Mõned mõtted kevadest ja eesti noorest luulest

Mathura

Kevade kasvamist pidi tõuseb taevas kõrgemale, päike on eredam ja loodusse ilmub üha uusi värve. Veed lähevad liikvele, välja ilmuvad pungad, siis lehed ja õied. Õhk muutub kargest kergeks. Kevadet on sageli peetud luuletajaile eriti inspiratsioonirohkeks ajaks. Loomulikult ei saa seda üldistavalt kõigile laiendada, seda enam, et see arvamus sisaldab ilmselt ka väikest annust kõrvalseisja romantismijanu, ent teatud loogikat olen uskunud selles mõistvat. Mõningad viimasel ajal ilmunud luuleraamatud on aga pannud mind kahtlema, kui paljudele loojaile siinmail kevade tulek kujutab endast midagi tähelepanuväärset. On näha, et selle käigus, kui meie ühiskond on muutunud linnakesksemaks ning sealhulgas ka Tallinna-keskseks, on ka kultuur jätkuvalt üha enam samalaadne. Isegi kui see pole tingimata nii geograafilises mõttes, on see siiski seda mentaliteedi tasandil. See tendents tundub toimivat nii kujutavas kunstis kui ka kirjanduses ning selle tulemusena on nad mõlemad tihtipeale ülesotsialiseerunud ja ülepolitiseerunud, seda põhiliselt tumedates või koguni morbiidsetes toonides.

Ka eesti noorte luuletajate hulgas näib välja joonistuvat kaks üsna vastanduva esteetikaga autorite rühma. Esimeses on rõhuasetused seatud ajakohasusele ning realistlikkusele, lähtudes viimaste määratlemisel üsna selgelt linnakeskkonna tundmuste ja kogemuste skaalast. See tähendab, et reaalsuselähedaseks ja aktuaalseks peetakse pigem näiteks luuletust inimesest kitsas paneelmaja hallis korteris, sõitmas varakult tööle ja naasmas sealt hilja, olles suuresti kaotanud kontakti ümbruse ja ka iseendaga, kui värsse lihtsast looduskeskkonnast ning tegutsemisest vastavuses selle rütmidega.

Sellisest nägemusest lähtuv luule püüab olla ühiskonnakriitiline, valuline ja terav. Ent hoolimata oma kohatisest tehnilisest, nii keelelisest kui ka vormiteostuslikust, meisterlikkusest, jääb see vastandumiseks, mis samas ei toetu ka mingile positiivsele alternatiivile, mis oleks samavõrd reaalselt kogetav või teadvustatav. See jätab mulje valu käes kannatajast, kes kurdab valu, tunnistama õnne või õndsuse võimalikkust, või kes kurdab surma, püüdmatagi elada. See on nagu heitlus millegi vastu, olemata millegi poolt.

Rääkimatagi luulest, mis puudutab mingeid metafüüsilisi kogemusi, jääb sellisest vaatevinklist isegi inimese ja looduse vahetut suhet kirjeldav luule sageli n-ö müstiliseks, seega ka ebarealistlikuks. Seda muidugi juhul, kui ei mõisteta, et me kõik oleme piiratud oma isiklike kogemustega ning et ka metafüüsiline luule võib täpselt samavõrd ja sama oluliselt kirjeldada reaalsust, ainsa erinevusega, et see kogemus reaalsusest või pigemgi suhtumine sellesse on lihtsalt teiselaadne.

Lisaks sellele võib lihtne loodusluuletuski, vähemalt juhul kui see suudab ehedalt edasi anda autori isiklikult kogetud sisemise rõõmu või kasvu seisundit, olla kokkuvõttes vägagi ühiskonnakriitiline, sest osutab tekkinud ebaloomulikule arengule ühiskonna väärtushinnangutes.

Mõlemal nimetatud suundumusel võib olla oma roll, ent oleks ebaadekvaatne pidada ühte neist realistlikumaks või ajakohasemaks. Esiteks on iga inimese loomupärased ja individuaalsed tunded alati nii realistlikud kui ka ajakohased ning teiseks tähendavad need kaks asja kuskil Kõpu poolsaarel midagi muud, kui nad tähendavad ühes Euroopa Liidu väikeses ja uhkustavas ?suurlinnas?.

Lähenev kevad on suurepärane võimalus ise katsetada ja kogeda, kas hetke oluliseks reaalsuseks võivad olla ka näiteks kuusekasvud ja kaseurvad ja pehme kevadine tuul ? ja mida nad meile ütlevad, mis tunde loovad ? või on selleks ainult väljailmuv prügi maanteekraavis, pask linnatänavatel, pulbitsev poliitiline kamarajura, kasvavad eurohinnad ja tasase eestlase eepiline masendus. Kuidas me muudame oma elu kvaliteeti? Ja kas mitte selle kajastamine pole ka luule otstarve?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming