Lõks ja vabadus

Peeter Olesk

Keskerakondlaste hirmu taga on süvenev ebakindlus nende ees, kes muutuvad demokraatia suhtes nõudlikumaks.  

Kui kõik valikud on halvad ja järelikult, nagu õpetavad küünikud, tuleb valida kahest vähem halb, siis on olemine jõudnud tupikusse – kui meie ees on tõesti tupik, sest näiteks “Reis ümber maailma” ei lõpe kunagi tupikuga. See lõpeb vabadusega. Viga, mis toob kaasa halva valiku, ei tehta ometi mitte alles tupiku lõpus, vaid ikka juba selle alguses.

Mitte iga viga, kuid mõni küll juhtub siis, kui eksimise võimalus välistatakse kohe ette, ilma katseid läbi tegemata. Kui välistatakse plaan B, nagu kirjutab, keeleliselt küll kahjuks puruvigaselt, oma veerul kuulehe KesKus oktoobrinumbris peatoimetaja Juku-Kalle Raid pealkirja all “Härrased, kus on teie plaan B?” (plaan B võib puududa ka prouastel, pealegi ei kuulu kõik härrasrahva hulka). Ilma plaanita B on oht sattuda lõksu aga kindlasti suurem lootusest pääseda vabadusse. Ja tupik võib olla ses suhtes just lõks.

Kuidas niisugune välja näeb? Semiootilises mõttes on lõks vabaduse selline lõpetaja, mille sa valid ise. Lõks ei luba teisitimõtlemist, vaid absolutiseerib ainuõigust vahele jääda ja vahele võtta. Meil ei ole filmikriitikat, lugesin. Kui arvustuse moodi artiklid ilmuvad, siis midagi justkui oleks. Kas need on kriitika ainus vorm? Ei, nagu ka kriitika vaesuse põhjuseks pole üldsegi mitte tingimata pahatahtlikkus. Ma ei vaata eestikeelsetelt telekanalitelt köögisaateid. Need on tehtud inimestele, kes ise samades tingimustes kunagi süüa ei tee, ammugi mitte samadest ainetest. Meile pakutakse roogi vaatamiseks akna tagant. Korraliku mulgipudru valmistamiseks kulub öö ja pool tööpäeva – ning paljudele on see kõige maitsvam keetmisejärgsel päeval praetuna. Mitte ükski produtsent ei anna – näitamaks sellise pudru valmimist – nelja tundi saateaega. Enim, mida ta ekraanile lubab, on oma tööst lobisev kokk, missugune tegelikkuses on erand. Mida sa neist saateist kritiseerid? Lihtsam on olla vait, veel lihtsam mitte vaadata. Miks ma peaksin ronima selliste saadete lõksu?

Kokandussaated ei saa kunagi olla tasakaalus söömissaadetega, sest kumbki ei seleta ära, miks on muist maailma näljas. Niisuguste saadete kriitika on juba ette küündimatu, kui lähtub mõnusast kokast või läikivatest köögiriistadest. Lähtuma peaks sellest, mida sa teed siis, kui süüa ei ole – või siis sellest, kui leidlikud kokad on autojuhid ja geoloogid. Seal sa juba lõksu ei lange, sest toit on vabadus, nälg ei ole.

Ma mõtlen lõksu all seega midagi üldisemat kui pesupulk. Lõks on väljapääsmatu olukord koos enese ärapööramisega absurdi. Minu arvates oli keskerakondlastel 23. septembri lävel absurdne hoiatada tervet ühiskonda vägivalla tuleku eest praeguseks juba alanud tulevikus – kui kodurahu ei valita. Vanasõna “parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid” on muidugi ambivalentne, kuid kodurahu ja vägivald pole ühelgi juhul mõlemad korraga halb valik. Meedia tegi õigesti, et ta selle hirmutamise vajaliku möönvusega, ent teda kartmata, ära näitas. Paraku jättis ta aga lahti küsimuse, millest niisugune hirmutamine ajal, kui mitu valijameest, kes olid oma vallale või valda puudutavatele projektidele rahalubaduse saanud, otsustas ikkagi hääletada Toomas Hendrik Ilvese poolt. Et neid leidus, oli teada juba kuu või kauemgi enne hääletamise lõppvooru. Kas sellised on siis nüüd vägivalla teenrid?

Hirmutada saab vägivallaga see, kes ise on hirmul. Mitte lõksu aetud, vaid sinna läinud. Mis on ajanud Keskerakonna – või kui mitte kõik tema liikmed, siis vähemalt Edgar Savisaare ja tema mõttekaaslased – hirmule? Vastus seletaks pisut, miks oli vaja KeRa koostöölepingus tingimata võimul oleva presidendi garantiid. Ükski tugev erakond selletaolist tagatist ei vaja, tugev president ammugi mitte. Tahtmata minna labaseks, arvan, et selle hirmu taga on süvenev ebakindlus nende ees, kes muutuvad demokraatia suhtes nõudlikumaks. See muutumine ei ole lineaarne protsess ja Lennart Meri oli ses suhtes heasoovlikult romantiline. Kas ei võinud mõni nendest, kes võinuks Arnold Rüütli poolt hääletada, kuid seda siiski ei teinud, mõelda ka nõnda: teie raha on kindlasti tarvis, aga teie poliitika on inertsiaalselt jäik. Teieviisi me võime lõksu jääda, ent meil siin provintsis on targem olla vabamad.

Ajakirjandus teeks õigesti, kui vähendaks plakatlikkust. Plakat nimelt on pigem lõks kui vabadus.

Tähtveres lõikuspühal 2006

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming