Lisandusi teadetele lätieestlaste elust

Tiit Maksim

Tore, et mõnedel entusiastlikel Läti eestlastel on jätkunud jõudu ja pealehakkamist jäädvustada omaenda ajalugu ja tänapäeva trükisõnas. Eestlased Lätist ja Eestist, keda seob ühine Läti-lembus, on selle ulatusliku ettevõtmisega kenasti hakkama saanud: Tallinna kirjastuses Välis-Eesti nägi trükivalgust kaksköitmiku “Eestlased Lätis” esimene raamat, rohkem kui 300-leheküljeline piltidega üllitis. Raamatus kirjeldavad Läti eestlased ise eestlaste elu Põhja-Lätis ja Riias läbi aegade. Lähema käsitluse all on Lätis kunagi küllalt arvukaks osutunud eestlaskonna väljakujunemine, mis sai suurema hoo XIX sajandi lõpus ja kestis kuni Esimese maailmasõjani. Läbi võetakse nii elu häid kui ka halvemaid, avalikumaid ja varjatumaid külgi. Põhjalikult vaetakse neid XX sajandi ajaloosündmusi, mis kujunesid Balti rahvastele saatuslikuks nii positiivse kui ka negatiivse märgi all: need on Eesti ja Läti omariikluseks vajaliku poliitilise, sotsiaalse, ainelise ja vaimse küpsuse saavutamine, hoidmine ja arendamine (teatud ajajärkudel ka Eestist lähtunud abi toel), Lätis elanud eestlaste toimetulek ka rasketel aegadel, kohanemine võõraste oludega. Käsitlused jõuavad välja üsna meie kaasajani. Esmakordselt tuuakse avalikkuse ette asjaosaliste kirjeldusi sündmustest ja suhtumistest, mis tulenesid Nõukogude okupatsiooni lõppemisest Balti riikides, Läti ja Eesti iseseisvuse ning Eesti-Läti diplomaatiliste suhete taastamisest (raamatu peatoimetaja dr Leili Utno oli taastatud Eesti Vabariigi esimene suursaadik Riias.)

Omajagu pakub raamat Lätis silmapaistvalt tegutsenud eestlaste kohta ka biograafilist teavet, avaldatud on näiteks teadlaste ja õpetajate elulooülevaateid. Päris kindlasti nõuab eraldi äramärkimist ajaloodoktor Heino Arumäe ulatuslik uurimus “Ühist ja erinevat Eesti ja Läti välispoliitikas esimesel iseseisvusperioodil”. Selles avaneb mõtlemapanev andmerohke ekskurss nii Eesti ja Läti kui ka teiste Läänemere maade vastuolulisse välispoliitikasse kahe maailmasõja vahelisel ajal.

Teist sama pealkirjaga raamatut, mis pühendatud Lätis tegutsenud ja tegutsevatele eesti kunstnikele ja kirjameestele, seatakse praegu ilmumisvalmiks.

Nii kõnesoleva raamatu teokssaamisega kui ka seoses muude katsetega käsitleda Läti eestlasi on esile tulnud mõndagi mõtlemapanevat, mis ei pruugi olla võõras ka teistes paikades ja muudel aegadel.

Eelkõige tuleks rõhutada kohustust olla hinnangute andmisel õiglaselt kriitiline. Mingi olulise sündmuse igal osalisel võib kujuneda isesugune, nn eredalt individuaalne mälupilt, mis ei pruugi haakuda objektiivse kujutisega. Suuri lahknevusi esineb näiteks sel juhul, kui minevikupärandi talletamisega tegeleb isik, kel on omaenda kogemus ja järjepidevad teadmised olnust ja sellega seotud inimestest, või siis on tegemist võõrsilt tulnud huvilisega. Kurb küll, kuid tulemus võib kujuneda kehvaks eriti siis, kui objektiivselt küündimatud või eelarvamusliku suhtumisega mujalt tulijad püüavad trükipressi jõul kuulutada absoluutseks tõeks seda, mis tegelikult jääb elutegelikkusest kaugele. Seda on näidanud ka katsed põlistada laia avalikkuse jaoks Läti eestlaste minevikku ja tänapäeva. Säherdune oht varitseb, kui eriliselt usaldatavaks infoallikaks peetakse käsitletavatest sündmustest kõrvalseisnuid ning kui teadmatusest või teadlikult võimendatakse kellegi sihilikke hoiakuid ja isikulisi või poliitilisi sümpaatiaid, päästetakse koguni valla “pimeda viha” sündroom, püütakse ajaloo kaudu kätte maksta.

Kirjastuse Välis-Eesti väljaande tegijad on püüdnud seda vältida, kuid samas ometi säilitada autorite isikupära.

Igatahes peame meeles, et Läti eestlaskond on väikese eesti rahva pisike osa. Seepärast tahaks loota mõistvat ja kannatlikku, ent kriitilist  meelt naaberriigis elanud ja elavate rahvuskaaslaste heade ja mitte nii heade tegude ning saavutuste ja kaotuste hindamisel.

Kogumiku tegijad on püüdnud õiglaselt hinnata ka Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja antud soome teadlase Marjo Mela raamatut “Läti eestlased. Ajalugu, keel ja kultuur” (Tallinn 2007). 2001. aastal kaitstud väitekirja alusel sündinud ühe-autori-raamatu ainestiku põhiallikaks on mõned intervjuud Lätis elanud eestlastega aastaist 1995–1998 ning kõik see, mis varjul pimestavalt pikas bibliograafilises loendis.

Ometi peaks Läti eestlasi ja nende sõpru tegema ettevaatlikuks üpris palju põnevat ainestikku talletanud uurija poolt avaldatu üldine häälestus. See on silmatorkavalt pessimistlik ja möödanikku suunatud – minevikust kõneldakse suisa olevikuvormis või koguni sellisena, mis alles ees seisab: jutt käib 10–20 aasta tagustest “uudistest”. Avaldamisväärseks peetud statistiline materjal käsitleb ammumöödunud aegu, kuigi viimased aastakümned ja tänapäev pakuksid raamatu kasutajale kahtlemata sootuks rohkem huvi.

Läti eestlased, kes valdavalt on suured eesti rahvuslased ja ustavad Läti patrioodid, igatahes usuvad nii päritolumaa kui ka asukohamaa helgesse tulevikku ning ootavad seepärast isegi ajaloolt positiivset tulevikkusuunatust.

Igal juhul peaks raamatute abil Läti kahaneva eestlaskonna eluga tutvumine avardama Eesti eestlaste maailmapilti. Ühtlasi võiks see sisendada uhket tunnet, et tänu sõbralikus naaberriigis elavatele rahvuskaaslastele küünivad eestlaste asualad praegugi päris kaugele lõuna suunas ja miljonilinn Riia on üle aegade tähendanud Eestile enamat kui vaid Läti Vabariigi pealinna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming