Kust saavad raha Ameerika ülikoolid?

Helen Soov?

Intervjuu Los Angelese California ülikooli arheoloogia osakonna fundraiser’i Helle Gireyga. Helle Girey

Mis asi on fundrising?

Eestis on olnud nüüdseks 11 aastat vabadust, Ameerikas 300 aastat. Eestis on rikkaid küll, aga need on uusrikkad, kes tahavad omale autosid, ilusaid maju ja reisida. Raha kulub enda peale. Ka Los Angeleses on selliseid uusrikkaid. Meie osakonda toetavad nad 1000 dollariga ja tahavad kuidagi olla meie tegemistega seotud. Aga „vanad rikkad” on kõik juba saavutanud. Neil on mitu maja, autod ja nad on oma lastele majad ostnud ja ikkagi jääb neil raha üle. Neil inimestel tekib küsimus, mis on selles elus tähtis. Nad tahavad kuidagi ennast jäädvustada.

Ma töötan ülikooli juures (Univeristy of California, Los Angeles Cotsen Institute of Archeology) 1984. aastast. Meie ülikoolis on fundraising’ul kaks taset. Esiteks väga suured annetajad, kellega on seotud terve osakond, kes potentsiaalsed inimesed välja valib ja nendega tegeleb. Osakonnal on nimekirjad, mis ala kedagi huvitab. Meie töörühma asi on väiksemad summad ja nn arheoloogia sõbrad, kelle tegevus sai alguse umbes 40 aastat tagasi. Grupp huvitatuid läks Los Angelesest Kreekasse koos ühe meie professoriga ja neil oli nii tore ja lõbus, et nad otsustasid, et tahavad olla kuidagi meie ülikooliga seotud ja meid toetada. Kogutud raha läks kuni viimaste aastateni selle peale, et üliõpilased saaksid minna välismaale välitöödele. Lennupiletid on üliõpilastele kallid, nii need arheoloogia sõbrad annetasidki umbes 15 000–18 000 dollarit aastas üliõpilastele. See on nüüdseks välja kujunenud organisatsioon oma presidendiga. Kuid ka õppejõud ja osakond on alati nõus midagi tegema: peetakse loenguid ja tehakse ühiseid väljasõite.

 

Palju selliseid arheoloogia sõpru UCLA-l on?

Meil oli umbes 350 inimest kokku. Paljud maksid kõige madalamat aastamaksu: 50 kuni 300 dollarit. Neid oli umbes 30. Umbes sama palju on ehk neid, kes annavad 1000 dollarit. Nüüd on aastamaksud, mille vahel valida 300 ja 1000 dollarit.

Meid rahastati vahepeal väga halvasti. Muidugi ei saa pidada häid õpilasi ja õppejõude, kui sul pole raha. Ja nii meie annetusprogramm peale hakkaski. Raha, mida fond andis, hoidis meid elus. Kui mina alustasin, andis ülikool meile 40 000 dollarit aastas ja selle rahaga ei saanud peaaegu mitte midagi. Ülikooli toetus moodustab meie eelarvest täna 15–20%. Raha saame ka rakendusprojektide kaudu. Meil on mitmeid laboratooriume, näiteks loomaarheoloogia labor, botaanika labor. Siinsetel arheoloogidel on ka suured grandid. Aga 20 aastat tagasi tehti väga palju lepingulisi töid, sest raha ei olnud.

 

Kas need arheoloogia sõbrad on ka enne mingil moel arheoloogiaga kokku puutunud või on nad lihtsalt amatöörid ja fännid?

Nad on enamasti täielikud amatöörid. Nendele meeldib väga reisida ja nad tahavad just kontakti arheoloogidega, et oma reisi eriliseks muuta. Näiteks võtab Egiptuses töötav professor nädalaks ajaks 5-6 inimest endaga kaasa, näitab ümbrust ja peab loenguid. Ja siis need inimesed annavad lisaks oma kuludele 1000 dollarit loengute ja giidi töö katteks. Suuremad annetajad annavad ka kõrvalt raha.

 

Miks peaks üks inimene andma ülikoolile raha?

Enamasti on seal ikka ka mingi omakasu mängus. Näiteks kui kellelgi perekonnas on mingi haigus, siis ta annab raha vastavate uuringute jaoks. Paljudele on ka see, et saab olla akadeemilises miljöös, juba väärtus. Enamasti ei ole meie suuremad rahaandjad eriti huvitatud arheoloogia teooriatest ega ka kaevama minemisest. Pigem soovitakse olla koos huvitavate inimestega. Kuigi seda otse ei tunnistata, on inimestele oluline võimalus minna koju oma sõprade juurde ja öelda, et ma käisin õhtusöögil ja seal oli kuulus arheoloog, kes rääkis huvitavalt ühest või teisest asjast.

 

Kas suurannetajad mõjutavad teadusdistsipliini? Kas nad püüavad suunata teaduse arengut?

Ei, selleks neil võimalust ei ole. Sisulisse töösse ei sekkuta. Raha kulutamise üle otsustab ikkagi osakond.