MAGASIN FLÖÖDISALUS

Lauri Sommer

+

Magasin flöödisalus, kõrvaklapid peas

ja väljas vihm nuttis tagasi mu lapsepõlve,

puud trygisid valguse eest ära,

kasemahl voolas ja uputas purjus punasipelgaid,

yha järgmised sõbrad ja tydrukud,

kellest mõelnud liigpalju,

ajupyynised ja õnnestav tarkus tahtmatult segi,

ykshaaval taandusid.

Läbi kirsipuuvaigu päiksesse

piilus lapsesilm,

oli ikka too kollane õhtu

kui kuuri peal lugesin ?Pikreid?,

kui jalad olid märjad metsaveerest tulles

ja kõrred täis lykitud maasikaid,

ikka tulin vaiksesse kööki

ja panin need suhkrupiima sisse ujuma,

ikka rõõm sellest heast, mida kaugelt toomas käidud,

otsitud ilmanukast, ka praegu.

Ja see, mida ytles päike,

kui ta läks vaikusse looja, selle laad

on sama nyydki, kui ärkan

väändund ja mõlkis unistuste keskele

ja näen ehakumas tooli laugjalt kaarduvat varju

+

Punase maja nurga tagant välja joostes

lootused kohtusid päiksega, seepärast

naer oli kerge kui õhtu.

Emat-isat läksid lustima linna

kella kuuese bussiga

jättes mulle vaikse loojangu kingituseks maha.

Ei, mitte telefon, hoopis hing

helises yhtelugu, nagu vanades lauludes,

mis tõusid sadadest põrandale laotatud

koltunud fotodest: elanute kindlus ja rõõm

lainetas vaikuses, veikles köögiakna

aeda kiikavas silmas, kaisutas lapse paljaid õlgu

pliidipuude lõhnas, longunud rohus nurmetee roobaste vahel.

+

Vaevu näha kedagi,

kaugelt, yle tasandiku

kadumas heinamaatee käänakul,

yksildasel sygispäeval,

näha ainult tydrukukest punases mantlis,

vaadata hästi

ta uttu hajuvat selga

ja väikest musta koera tippimas talle järgi.

Loojanguviirud tumeda metsa kohal

ja teadmine, et täna enam

kellegagi ei kohtu

muudavad selle pildi

kuidagi linnuhyydeliseks, inimhapraks

nagu vist muiste

või tuhandete aastate pärast

või ainult täna.

+

Muinasaja vaikus ilmub korraks

ja õhuke rätt käib maa yle,

kui kauge laterna valgel tantsivad puud.

Tundsin Sind, meie käed said sõpradeks

koltunud, mõrastel klahvidel.

Saladus olid teelahkmel ja läksid koju.

Tahan, et võtaksid mind oma sydamesse kaasa,

aga juba kõlab leinamarsi esimene noot.

Kas olen ylbe?

Kui vaatame, pruun võpatab pruunis.

Tahan, et ses puutes syttinud tumedat tuld

ei päriks haud, ytlen seda võibolla liiga ruttu

aga ei tea, kas muud hingamisruumi on jäetud,

kas ei jõua enne lõpule see marss,

kas mind ei trambita kinni,

kas ma ise ei tõmba kalmukivi laulvale suule,

jättes tantsimata puudega, teotades äratundmist,

mis uuesti virgus, mängides ?Heliani?

ja ruttas sealt edasi talvise päikese poole.

See oli elulaul, pruun pruunis?kaja või kodu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming