste ja setode keelt on aga juba tohutult mõjutanud eesti kirjakeel, mille üha enam peale tungiv põhjaeestipärasus teeb nüüd võru ja seto keele omavahel veelgi sarnasemaks, kui see on kunagi olnud.

Siiski on tänapäevalgi täies elujõus mõned kindlad tunnusmärgid. Esimene ja kõige silmatorkavam erinevus on seesütleva käände lõpp. Mulgi, tartu ja läänevõru keelepruugis, samuti võru normkirjakeeles, on selleks -n, kuid idavõru ja seto keeles -h. Nii et kui kuulete või loete sõnavorme liinah, mõtsah, pääh (linnas, metsas, peas), siis on tegemist seto või idavõru keelega. Kui aga kohtate vorme liinan, mõtsan, pään, siis on see kas mulgi, tartu või võru keel, kuid kindlasti mitte seto keel.

Teine päris hea eristamistunnus on saava käände lõpp. Kogu lõunaeesti keeles on selleks üldiselt -s, nagu suurõs mehes (suureks meheks). Kui aga selle asemel kohtate lõppu -st, nagu suurõst mehest, siis on suure tõenäosusega tegemist seto keelega. Päris kindel seto keele tunnus see siiski pole, sest st-lõppu võib kuulda ka põhjavõru Räpina kandi keeles, Setomaa lõunaosa keeles kõlavad aga pigem võru moodi s-lõpuga vormid.

Neile natuke hajusate levikupiiridega tunnustele lisaks on siiski ka mõned õhkõrnad, kuid ometi hästi kuuldava ja silmapaistava erinevusega sõnavormid, mille järgi võib võru ja seto keelel tõesti otsekohe vahet teha. Kõige kindlamad ja tuntumad on väga tavalised ja igapäevased seto keele sõnad höste ja kjauma või käuma (hästi, käima). Neid kohates võite päris julgelt väita, et tegemist on seto keelega, sest võru keeles kasutatakse neid sõnu pisut teisel kujul: häste, käümä.

Nii sarnased, kui võru ja seto keel ongi, on võrokestel ja setodel ikka olnud päris tugev teineteise keele järgi äratundmise usk, tahe ja teadlikkus. Nii olen minagi seda viimast, kindlaimat nõksu võru ja seto keele eristamiseks kuulnud juba lapsena oma emalt ja vanaemalt. Nende Võrumaa Vastseliina kihelkonna Puspuri küla kodutalu headeks naabriteks oli Setomaalt sinna elama asunud pere, tänu kellele tunti seto keelt hästi ja osati selle tunnusjooni tähele panna.

Võrumaal on päris laialt levinud keele vale määramine ehk omaenda võru keelest erineva võru keele seto keeleks pidamine. Usutakse, et kui võru keel pole selline nagu mul või minu vanaemal, siis polegi see mingi õige võru keel, vaid midagi muud. Kui see aga on midagi muud, siis mis see oma sarnasuses, kuid ka kummalisuses muud ikka olla saab kui naabrite setode keel. Kuna seto keel on mõneti vanapärasem ja erilisema sõnavaraga, siis peetakse võru kirjakeeles ilmuvaid väljaandeid, näiteks ajalehte Uma Leht ja võrukeelseid kooliõpikuid tihti setokeelseteks. Sealne korralikult toimetatud võru kirjakeel näeb tänapäeva eestistunud kõnekeelest üsna erinev välja ja võib näida sellega võrreldes väga vanapärane ja eripärane – nii mõnegi võrokese meelest setopärane.

Nii et enda meelest vilunud lõunaeesti keelekõrvaga võrokesedki eksivad tihti.