LINDA ANDRESTE 6. I 1926 – 29. V 2007

 

Mitme põlvkonna lemmiklaulja ja muusikasaadete režissöör Artur Rinne on meile kirjutanud: “Kunstnik Linda Andreste – pikk sale naine. Tumedate juuste, hobusesabasoenguga. Ta pruunid silmad, kui ta naeratas, jäid ikka tõsiseks ja kõrvalt vaadates näis, et neisse oli puistatud nukruseterakesi. Ometi oli Linda keerulistes olukordades (milliseid töö käigus ikka ette tuli) päris kehastunud optimism ise. Nii mäletame teda meie telestuudio lapseaastaist … Linda Andreste looming minu meelest kujutas endast huvitavat omanäolist epohhi eesti sinise ekraani ajaloos. Sõna “ajalugu” võib siinkohal julgesti kasutada, kuna aeg (eks igaüks seda ju tea ) lendab lausa kosmilise kiirusega. Mis eile oli veel uudne ja pop, see homme  juba vana, on ajalugu. Tempo, tempo, tempo…. /…/ Olen… tähele pannud (kurioosne lugu küll) teatud liikumisvaegust nii mõneski meie telesaates, mille kujunduse idée võiks pretendeerida kvaliteedimärgile, ent (tont võtaks mu mälu):  tolle idée, sellesinatse “jalgratta” oli Linda Andreste juba poolteist  aastakümmet tagasi välja nuputanud.”

Need read on kirja pandud paar tosinat aastat tagasi, kuid iseloomustavad ilmekalt meie hulgast lahkunud telekunstniku Linda Andreste tähendust uue kunsti – telekunsti arenguloos. Tema kavandas ja pani paika aabitsatõdesid. Ta koolitas kunstiinstituudis telekunstnike põlvkonda ning õpetas omaaegses kergetööstuse tehnikumis.

Linda Andreste lõpetas 1951. aastal maalierialal Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi. Pärast lõpetamist töötas 1951–1958 Tallinna Draamateatris dekoraatorina, tehes ka mõningaid lavakujundusi (tema nime leiame näiteks A. Kitzbergi “Libahundi”, A. Arbuzovi “Majake  äärelinnas” ja E. Vilde “Mahtra sõja” kavalehelt).

1959. aastast töötas ta peakunstnikuna Eesti Televisioonis. Andnud selle ameti 1975. aastal üle oma õpilastele, jätkas ta veel televisiooni tõelise patrioodina, kunstnikuna pensionipõlveski. Ta oli teerajaja ja sihiseadja. Tema tööd hinnati ja tunnustati ka naabermaade teleorganisatsioonides. Eesti televisiooni pildikultuur oli teistsugune ja kiitmist väärt.

Linda Andreste käekiri on iseloomulik ja tänaseni nauditav, kui taas kohtume televisioonikunsti kõige nõudlikuma haru – teleteatri meistritöödega.  Koostöös režissööride Virve Aruoja, Vello Rummo, Grigori Kromanovi, Tõnis Kase, Ants Kiviräha ja Artur Rinnega sündisid kümned telelavastused, mis jäävad märkima kunstniku tööd.  Veelgi enam, esimene televisiooni muusikaline komöödia “Muinasjutt kevadest”, esimene täispikk muusikafilm “Helisev päev”, esimene telemängufilm “Näitleja Joller”, esimene teleooper “Kaupo” – neist ei saa mööda minna ükski televisiooni- või muusikauurija. Ent samasugust rolli täitis Andreste ka telepublitsistika pildikeele väljaarendamisel. Tema nimi seisab niisuguste televisiooni meistritööde nagu “Mis Koosta peres uudist?”, ”Täna 25 aastat tagasi” ja “Horoskoop” loomingulise töörühma koosseisus. Esimene värviline telelavastus “Minu vanaema imeline tugitool” (1974), Soome-Eesti ühisviktoriin “Naapurivisa” (1966–1970), “Kutsuv tuluke”, kui nimetada mõningaid Andreste töid.

Täna saame vaid tõdeda, et oleme kaotanud väljapaistva meistri, andeka kunstniku ja tööka inimese. Ent töö, mida Linda Andreste suure armastuse, helluse ja andumusega tegi, on kildudena nauditav ka tänasele televaatajale. Usume tema head koostööpartnerit Artur Rinnet, et Linda Andreste tõesti leiutas uue telepildi ja värvikultuuri. Ta õpetas välja ja kujundas telekunstnike koolkonna, mille traditsioone ja lahendusi rakendavad tema õpilased ja õpilaste õpilased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht