Mida kosta Märt Väljataga arvamiste pääle?

Eduard Parhomenko

  Oleksin tõenäoliselt piirdunud netikommentaariga. Ent  käesoleva aasta algusest ilmub Sirbi netiväljaanne ilma võimaluseta lehes ilmunut kommenteerida. Seega on võetud võimalus ilma pikemata õiendada eksitusi või muidu veidrusi. Netikommentaare saab küll ka süüdistada  lahmimises, anonüümsuses jmt. Samas aga  kirjutab nii mõnigi põhiväljaandes publitseeriv autor nii, justkui õigustaks oma nime lisamine artiklile mõtlematust.  

Juuni alguse Sirbis ilmunud arvustuses raamatule “Valgustusaja inimene” arvab Märt Väljataga, et Immanuel Kanti artikli pealkiri  “Beantwortung der Frage: Was ist Aufklärung?”, tuleb tõlkida kujul “Vastus küsimusele: Mis on valgustus?”. Selle ajakirjas Akadeemia (1990, nr 4) ilmunud tõlke kohta ei malda ta  ühtlasi jätta sulgudes lisamata:  “/…/ eestikeelses tõlkes on küll pealkirja esimeseks sõnaks sattunud ekstravagantne “kostmine”.”

Küsiksin: On see nüüd siis tähtis, kuidas tõlkida? On siin lõpuks vahet: vastus, vastamine, koste, kostmine? Märt Väljatagast jääb mulje, et siiski on.  

Ettepaneku kasutada pealkirjas “vastamise” asemel “kostmine” tegi mulle toonane Akadeemia peatoimetaja Ain Kaalep. Leidsin selle olevat hää. Pealegi on see sõna mulle suupärane, kuna tunnen seda oma emapoolse vanaema kõnepruugist. Vaevalt et mu vanaemale, Tartumaalt pärit trükitöölisele, saanuks ette heita keelega originaalitsemist. Ning see sõna kõlab nüüdki mu meeles ja keeles  lihtsa ja loomulikuna – kostub vanaema ning ka Ain Kaalepi sõnana.

Ilmselt põhjendas Ain Kaalep  “kostmise” kasutamist tõlke pealkirjas  saksa “Beantwortung’it” ja laiemalt Kanti keelepruugi arhailisust silmas pidades. Tõesti, ma pole sakslasi vist kuulnud väljendit “Beantwortung der Frage” tarvitamas – see-eest aga kasutab Kant seda oma kirjutistes ohtralt. Nüüd ei taha ma sellega öelda, et Kanti tekstide “Beantwortung” tuleks tõlkida igal pool ühtmoodi  ja rangelt “kostmiseks”. Vastavalt kontekstile ning eesti keele võimalustele ja vajadustele tuleks võtta endale vabadus ja vastutus tarvitada vastetena ka “vastamist”, “vastust” või isegi “kostet”. Lause, mis pärineb Kanti poleemikast Moses Mendelssohniga ning algab “Die Beantwortung dieser Frage beruht auf der Antwort /…/”, peaks meid aga seejuures manitsema ettevaatlikkusele.  Ent laiemas plaanis tuleb möönda, et “Beantwortung”  ja “Antwort” pole  kaugeltki see kõige olulisem ja suurem küsimus Kanti tõlkimisel.  

Ometigi väärib tähelepanu, kuidas “Beantwortung” kätkeb Kanti mõtlemise pingeid ja püüdeid. See tuleb esile ka küsimuses, kuidas tõlkida: Kas “vastus” või siis “vastamine” / “koste” või siis “kostmine”? Kel vähegi on kogemust saksa keelega, taipab, et eelistada tuleks “vastamist” vastusele. Erinevalt “Antwort’ist” rõhutab “Beantwortung” teonimena protsessi, just protsessis tulemuse kujunemist ehk siis vastuseni jõudmist. Sellele esmapilgul pelgalt keelelise tähenduse eristamise võimalusele annab filosoofilist kaalu tõik, et Kant teeb sisulist vahet  “filosoofia” ja “filosofeerimise”, “mõtete” ja “mõtlemise” vahel.  

Nimelt on Kant mitmel pool selgitanud, et saab õppida küll filosofeerima/ filosofeerimist, mitte aga  filosoofiat. Seejuures mõistab  ta siin filosofeerimise all võimet ise mõtelda ehk siis iseseisvalt oma mõistust kasutada. “Saab õppida vaid filosofeerima, s.o harjutada mõistuse talenti järgima selle üleüldiseid printsiipe teatud olemasolevate katsete najal, säilitades siiski alati mõistuse õiguse neid (printsiipe) ise nende allikais uurida ning kinnitada või kõrvale heita.” (“Puhta mõistuse kriitika”, B 866) Seega ei seisne filosofeerimine valmis vastuste ja (nt ajalooliste) tõdede esitamises, vaid mõistuse ettekujutuste ja mõistete pidevas klaarimises (Aufklärung), pidevas refleksiooni ja eneserefleksiooni protsessis, mis haarab enesesse ühtlasi ka mõistuse enese alused ja lähted. Nii eristab Kant valgustuse, mis kirjutab mõistusele dogmaatiliselt ette tolle tähenduse ja mõiste, oodates mõistuselt  teatud kindlaid vastuseid ja lahendusi, ja valgustuse, mis jätab (mõistuse) omaenese mõiste määramise mõistusele enesele. Sarnases vaimus eristab artikkel “Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?” valgustuse ajastu valgustatud ajastust. “Kui nüüd küsitakse: kas me elame praegu valgustatud ajastul? – siis on vastuseks [nb! Antwort]: Ei, kuid valgustuse ajastul küll.” Seega ei ammendu valgustuse tähendus Kanti jaoks mõne konkreetse ajaloolise  ajastu või filosoofilise suundumusega. Valgustuse näol on tegemist end mõistusolendina käsitava inimese eneseklaarimise ja enesemääratlemise protsessiga selle regulatiivsuses ja lõputuses.  

Kuuldavasti pidavat ka saksa üliõpilased kasutama filosoofia seminarideks valmistudes Kanti teoste inglise tõlkeid. Algupärasest Kantist olla võimatu aru saada. Enamik inglise ümberpanekuid teeb Kanti tõesti kuidagi lihtsamaks ja arusaadavamaks. Ja kui nii, siis pole enam tõesti lõpuks vahet, kuidas me oma mõistust tarvitame.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming